Ilunikerdamine Sebastianiga (quilling)

Ei lähe meil sel aastal see kunstitegemine. Kohe üldse ei lähe. Päevad on otsast otsani igasugu värke täis ja kõikide nende värkide vahepeal on ta nii väsinud, et ei taha midagi teha. Jäävad nädalavahetused, kui ta ütleb, et need on puhkamiseks ja mina, vaene ema, kes on kohustatud talle veerandis kolm hinnet kunstis ja kolm hinnet tööõpetuses panema, ei leiagi selliseid hetki, et istuks maha ja pusiks natukene. Pusiks natukene seda kohutavat kunsti, mida ta kohe üldse teha ei taha. Ma selle õppeaasta alguses tegelikult ütlesin ka, et ma hea meelega annaks selle kohustuse õpetajale, aga õpetaja ei soovinud ja kuna ma ei saa soovipõhiselt lähtuda, siis oleme ikka Sebastianiga koos pusinud. Kui me juba mingisuguse hoo sisse saame, siis läheb üsna ladusalt, aga selle hoo leidmisel oleme küll saamatud kuubis.

Kuna Sebastian on jälle haige ja koolis ei käi (ta on sel veerandil üldse vähe kooli saanud...), aga tervis on juba enam-vähem, siis ma ütlesin kohe hommikul talle, et täna hakkame pusima :) Üllataval kombel ta väga hullusti vastu ei punninudki, eks ta teab ise ka, et hindeid on vaja. Ma käisin hiljuti Teeme TeistMoodi käsitöösalongis quilling tehnikat õppimas ja mu kodu on nüüd värvilisi ribasid täis :) Poisid muudkui vaatavad ja ahhetavad, et kuidas ma viitsin... Mulle meeldib selline nokitsemine. Me õppisime esmaseid töövõtteid, mille abil on tegelikult võimalik luua nii paljut. Natuke googeldamist ja youtubi ning lilledest saavad liblikad ja suurtest õitest väikesed meelespead. Mõtlesin juba siis, kui läksin seda tehnikat õppima, et see on midagi, mida saaks ka Sebastianiga teha, aga kui juba õppimas olin, sain aru, et talle ei sobiks see liimimise osa. PVA on vedel, kergesti pudelist välja tulev ja määrib käsi - neis asjadest ükski ei sobi Sebastianile. Aga. Ma olen jonnakas ja otsisin ühe lihtsa liblika õpetuse, proovisin läbi ja asusime Seebuga tööle. 

Olin meeldivalt üllatanud, et ta paberite rullimise sai kohe selgeks. Natuke pusimist oli selle ümmarguse rullis paberi kroonlehe taoliseks vajutamine - ta kohe üldse ei saanud aru, mis töövõttega seda tegema peab. Lõpuks võtsin tema sõrmed oma sõrmede vahele ja vajutasime koos ning siis ta sai aru. Eks need natukene lopergused said, aga tegu on ju lapsega ja oluline on lõpptulemus. Mõnikord on need natukene lopergused asjad eriti armsad asjad...

Nagu karta oligi, siis liimimisega ta kuigi hästi hakkama ei saanud. Pidin selle liimitilga talle ikkagi ise panema õigesse kohta, sest vastasel juhul oleks meie laud otsast otsani liimi täis olnud ja meie tööst ei oleks mitte midagi välja tulnud. Üllatavalt kergesti sai ta aru, kuidas valmisrullitud juppidest sai kokku liimida tiivad ning nendele tiibadele ümbrispaberi panemine ei valmistanud talle ka kuigi suurt raskust. Natuke naljakas oli, kui ma talle kammi andsin ja ütlesin, et nüüd hakkame liblika keha tegema. Taaskord - ma üllatusin, sest Sebastian sai väga hästi aru, mida ta tegema peab. Liblika lõplik kokkupanek oli koostöö: mina panin liimi ja tema ühendas detaile. Ta oli ise ka väga rõõmus, kui liblikas valmis sai ja ütles, et nii ilus on :) Mul on alati hea meel, kui ta ise tehtu üle positiivseid emotsioone välja näitab, sest ma tean, kui raske kogu see protsess tema jaoks tegelikult on. 

Edasi panin ta vesivärvidega paberit värvima. Märg märjalt. See meeldis talle väga! Lillede joonistamine vildikatega ei meeldinud sugugi nii väga :), aga hakkama sai ka nendega. Lõpuks tuli liblikad (üks siis Seebu tehtud ja neli minu) paberile liimida. Ta ise ütles, et liblikad peavad taevas käima, sest päriselt on ka nii. Ta väga ei inisenudki määrdunud käte pärast ja üldse oli täna kuidagi koostöövalmis. 

Minu meelest me tegime Sebastianiga igavesti vahva töö kahepeale valmis :) Mulle meeldib eriti, et ta ei vaielnud ja oli valmis kõiki asju proovima. Ega ma muidugi ei hakka siin mingisugust illusiooni looma, nagu oleks see kõik talle kohutavalt meeldinud, aga asi seegi, et ei inisenud :) Kusjuures vesivärvidega meeldis talle kohe väga värvida. Ideid? Edasiseks? 

Ühe töö peame veel tegema ruttu-ruttu, sest veerandi hinne oleks pidanud juba 1.märtsiks väljas olema, aga me jäime ajaga jänni... Eks vabandusi võib tuua mitmeid, põhiline on tegelikult ikkagi see, et vabandusi ei tohiks otsida, vaid tuleks leida võimalusi. Mul üks võimalus ühe Jaanika näol idaneb peas, aga sellest mõni teine kord. Lihtsalt - mõnikord on hea enda kohustusi delegeerida kellelegi teisele :)

Ja muuseas - liblikad on väga päevakohased, sest kevad ei ole enam kaugel ja liblikad ei ole enam kaugel :) See rõõmustab Sebastiani (ja mind ennast ka) väga :)