Hobulaid ehk Kirsiparadiis

Kui Sul on üks tilluke saar, kus kõik asjad toimivad turvalist radapidi, siis ei ole selles midagi imelikku, kui Sa tahad sinna ikka ja jälle tagasi. Tagasi sinna turvalisse kohta, kus nutimaailm jääb hetkeks seisma ja kõik asendub maalähedasega. Eelmise aasta saarel käik ja selle kajastamine minu blogis, tõi kaasa palju paksu pahandust, millest lõppkokkuvõttes on olnud õpetust paljudele inimestele ja ehk selgust ka paljudesse suheteprobleemidesse. Ehk see lihtsalt pidigi nii olema.  

Mõtlesin selle üle pingsalt, kas tahan meie selle aastast saarel käiku üldse blogisse salvestada, kuid otsustasin, et see on üks kindel osa meie elust, meie poiste suve kõige oodatuim aeg ja tegelikult on ju kõik hästi :) Käisime Arvoga saarel taaskord oma suurte õdede ja vendadega. Juhtus nii, et kohal oli 10 täiskasvanut ja 11 last vanuses: 8-, 11-, 11-, 11-, 12-, 13-, 13-, 14-, 14-, 15- ja 17aastat. Nagu omadest lastest veel vähe - haarasime kaasa ka teiste lapsi ja seda ikka selleks, et lastel oleks tore. Täiskasvanutel on koguaeg tore, aga lastel on toredam, kui neil on kamraadi, kellega elu toredaks teha. 

Kui me saarele sõitsime, siis meid tabas äikesetorm. See oli nagu välk selgest taevast, mis kohale tuli, meid paadiga lainetes peksis, rahet saatis ja meid kõiki läbimärgadeks tegi. Oi, kuidas ma kartsin! Isegi Arvo ütles pärast, et ei tea, kas nii huvitav ikka pidi olema... Sebastian seevastu istus mu kõrval ja ütles iga natukese aja tagant: "Vau! Milline seiklus!!!". Ja vihma muudkui sadas, sadas 5 minutit, 10 minutit, 20 minutit.

Ja siis sai vihm otsa. Täiesti otsa. Maa kuivas tunniga ära, taevas muutus helesiniseks ja põrgukuumus oli tagasi. Hobulaiule oligi tegelikult vihma vaja, oli kohe väga vaja, sest kogu saar on kuumusega muutunud pruuniks. Meiega ei juhtunud sellest suurest vihmast muud, kui saime märjaks, kuid ehk said puud ja põõsad jaksu edasi olla. Mine tea. 

Läbi vihma ütles äkki Liisu, ise istudes nagu märg kassipoeg aida trepil, et appi! kas see on tõesti see, mida ma näen?! Kuna minu silmnägu oli märg ja ma tegelesin parasjagu prillide puhastamisega, ei saanud ma aru, mis ta appikene seal näeb? Panin prillid ette ja nägin ka. Nägin kohe väga hästi.

Milline kirsimeri! Iga väikseimgi puu oli ääreni valmis kirsse täis. Ole meheks ja söö! Ja me sõime - lapsed ja täiskasvanud, pensionärid ka. Korjasime kaasa ka ja keetsin moosi viis purgi täit. Mõni sell ronis kohe kõrgele puu otsa ja sõi nii palju kirsse, et arvas, et ta ei taha elusees ka enam kirsse saada. 

Minu Liisu

Kõik muu oli nagu ikka. Oli päike ja meri, oli jalgpall ja laul, olid head söögid ja toredad inimesed, oli Enn ja tema pill, olid purjus paadid, kel tarvitses vaid suu lahti teha, kui kõik juba naersid. Mõtled küll, et milleks? No tegelikult ka - milleks meile need paadid, kes on lõpuks nii purjus, et ei seisa peaaegu enam püstigi, aga näe - on vaja. Mingil seletamatul põhjusel on vaja. Sest see käibki turvalise Hobulaiu juurde. Peab olema Enn ja pill, peab olema hea söök ja hilisem nõudepesu kausis, peab olema võimalus käsi pesta hoopis harjumatumal viisil, peab olema ilma interneti ja arvutita, peab olema saun ja meri. Kõik peab olema nagu on juba olnud 12 aastat.

Minu venna

Järgmine aasta jälle! Aitäh kõigile, kes viitsisid ja tahtsid. Kindlasti saaks midagi paremini või hoopis teisiti, kuid siis see ei oleks Hobulaid. Minu isiklik arvamus on, et midagi enamat polegi vaja, kui inimesi, kes omavahel hästi läbi saavad, sest siis on olemas ka kõik muu. Jääme lootma, et meie seltskonnaga ühineb järgmisel aastal veel rohkem inimesi, kes tahavad meiega koos olla :) Ja kõik lapsed on ka alati teretulnud. Just need teiste lapsed, sest omad tulevad ju naguniigi. Sinna turvalisse maailma, mis käib suve juurde...