Meie

Meie on minu jaoks suur sõna. Ainult neli tähte ja ometigi nii suur. Meie sees on "mina" ja "sina", selle kõige otsesemas mõttes. Ja kui ei oleks Sind ei oleks ka mind - nii poleks ka meid. 

Selle aasta 10. juunil sai meil täpselt 15 aastat koosolemise aega. See on peaaegu pool meie elust. Pool meie eludest oleme me olemas olnud teineteisele. Kõige õigemal ajal tuli ta mu ellu ja on sinna jäänud, kuigi on olnud ka väga palju raskeid aegu.  Mitte keegi mitte kunagi pole mind nii tingimusteta armastanud kui Arvo. Ta on armastanud mind kõiges, isegi minu haiguses, mis ei ole olnud kindlasti mitte kerge katsumus. Kuid ta on armastanud, ma tunnen ja tean seda. Ma ei tea, kas ma olen väärt tema pühendumust ja armastust, kas oskan talle sama hea olla. Ma ei tea, kas see, mis meil on, on igaveseks nii. Ma ei tea. Aga ma tean üht - ta on ainus inimene, keda võin 100% usaldada. 

Kinkisin Arvole meie koosolemise tähtpäevaks ühe ööpäeva Viimsi Lavendel SPAs. See oleks olnud meie päris esimene kahekesi olemise aeg, sest peale "meie" on olemas alati ka "nemad" - need meie poisid :)

Meie kaks said jälle neljaks :) Poisid olid küll teises toas, kuid ikkagi kaasas, sest Sebastiani ütlesid viimasel hetkel närvid üles.

Nii ei olnudki midagi teisiti, kui alati, kuid kõik oli hoopis parem, kui alati. Mul ei ole tegelikult mingisugust vahet, kas meie ümber on veel inimesi, veel lapsi, veel asju - mulle on põhiline, et on olemas Arvo. Nii ei olegi oluline, et SPA puhkuses oli jalgpall ja teie külmas vees ujumine:

et meie SPA puhkuses oli toiduga pirtsutaja:

Seebu toit ja isegi liha jäi söömata, sest oli võõras maitse

Oli nii ilus õhtu. Soe, kauni loojangu ja armastatud inimestega.

 Armastus on inimese aktiivne jõud, armastus aitab üle saada eristatuse – ja eraldustundest, laseb olla tema ise, säilitab terviklikkuse. Armastuse paradoks on see, et kaks on üheks saanuna ikkagi kaks.  Armastus on aktiivne hoolitsus selle elu eest, mida me armastame. Kui pole hoolitsust, pole ka armastust. Armastatakse seda, mille kallal vaeva nähakse.  

Ma armastan teda nii väga... Ma hoian ja armastan teda alati. Sellesse SPAsse me tõenäoliselt tagasi ei lähe, kuid see polegi oluline. Oluline oli hoopis see, et meie ja nemad teevadki kokku selle, mis olema peab. Mõtlen, et küllap see päris "meie" tuleb siis, kui tulema peab. Alati on kõigeks oma aeg ja seda on tulnud meile õpetama Sebastian.