Scottish stright ja südamehaigus

Olen viimased 18 päeva püüdnud leida vastuseid, mis juhtus küll minu Sassikesega. Ma olen läbi lugenud kõik eestikeelsed artiklid ja foorumid, mis käsitleksid kasside südamehaigusi. Kui alguses huvitas mind, kuidas ja miks selline asi on juhtunud, siis viimasel nädalal olen püüdnud leida vastust küsimusele: milline on prognoos?

Uue aasta esimese päeva hommikul esimesena ärgates vaatasin oma Sassikest ja mulle tundus, et tal on midagi pahasti. Ta justkui lonkas natuke ja ei võtnud süües tavalist kassiasendit, vaid sõi peput püsti hoides. Teate seda emade kõhutunnet? Ma pole küll Sassi ema, kuid kuna Sass on minu sõber suure algustähga, siis mul tekkis hirm. Sassi tagumised käpad on olnud alati kuidagi kanged ja minus kasvas paanika, et äkki tal on liigesehaigus, mille ta on pärinud oma emalt. Päeva jooksul muutus Sassi kõnnak ja ka üleüldine enesetunne järjest halvemaks. Ta vältis kõndimist ja puudutamist, oli näha, et tal on tõsiselt valus kuskil. Kuskil seal tagumiste jalgade juures. 

Läbi häda ja viletsuse jõudsime 03. jaanuaril Tallinna Loomade Kiirabi Kliinikusse. Sassile tehti vereanalüüsid ja röntken ning talle pandi diagnoosiks maksa ja kõhunäärme põletik. Saime koju kaasa kahed süstid seitsmeks päevaks ja neljaks päevaks NaCl 250 ml, mida siis pidime panema talle iga päev tilkuma. Kahe päeva möödudes tundus, et Sass tunneb end pisut paremini. Ta kõndis natuke rohkem ringi, sõi ja jõi. Ja siis läks kõik allamäge. Iga päev käis Ailen abiks ja süstisime teda, kuid ma ei näinud mingeid positiivseid muutusi. Ailen ütles ka, et ta ju jääb iga päevaga viletsamaks. 

Istusin tema juures, silitasin teda ja palusin. Palusin südamest, et ta saaks terveks. Palusin andeks kõige pärast, mida ta oli viimastel päevadel pidanud tundma. Palusin südamest, et ta ometigi saaks terveks... Ma rääkisin talle, et me teeme ju kõike koos, saame siis koos terveks ka. Tema aga ütles lihtsalt "näu". 

Sassil olid teised plaanid. Sass ei saanud sugugi tervemaks, jäi hoopis järjest haigemaks. Ta sõi väga vähe ja vett jõi ainult siis, kui viisin alustassiga talle nina ette. Ta ei suutnud hüpata ei diivanile ega toolile, teda oli vaja aidata. Ta ei tulnud mind hommikuti tervitama ja see on midagi, mis näitab, et olukord on väga halb. Ta ainult magas ja magas ja magas. Läksime uuesti Tallinnasse ja sattusime hoopis teise arsti juurde. Dr. Lüüsi juurde. Tema esitas meile imelikke küsimusi, kuulas ja katsus Sassi, roomas põrandal ja muudkui rääkis. Rääkis sellest, kuidas ta ei leia Sassi tagumistest jalgadest pulssi. Rääkis tõukassidest ja haigetest südametest. Rääkis sellest, milliste astmetega südamepuudulikkust hinnatakse. Rääkis, et tase viis on kõige raskem ja kuulamise järgi on Sass neljandal tasemel. Sassile tehti uued vereproovid, uus röntken kopsudest ja südamest ning esmaseks diagnoosiks oli  hüpertroofiline kardiomüopaatia (kaasasündinud). 

Sass jäi ööseks haiglasse, kus tal aidati vabaneda roojast, mida ta ei olnud suutnud väljutada, sest ei saanud võtta vajalikku asendit seoses valuga jalgades. Sai tilgutit ja valuvaigistit ning südamerohtu Enapit. 

Arsti juures

Nädal aega andsime rohtusid ja sel päeval, kui läksime jälle dr. Lüüsi juurde, tundus meile, et Sass tunneb end justkui pisut paremini. Ta tervitas oma varesepoja häälega meid hommikul ja kõndides lonkas pisut vähem.  Ma nägin teda korra istumas nagu kass... Olin veel kaks päeva varem arvanud, et reedel me läheme linna ja laseme Sassi tuttu panna, sest ma lihtsalt ei suuda seda valu vaadata. See närib mind päevad läbi, sest ma olen temaga ju koguaeg koos. Ja mul pole varem nii suurt sõpra olnud kassi näol. Ma armastan teda tõesti väga ja tema mind. Ma ei ole hullemat memmekat näinud, kui meie Sass. Ta karjub, kui ma kaon silmapiirilt, ta magab alati seal, kus olen mina, ta tervitab meid hommikuti, ta on igal pool ninapidi juures, kui me midagi teeme. Ta  tuleb meie juurde, kui ta on unine ja tahab puhata. Ta jookseb uksele, kui keegi koputab. Ta on nagu koera moodi kass ja tema suhtumine meie peresse on ka selline nagu oleks ta koer - inimese parim sõber.

Ja nüüd ma olen hingest haige. Muidugi me ei pannud reedel Sassi magama, sest me lihtsalt ei suutnud. Me ju näeme väikeseid muutusi paremuse suunas. Või äkki tahame me näha?  Dr. Lüüs soovitab kindlasti minna Tartusse kardioloogi juurde, aga mitte ennem, kui kriis on möödas. Praegu saab ta Enapit kaks korda päevas, Aspirini iga 48 tunni tagant ja vaseliiniõli, et kakamine oleks kergem. On näha, et tal on pisut parem. Me võime teha talle pikki paisid, saba otsani välja. Me võime katsuda tema tagumisi jalgu. Ta kõnnib kobedamalt, kui nädal tagasi. Isu on paranenud ja vett joob ise oma tavapärases kohas. 

Kui küsisin dr. Lüüsi käest, milline on prognoos, ütles ta, et kehva. Maksimum aasta-kaks. Kuid kui kuskil on trombid, siis võib surm saabuda iga hetk. Samuti õhupuudus.

Olen ma egoist? Küllap jah, sest ma ei suuda temast loobuda. Kuigi ma lubasin talle, et kui tal ei hakka parem, siis ma luban tal tuttu jääda, et ta ei peaks piinlema. Täna olin tema juures maas pikali ja rääkisin talle, mida kõike oleme koos teinud ja võime veel teha. Ma palusin teda, et ta tuleks kriisist välja. Ma rääkisin talle, et mul pole ühestki eurost kahju tema heaks (kuigi jah, kassi ravimine on VÄGA kallis). Ma ütlesin talle, et me oleme ju sõbrad, suured sõbrad. 

Kui te näete, et teie kassil on valus kõndida, et tema tagumised jalad on kanged, kui tal kaob isu ja janu, kui ta ei luba end puudutada tagaosast, kui ta magab päevad läbi, siis pöörduge arsti poole, sest teie kassil (või koeral) võib olla süda haige. 

Sass on praegu väga haige. Me iga päev loodame, et homme on parem. Tema süda ei saa kunagi terveks, kuid me koostöös arstiga püüame progresseerumisel silma peal hoida. Me ei tea täna, kas Sass homme elab, kuid me teame üht - sellist kassi pole meil varem olnud ja vaevalt teda kuidagi asendada saab. 

Mu hing kriibib, nii väga...