Olin saanud just 20aastaseks, kui sündis meie esiklaps Robin. Ma ei teadnud laste kasvatamises mitte midagi peale selle, et neid saab armastada. Kuni Robini sünnini olin ma elanud vaikuses, mille lõin ise enda ümber - ikka selleks, et mind märgataks. Kui Robin oli tulnud minu juurde, ei saanud ma enam vaikida, sest imikuga ju ei suhtle pliiatsi ja paberi abil. Nii võin täiesti ausalt öelda, et Robin tõi minu elule mõtte. Nii nagu ma olingi lootnud.
Ma ei olnud hea ema. Ma väsisin ruttu, sest laps oli väga rahutu. Aru ka ei saanud, mis tal viga oli. Näljas? Janus? Palav? Külm? Ta ei maganud ega söönud, jõi ainult vett ja karjus pidevalt. Vanem generatsioon väitis, et ta on näljas ja janus, et mul on piima vähe ja et ma pean andma talle lisasööki. Mina noore ja rumalana ei uskunud endasse ja oma lapsesse, uskusin vanemaid ja targemaid. Nii saigi Robin ainult ühe kuu rinnapiima ja sealt edasi algas mäng piimapulbritega.
Ma olin närviline ja kurb. Üksindusest kurb, magamatusest närviline. Ometigi ma andsin endast parima, selle, mida oskasin anda. Ma kallistasin ja musitasin teda, naeratasin oma lapsele. Ma hoidsin ja armastasin teda, nii, kuidas oskasin. Ma ei usu sellesse, et laps sünnib ja iga naine on valmis ema. Mina küll ei olnud. Ma kasvasin koos Robiniga paremaks inimeseks ja paremaks emaks. Ma rääkisin palju oma lapsega, ma hakkasin talle varakult raamatuid ette lugema, ma mängisin temaga. Nii, kuidas kasvas Robin, kasvasin ka mina emana.
Sebastiani tulekuks olin ma hoopis rohkem valmis ema, kuigi kogu rasedus oli üks lõputu õudusena näiv protsess. Alates 20ndast nädalast Sebastian tahtis muudkui sündida. Sain pidevat ravi, olin haiglas, juurde ei võtnud. Põhjusi ei teagi, miks rasedus nii vaevaline oli. 35 nädalal tal lasti sündida, ilus väike poiss :) Ja sama jube kui tema vendki :) Rippus ainult tissi otsas, karjus, ei maganud, võõrastama hakkas 2kuuselt, mänguasjadega ei mänginud, ühtegi inimest enda ligi ei lasknud. Selline tore imik. Igatahes olen peale kahe lapse imikueast väljakasvatamist tõdenud, et ühtegi imikut minule enam kunagi ei sünni.
Täna olen ma 14aastase ja 8aastase ema. Üks on teismeline ja teine isevärki. Maailma kõige paremad lapsed. Ausalt ka. Ma armastan ja imetlen neid poisse siiralt ja mitte ainult selle pärast, et olen nende ema. Üks hoiab teist ja teine üht :) Kaklevad ka ja kaklevad kohe mehiselt, kuid armastavad veel rohkem. Ja ma olen väga hoitud ema, oma laste poolt. Ma ei tea, kas olen oma lapsi õigesti kasvatanud ja milliseid vigu ma olen teinud. Aga ühte ma tean - ma olen nende jaoks olemas ja nad teavad, et ma olen neile alati olemas. Nii rõõmus kui mures, nii valus kui võlus.
Tänutäheks tegid kaks poissi isa juhendamisel mulle täna hommikul selle kevade esimese rabarberikoogi :)
Ja Seebu korjas mulle lilli ka :) Nagu iga päev sellel kevadel. Värsked lilled köögiletil.
Ma olen nii hea ema, kui oskan. Ma annan iga päev endast parima, et olla hea ema. Täna ma ei karda neile tunnistada, et olen vahel väsinud ja tahan puhata, sest ma tean, et nad mõistavad mind. Ma hurjutan nendega, kui selleks on põhjus. Ma võin olla ka väga tige, kui selleks ikka korralik tõuge anda. Kuid ma võin olla ka väga hea ja seda enamuse osa ajast :) Oma armsatele lastel.
Emaks olemisel on võlu ja on valu. Kuid ma ei vahetaks emaksolemise kogemust ühegi teise kogemuse vastu. Ja ma loodan siiralt, et kui poisid kunagi suureks saavad, siis neil on meeles, et ma olen neile alati olemas. Nii nagu praegu, täpselt samamoodi ka tulevikus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar