Suvi ja laager käivad ikka käsikäes. Raplamaa Jalgpallikool on sel suvel organiseerinud mitmeid laagreid erinevas vanuses poistele ja tüdrukutele ning nii õnnestus ka meil ühest sellisest toredast ettevõtmisest osa saada, kuna treenerid Kaido ja Taavi (Aus) korraldasid Käärikul laagri 2006-2007. aastal sündinud poistele.
Laager toimus Käärikul, 24.-26. juulil ja lõppes Tehvandi staadionil Otepää CUPiga. Poisse oli laagris 13, mõned 7aastased ja enamus 8aastaseid. Meie käisime terve perega, sest me kõik oleme Sebastiani tugiisikud :D Plaanitud oli palju jalgpallitrenne ja ujumist ning suuresti nii läkski. Kuigi jah, treenerid pidid ajakava muutma ja trenne varahommikule ja hilisõhtule tõstma, sest 32 kraadises kuumuses trenni teha oleks ikka liiga jube olnud.
Majutus oli hästi algeline. Meil isiklikult oli kahe nariga neljane tuba, kus peale naride oli veel tool, laud ja riiul. Kui Sebastian seda maja ja tuba nägi, siis ma sain kohe aru, et ta ehmatas ära. Mina ei ehmatanud. Vastupidi - minu arvates oli see üks jube vahva kogemus, mida ma ei oleks selles elus enam saanud kogeda, kui mu lapsed ei mängiks jalgpalli. Söömine ja pesemine toimusid hoopis teises majas, kuhu jõudmiseks pidi 5 miljonit korda trepist üles käima :D
Trepp oli nii väsitav, et ma otsustasin, et pean hakkama jooksmas käima, sest kui ikka trepist üles jõudes hingeldama ajab, on miski mäda.
Meie suurim mure kodust väljas on söömine. Meie kolm, mina, Arvo ja Robin, võime öelda, et toidud olid täiesti normaalsed. Ei midagi ülipeent, kuid täiesti söödavad ja valikuvõimalus ka olemas. Esimese laagripäeva õhtuks oli olukord selline, et Sebastian nuttis end magama peavalu käes, kuna ta oli söönud ainult leiba ja pirni. Ja selle lapse puhul ei aita see, et küll ta sööma hakkab, kui kõht tühi on. Ei hakka! Nälgibki, kuni peavaluni ja veresuhkru alanemiseni 2,2 peale. Ja no ma ei saa ju teda näljas hoida, kui tervise peale hakkab... Lõpuks viisime ta ikkagi Pühajärve pubisse sööma, sest mismoodi Sa näljapaistetusega seda trenni siis teed.... Väga väsitav on see pidev söögiteema.
Ja nüüd on see koht, kus tahaks natuke nuriseda ka. Söökla. Kas kujutate ette, et teid tabab ilmatu suur söögiisu, kui ruumis, kus Sa viibid, on 33 kraadi sooja ja õhku, mida hingata, polegi. Mul tekib küsimus, et kus on ventilisatsioon? Toitlustusasutuses? Kuidas sellisel asjal üldse lastakse sündida? Istud laua taga, sööd kana ja higi voolab selja peal... Nii mõnus!
 |
| Ühe tüki maitses ja siis läks laua teise otsa leiba sööma |
Trenni tehti palju ja korralikult ning peale igat trenni said poisid Kääriku järve ujuma, mis asus staadionist umbes 100 meetri kaugusel. Oh seda lõbu ja kisa, kui 13 väikest poissi ja mõned suuremad "poisid" vette saavad. Meil Aleksi ema Jannega oli ikka tükk tegu, et neid peanuppe muudkui üle lugeda.
 |
| Treener Kaido |
Teise laagripäeva sisse oli plaanitud ka Otepää seikluspargi külastus. Tunnistan ausalt, et ma natuke põdesin seda üritust, sest laste käed on väikesed ja nende lullade kinnitamine ja avamine on ikka paras katsumus, kuid nagu ikka - muretsemiseks polnud suuremat põhjust. Enamus poisse said kaks esimest rada kenasti läbitud ja mõned pikemad kutid tulid ka kolmanda raja läbimisega edukalt toime. Meie Sebastian oli Robini turvata ja nad said väga hästi hakkama. Sebastian tunneb end isegi nelja meeti kõrgusel turvaliselt, kui keegi meist kolmest (mina, Arvo või Robin) kohal oleme.
Laager lõppes Otepää CUPiga, kus põrgukuumuses (33 kraadi) tuli mängida esindusmeeskonnal 6X16 minutit. Alagrupi nad võitsid, kuid finaalmängus pidid FC Tiigritele alla vanduma ning Harju Punasega viiki. Nii nad lõpuks kolmanda koha saidki, mis on igati tubli tulemus ja uus karikas Kohila Spordihoonet kaunistamas. Teine meeskond, kellel võistluskogemust vähem, pidid seekord leppima 13. kohaga, kuid medalitaolised asjad said õnneks kõik lapsed. Sellise kuumaga turniiril osalemine vääribki medalit olenemata sellest, millisele kohale platseerud.
 |
| Sees |
 |
| Väravavahikindaga elab isegi käepigistuse üle |
 |
| Poisid oma treeneritega |
Lõpetuseks võib öelda, et väga äge kogemus oli. Treenerid olid kõik päevad korralikult ära sisustanud, samas andes ka lõõgastumise aega. Poisid said palju palli mängida, pahandusi polnud, riidu ei olnud, vingumist ei olnud. Ma vaatasin neid kolmeteist 7-8aastast ja mõtlesin, et ei tea, kas ühine huvi ja hobi muudab nad pundis olleks nii headeks lasteks või on meil lihtsalt kokku sattunud üks äärmiselt meeldiv kamp poisse... Ei teagi, kuidas lood on, aga üks on kindel - igavesti lahedad kutid kõik!
Robin oli palju treeneritele abiks ja mis seal salata - andis ka mulle ja Arvole hingamisruumi, käies Seebuga ise jalgpallitreeningutel. Meie saime siis järve kaldal aeleda, ujuda ja Otepääl käia.
Kuumad, kuid toredad päevad olid. Sebastiani esimene laager õnnestus igati. Juhul, kui me söögiteema juures silmad kinni pigistame :) Jääme ootama järgmist laagrit!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar