Sebastiani kooliminemise saaga

Meie Sebastian käib ka nüüd koolis :) Tore eks? Mitte tema arvates ja küllap mitte ka kooli arvates....

Eelmise õppeaasta veetis Sebastian rohkemal või vähemal määral koolieelses lasteasutuses, kus teda püüti nii, kuidas osati, sotsialiseerida ja õpetada. Õpetamise asi tuli justkui natuke paremini välja kui sotsialiseerimise asi, kuid käidud see tee sai ja kuigi ma kuulen absoluutselt iga õhtu päeva ainsa kalli ajal lauset: "Head ööd, armastan ka Sind, hea, et lasteaeda ei pea minema!", jääb kehtima lause, et kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks. 

Kuid kas kõik peab ikka olema sellise porri kukkumise maiguga? Peab vist küll. Või noh - siis peab küll, kui Sa oled natuke või natuke rohkem normist kõrvale kalduv. 

3. aprillil käesoleval aastal teatasin ma meie kohalikku gümnaasiumisse, et Sebastian on sinna kooli sügisest tulemas ja vaja on luua väikeklass, sest Sebastian ei ole võimeline tavaklassis töötama. Osalt oma sotsiaalse puude pärast, osalt ka seetõttu, et ta pole jõudnud oma keelelises arengus nii kaugele, kui "norm" nõuab. Loomulikult sain ma esimese hooga kohe vastuseks, et äkki ikkagi koduõpe, kuid ma ei jätnud oma jonni. Ma muretsesin kõik vajalikud paberid erinevatelt spetsialistidelt (psühhiaater, perearst, psühholoog, logopeed Tallinnas ja meie enda logopeed Anu + lisaks lasteaiast koolivalmiduse kaart) ning saatsin need Rapla õppenõustamiskomisjoni, kust tuli lõplik otsus, et väikeklass või isegi üksühele õpe koos tugiisikuga. 

Sellisest otsusest ei saa kool mööda vaadata. Nii korraldatigi gümnaasiumis juunis koosolek, kus osalesid logopeed Anu, direktor, lastekaitsespetsialist, õppelajuhataja, kooli eripedagoog ja mina. Kool lootis viimase hetkeni, et ma lepin koduõppega või vähemasti Valgu kooliga, kuid mina olin ikkagi endas kindel, et kooliks saab kohalik kodulähedane kool ja koduõpe on välistatud. Miks? Osalt selle pärast, et KODU peab jääma KODUKS, teisalt selle pärast, et Sebastian lollitab minuga, kolmandaks selle pärast, et absoluutselt väär on jätta autismiga inimesed nelja seina vahele, sest neid tuleb püüda sotsialiseerida. 

Nii leppisimegi kokku, et uus kohtumine on 22. august, kus me tutvume õpetajaga, klassiruumiga, paneme paika õppetöö eripärad jne. Kohtumine jäi ära, lükati edasi 28. augustile.

28. august läksime kooli, laps kästi ka saasa võtta. Läksime tutvuma ruumiga ja õpetajaga. Kool pakkus meile 2x3 ruutmeetrist halli ja pimedat söökla taga asuvat ruumi, millel puudus aken ja sisustuseks oli viimase vaba pinnani täis soditud laud ja kaks tooli. Täna, kui ma sellele mõtlen, ei saa ma aru, kuidas ma neile seal koolis kohe ei öelnud, et kas see on mingi nali?! Kahjuks ei olnud nali. Kool väitis, et muud ruumi neil ei ole, õppelajuhataja ütles, et ega nad ei saa ühele lapsele anda tervet klassiruumi. Õpetajaks sai tudeng, noor ja roheline - tunnistas ausalt, et vajab mõtlemisaega ja ei tea, kas ikka soovib seda tööd vastu võtta. Kolm päeva ennem õppetöö algust...

 Järgmisel päeval läksime koos Arvoga uuesti kooli ja me andsime teada, et me ei ole nõus selle ruumiga, mida nad pakuvad, sest see on vastuolus seadusega. Ja inimlikkusega... Laps, kes on nii ülitundlik ümbritseva suhtes, ei saa õppida sellises "luuakapis". Tegelikult ei saa ükski laps. Õppelajuhataja ütles, et minge siis Tartu Masingusse.... Kaks päeva ennem kooli... Kas oskate ette kujutada seda ahastust, mis mind oli tabanud - hetkega. Kool peab peale hakkama ja mul ei ole midagi, millega seda olukorda muuta....

Oli küll. Arvo läks sotsiaalmajja (kus Sebastian oli keldrikorrusel kolm aastat logopeed Anuga töötanud) Tiina juurde ja Tiina eraldas meile pikemalt mõtlemata ruumi. Ilusa, rohelise, suure aknaga ruumi. Aga meil polnud ikkagi mitte midagi. Ei lauda, ei toole, ei tahvlit - mitte midagi, millega sisustada ruumi, mis on õppimiseks mõeldud. Finantsi ka polnud, et niimoodi ruttu kõik vajalik soetada. 

Panin facebookesse abipalve, sest ma olin nurka surutud ja ma ei teadnud, mida ette võtta. Ja siis ma nägin, kui palju on Seebul toetajaid :)

Kõik asjad said tehtud 1. septembril ja natuke peale ka. 

1. septembri öö

Abistajate nimed Seebu klassiruumis :)

Ingel valvamas

Igal vahetunnil....

Seebul on nüüd ilus klassiruum, kus meile tundub, et ta tunneb end hästi ja turvaliselt. Tal on loomulik valgus, tal on korralik tehisvalgusti, tal on tahvel, tal on lauad ja toolid (toolid küll hetkel laenatud, kuid siiski toolid), tal on tähestik ja oma ingelpoiss, tal on kell (eluliselt vajalik)... Ja ilusad soojad rohelised seinad.

Seda kõike tänu järgmistele inimestele ja ühendustele: 

MUREL SALUSTE, ANNIKA TAMMSALU JA KALLE UUSMAA, LILIANA VALL, MAREK VALL, JANE VALL JA ARGO DUDER, KELLY ARULA, ANNE-LY ÕUNAPUU, MALLE KOBIN, KUIDO JA GERLI PETTAI, KÄROLIN KIVISTE, KADRI SALEP, BÄRBEL LAASNER, VALDUR KÜBARSEPP, KRISTINE LIIVA, IRMA CASTRO, KAIDO MÄGI, KERTU ELFENBEIN, MARI PEETS, LAURI OOLMA JA JAANIKA KORKA, KIRSTI JA STEN-MARTIN MAU, KRISTEL KRIISA, MARGE JÄRVI, MÄRJAMAA VALLA PUUETEGA INIMESTE ÜHING, HELI PEDOSK, PIRET BERLIN, MERLI MAINA, TEET TOMSON, ANNELI REIN, LEMMI TUI, MERLIN PEEVER, ANDRUS KAPSI JA KÄTLIN MURRE, RIINA LUHTARU, LIIVI LUHTARU JA PRIIT PAABO, ASTRID JA RAIN POST.

Me täname teid südamest! 

Kui me olime 1. septembril kõik korda teinud ja asjad ostnud, siis 2. septembri hommikul pakkus kool tahvlit ja vald toetust... Meil ei olnud neilt enam midagi vaja. Neil oli aega 4 kuud, et luua lapsele, kellel on ametlikult diagnoositud autism, inimlik klassiruum, kuid nad ei vaevunud seda tegema. 

Ma ei tea, milleks meie teele seda kogemust vaja oli, kuid nagu öeldakse - kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks. Seebu ei taha koolis käia, kuid ta on mulle öelnud, et talle meeldib tema klassiruum ja õpetaja on hea. See on kõva sõna! Ma loodan, et õpetaja Merilinil ja Sebastianil on ees vahva kooliaasta, mil mõlemad saavad targemaks ja tublimaks. Me oleme neile 100% toeks.

PS. Lisan veel, et antud ruumi kasutab pealelõunasel ajal meie logopeed Anu nende koduste lastega, kellel on logopeedilised probleemid ehk siis - sellest ruumist on kasu rohkematele lastele, kui ainult Sebastianile :)