Suvine Põhjaka

Ma olen varem kirjutanud, kui väga mulle meeldib Põhjaka mõisas söömas käia :) Aga ega küll küllale liiga ei tee :)

Põhjaka mõis võõrustab oma külastajaid suvehooajal ka väliterassil ja just seal me eile Arvoga olimegi. Ennem Põhjakat me käisime muidugi Anne juures ka ja see oligi väga tore :) Nüüd on Anne suvepuhkusel - ilusaid mõtteid talle! 

Põhjaka rahvas on endale lambad võtnud. Ausõna, väga ilus on vaadata seal aedikus neid villapalle ja mis põhiline - muru on ju ka kohe niidetud :) Nii et - linnalaps saab peale maitsva kõhutäie ka loomi vaadata - 2 in 1. Arvo sai teada, et me võtame ka endale ükskord kaks lammast, soovitavalt musta ja valge :)

Menüü oli meie viimatise külaskäiguga aprilli lõpus teinud läbi uuenduskuuri ja oli päris keeruline valida, mida süüa. Otsustasime kahepeale võtta eelroaks "Friteeritud ahvenafilee majoneesi ja värske kurgi salatiga". Kuna pearoa ooteaeg on alati ikka vähematsi 25 minutit, sisi on hea esmane näög kustutada väikese eelampsuga. Aga. See pole tegelikult väikene ja seetõttu me võtame eelroa alati kahepeale, sest muidu ei jaksaks pearooga enam süüagi :) Küll see oli üks hea roog! Kala oli nii mõnusalt krõmpsuv ja see majonees viis lihtsalt keele alla! 

Rabarberimorss - ülihää

Pearoaga läksin mina kuidagi turvalisemat rada pidi ja tellisin "Kitsekotlet koorekastme, kartulipudru ja värske salatiga". Arvo küll ütles, et kitsekotlet.........., oled Sa kindel, kallis? Aga ma ei lasknud ennast heidutada, sest ma ei ole veel Põhajakal halba sööki saanud. Arvo aga üllatas mind sajaga, sest sõi midagi väga uutmoodi ja põnevat. Tema, kes valib peaaegu alati turvalise veise või sea. Seekord aga otsustas proovida "Suitsutatud angerjas kõrvitsa-tatrahautise ja paprikaga". Minu toit oli oodatult turvaline, aru küll ei saanud, et kitsekotlet oleks olnud :) Maitses turvaliselt. Arvo praad seevastu oli kõike muud kui kodune ja turvaline. Tatrahautis oli väga spetsiifilise maitsega ja mulle isiiklikult liiga võõras (karulauguorsoto maitseb igatahes paremini). Angerjas aga oli ülimõnusalt suitsune. Ainuke asi, mille kallal natukene viriseda tahaks, oli see, et praed olid pisut liiga suured. Eriti Arvo oma. Alati võib muidugi järgi jätta, aga koka kõige suurem kiitus on tühi taldrik :) 

Ega magustoit tegelikult enam eriti sisse ei mahtunud, aga no me ikka pidime pisut veel sööma :) Sest mina ei saa aru, kuidas nad seda teevad, aga ma pole veel kuskil nii head Napoleoni kooki saanud, kui nendel on. Ja ma ei saanud ju seda söömata jätta :))))) Arvo pidi taaskord oma rutiinist välja tulema, sest Pavlovad olid läbi müüdud ja ta tellis hoopis "Rabarberi-mesiputkekissell kohupiimavahvliga". Sõi ja mõmises :) Ausõna! Mulle hullult meeldis selle roa presentatsioon. Väga originaalne oli see mesiputkeleht vahvli sisse küpsetada. 

Nüüd me mõnda aega Põhjakale ei satu, sest Annet ei ole. Seda suurem on siis sügisel rõõm oma lemmikrestorani külastada. Mulle meeldib Põhjakal kõik - interjöör, inimesed, toit, ümbrus, teenindus. Ja kuna me oleme seal nii palju käinud, siis on sinna mõnus kodune minna. Kõik juba teavad meid ja naeratavad suurelt ja see "tere" on ka kohe kuidagi kodune ja tuttavlik. Alati on tunne, et oled oodatud :) Kui lauda broneerin, siis asjaosalised juba teavad, et teises saalis, kohe esimene aknaalune laud :) 

Kui Sa ei ole veel Põhjaka mõisa külastanud, siis soovitan soojalt. Asukoht Mäo ja Mäeküla vahel, Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee vahetus läheduses. Seal on mõnus nii suvel kui talvel :) Ja toit on ka alati hea!