Sebastiani üheteistkümnes sünnipäev ja Jalase loodusrada

Maailma kõige ägedam 11aastane on meie kodus :) Hip-hip-hurrrrrrraaaaaa!!!!

Sebastian sai täna, kui kevad saabus meie õuele, 11 aastat vanaks. Tegelikult oleks ta pidanud 20. märtsist edasi neli nädalat sündima, aga kuna ta tahtis sündida juba 21-st rasedusnädalast saadik, siis kui rasedust sai 36 nädalat täis, jäeti säilitamisravi katki ja siis kohe ta sündiski. Meile. Kevade tervituseks.

Meil ei ole kergeid aegu olnud ja kõik, mis täna toimib nagu kellavärk, on katsetamise ja proovimise tulemusel saavutatud. Ta on üks igavesti asjalik ja rõõmus laps, kellega koos pole kunagi igav. 

Sebastiani sünnipäev algas nagu ikka kaneelirullidega. Ta nimelt ei ole magusasõber ja üleüldse mingit kooki, torti, šokolaadi, kommi ta ei söö, aga ema tehtud kaneelirullid maitsevad väga. Ja kus see kirjas on, et just kaneelirullide pealt ei või küünlaid ära puhuda ja oma soove soovida?

Kinkisime talle uue palli ja pisut raha. Sugulased, kes eile külas käisid, tõid samuti raha (vanaema tõi saunalina ka). Raha eest ostab Sebastian endale ühe suure LEGO, aga ta pole veel päris täpselt otsustanud, millise. Isa tegi lemmiksööki (seapraadi) ka ja külmkapp on ääreni täis vaniljejäätist, mis sugulased tõid. Mida üks sünnipäeva laps veel tahta saaks?

Ema teab, mida üks sünnipäevalaps võiks tahta :) Peale kodu, SPA-de ja jalgpalli armastab Sebastian kõige enam käia looduses ja just sinna me ta sünnipäeva puhul viisimegi. Arvo võttis esmaspäeva vabaks ja päev (kella viieni) oli meie päralt. Me ei läinud kaugele, läksime peaaegu oma õue peale ehk Jalase loodusrajale . Sebastianile väga meeldib rabas ja ta on üks vapper kõndija. Ei olnud see rada täna kergete killast, sest sissetallatud rada oli jäine ja libe, aga see ei heidutanud teda sugugi. Kõndisime järveni, kus tegime peatuse ja meeshinged sõid kaneelirulle ja jõime sooja teed ning väga ettevaatlikult sai proovitud, kas järvejää kannab. Kandis. 

Keegi tärkab elule:)

Päike paistis ja sooja oli 5 kraadi. Kas oleks saanud olla veel parem? Sebastian oli heas tujus, nagu ikka, kui me ta loodusesse viime. Kõndisime kokku 7,4 km ja kui istusime autosse, et koju sõita, hakkas sadama lörtsi.... Meil vedas ikka tohutult.

Nüüd on õhtu käes. Saatsime isa tööle, lugesime üksteisele raamatuid (mina "Hulkur Rasmust" ja tema "Kunksmoori") ja mängisime täringumängu. Selline tore ja vaikne sünnipäeva päev oli meie peres. Just nende asjadega, mida Sebastian üle kõige armastab :)