Välikäimla. Veega.

Väga suure osa kevad-suve-sügis perioodist me veedame maal, Sipas, vanaisa juures. Seal on alati midagi teha. Kas siis midagi parandada, midagi uuendada, midagi värskendada - projekte jagub. Mõnikord on tunne, et muudkui teed ja teed, aga teha on ikka nii palju. Meile meeldib seal, sest peale projektide on veel saun, ööbimised sauna peal, telgis või armsas Volvos, mootorattasõidud, metsmaasikad ja põldmarjad otse aia taga, palju jalg- ja sulgpalli, mõnusad õues valmistatud toidud, jõgi, toredad inimesed.

Vanaisa juures on aga siiani olnud üks ilge "kapp". Välikäimla. Otse köögi ukse taga. Aegade algusest peale. Kohutav, kohutav, kohutav, kitsas ja haisev "kapp". Nüüd aga on Aiku otsustanud, et sellel jamal on lõpp. Juba eelmise suve lõpus lasi ta paigaldada  maja juurde mingi kanalisatsioonitünni. Kindlasti on see kõik väga huvitav ja hoopis paremini seletatav, kuid ma olen ainult naine ja ei hakka väga süüvima kanalisatsiooni viimasesse moodi. Igatahes tähendab see kõik seda, et käes on aeg, mil Aivar hakkab majja ehitama sauna, dušši ja tualetti.  Esimest korda selle maja ajaloo vältel. Senini on "kapp" ja kausipesemine saunas. 

Kuna aga seoses remonttöödega tuleb köögi ukse tagant "kapp" välja lõhkuda, palus Aiku, et me ehitaksime õue peale välikäimla, kus siis saab nii kaua hädal käia, kuni kõik uus ja moodne valmis saab. Kohe, kui Aiku seda mainis, oli Arvole selge, et välikäimla tuleb ja tuleb veega :) Välikäimla ehitamiseks oli meil just nii palju aega, kuni hakkab Aikul puhkus, sest mida muud oma puhkusega ikka peale hakata, kui ehitada sauna, dušši ja tualetti :D  

Igatahes olime esimesel vaba päeva hommikul jälle Sipas ja leidsime end lauahunnikust laudu välja tirimas. Need polnud mingisugused lihtsad ja kerged lauad, ikka sellised korralikud ja hirmrasked, karedad ja päevi näinud. Arvol veel päris selget sihti polnud, et kuidas ja miks, aga seda teadis küll, et see WC peab tulema suur. Ikka nii suur, et kui sinna sisse lähed, mahud jopet ära võtma, istuma ja raamatut lugema. Ja sellel peab olema aken - maast laeni. Ikka selleks, et oleks valgem. Ta oli täiesti kindel, et see ei tohi olla selline väike ja "kapp", vaid suur ja valge ja avar ja ... Nii tegi ta joonise.

Arhitektuuriliselt täiesti korralik plaan :)

Ja umbes pooleteise tunni pärast olid abihoonete taga valmis seinad ja põrand. Kaugel sellest kohast, kuhu see ehitis oleks tulnud teha. 

Sama päeva õhtuks, peale suurt ja väsitavat ja rasket tööd, oli pilt selline:

Mõtlete, et see oli mingi kerge töö või? Kerge temal, raske minul:D Kas kujutate ette, kui palju see üks sein kaalus? Aga kuna ta on ikkagi moodulitega ametialaselt seotud, siis muudmoodi ta polekski saanud seda käimlat ehitada. Ta jättis ainult tähelepanuta ühe imepisikese nüansi - seinu pidi paigal hoidma, kuni esimeste kruvideni, ta väikene naine :D No ma sain seal ikka ohkida ja puhkida, aga ega me tavaliselt elusast peast alla ei anna. Nii võiski õhtuks rahul olla, sest seinad olid püsti ja päev oli täie eest olnud.

Järgmisel päeval tuli ehitada katus. Sarikad ja puha. Siinkohal on hea tõdeda, et kunagi ammusel ajal õemehe poolt vanaisa juurde tassitud ehitusjäägi hulgast saime oma välikäimlale uhke valgest plekist katuse :D

Ja siis algas minu õud. Mulle muidu väga meeldib värvida, ausalt ka. Mind ei häiri, et see on määriv töö ja aeganõudev - mulle lihtsalt meeldib. Või peaks ütlema, et meeldis? Juudas, ma mõtlesin, et ma jäängi seda kuuti värvima! Need töötlemata, karedad lauad imesid kõik selle ködi enda sisse ja mul oli selline tunne nagu söödaks näljast krokodilli - nii lõputu näis see värvimine. Aga kui ma olin kõik selle kenasti tumeda ködiga üle võõbanud, andis Arvo mulle puhta pintsli ja valge värvi ning vot siis ma olin küll lõpuks sellises seisus, et kui ta mu poole vaatas, Arvo ma mõtlen, siis mu pilk oli tõenäoliselt halvav. Enam polnud ju asi isegi mitte näljases krokodillis, asi oli krokodillikarjas. Need lauad lihtsalt sõid kõik värvi ära... Ma olin juba valmis käega lööma, kuid ega see ei ole juhus, et välikäimla peab seest valge olema. See on Sebastianile hädavajalik, sest vastasel juhul ta sellesse ei siseneks. See teadmine hoidis mind töös.  

Mul on nii suur ahastus, et isegi saapad võtsin jalast ära - arvasin, et pean seal ööbima - koos pintsliga :)

Sellega minu katsumused selles välikäimlas lõppesid. Arvo mureks jäi pott, mis oli 20 aastat kuskil kuuri all vedelenud ja nägi välja sama hirmus kui öö:

Arvo mureks jäi vett täis septik ehk kanalisatsioonitünn, mis ei oleks kohe mitte mingil juhul tohtinud olla vett täis:

Tünni tühjaks pumpamine ja natuke nagu ahastus

Arvo mureks jäi ka süda, mis lihtsalt pidi selle käimla ukse sisse tulema - lihtsalt pidi. Ta küll proovis igatpidi sellest kõrvale hiilida, aga peale Anne juures käimist oli ta sunnitud oma tikksae ikkagi pöördesse ajama:

Ja otseloomulikult jäi Arvo mureks see, kuidas see hirmraske ehitis oma õigele kohale hoovi trantsportida. See kuut oli nii raske, et traktor hakkas jonnima, kuid õnneks on Arvo veel suurem jonnipunn ja nii see südamega ehitis (väga laialt mõistetavalt südamega ehitis) oma õigele kohale kanalisatsioonitünni otsa maanduski:

Märgake akent, mis ongi maast laeni pleksiklaasist (et läbi ei paistaks)

Potiprotsess polnud ka mingisugune meelakkumine. Arvo pidi selle ümber ehitama, sest survevett ju pole. Vesi sai veetud köögist boileri seest, lae alt, rohelise voolikuga ja no ma ei hakka pikalt seletama neid asju, mida mu aju ei võta. Igathes peale poti küürimise ja ümber ehitamise, peale vooliku vedamise, proovilaskmiste, uuesti poti lahti võtmise ja parandamise tulemusena juhtus see, mis juhtuma pidi.

Nüüd on Sipas veega välikäimla, esimest korda selle maja ajaloos saab hädale vee peale lasta.

Roosa potihari ei ole juhuslik, nagu pole midagi juhuslikku mu elus

Selle sama ehitise tagaseinas on kraan, kus saab käed ka ära pesta:

Uh, milline töö ja vaev! Kuid see kõik tasus end ära. Ilus, suur, valge, veega - just selline nagu Arvo soovis. Imelik lausa mõelda, et see on ajutine, natukeseks ajaks. Peale ajutise otsasaamist peaks selle ehk kanakuudiks ümber ehitama - ei läheks kogu töö ja vaev raisku :)