neljapäev, 8. juuni 2017

Sebastiani kolmas kooliaasta

Sebastian õpib Märjamaa Gümnaasiumi nimekirjas, kuid õppetöö toimub sotsiaalmajas tema jaoks kohandatud klassiruumis üks ühele õppes. Gümnaasiumiga ei puutunud ta sel õppeaastal ühtegi korda kokku, st nemad ei tea, mida Sebastian koolis teeb ja Sebastian ei tea, kuidas suures koolis mingisugused asjad käivad. Kas saaks veel eraldatum olla? Ei usu. On see hea või halb? Ei oskagi täna öelda. Mõnikord on natukene kurb, et temaga ei arvestata (näiteks klasside ja koolidevahelisele jalgpallivõistlusele kaasa ei kutsuta, kuigi võiks, sest ta on väga hea väravavaht). Aga ma ei tahtnud tegelikult sellest täna kirjutada. Tahtsin hoopis kokku võtta selle pika ja katsumusi täis kooliaasta. 

Selle õppeaasta kõige suurem muutus oli lisandunud inglise keel. Algus oli ikka kohutavalt raske. Mul oli selline tunne, et karjuks kõva häälega appi, aga tundeks see jäigi, sest tegelikult stressiolukorras ma vajun hoopis kössi. Ta ei saanud alguses üldse aru, et kuidas me kirjutame ühtmoodi, aga ütleme teistmoodi. Ja see sõnade õppimine... Ma ei tea muidugi, kuidas "päris koolis" on, aga alguses jättis õpetaja kogu uniti sõnad korraga kirjutama õppida (umbes 40 sõna) ja sellega Sebastian küll hakkama ei saanud. Õigemini, saime küll, aga selle hind oli liiga suur ja ma palusin, et õpetaja jaotaks sõnad kaheks/kolmeks osaks ning võtaks need läbi väiksemas mahus. Mul lihtsalt oli sellest lapsest nii kahju ja sõnade õppimine tekitas iga kord halbu emotsioone. Õpetaja sai aru ja muutis olukorda, mille eest ma olen talle väga tänulik. Viieteistkümne sõna õppimine võtab aega kuskil pool tundi - ei ole hullu ju? Progress on see, et Sebastian on hakanud televiisorit vaadates (lemmikakanalid History ja National Geografic) kuulama inglise keelt. Hääldust. Ja samuti suudab eristada brittide ja ameerika inglise keelt, pidades ameerika oma veidraks. Tema hääldus on paranenud märgatavalt ja võime sõnu õppida samuti. Samas on tal raskusi näiteks eesti keelsete lausete inglise keelseteks tõlkimisel, aga ma arvan, et sellest pole hullu, sest ta on nüüd ju õppinud inglise keelt vaid ühe õppeaasta ja seda tean mina ja teab ka õpetaja, et Sebastianil tulevad asjad pisikese hilinemisega suure pauguga :) aga tulevad alati. 


Koolipäevad muutusid natukene pikemaks. Oluline vahe tema suhtumises on, kui ta peab ärkama kell 7.00 või 8.30. Kuna ta on VÄGA vilets ärkaja, siis need koolipäevad, mis algasid üheksast, olid tal suure põlu all. Tema hommikud on minutitäpsusega paika pandud. Kui mina küsin, et kas Sa juba sööma ei peaks hakkama, vastab tema, et kahe minuti pärast hakkan :) Ma enam ei sekkugi tema hommikurutiinidesse, sest tal kõik toimib. Aga ülesse pean ta ajama ikkagi vähemasti kaks tundi ennem koolipäeva algust, sest tal on vaja pikka ja rahulikku minutitäpsusega hommikut. Omas tempos ja omamoodi. 

Sellel kooliaastal oli märgatavalt vähetähtsaks muutunud talle käekiri. Et kui varemalt ta vähemasti püüdis ilusaid tähti teha, siis nüüdseks on tal põhiline, et sõnad saavad kirja. See, kas tähed on ilusad, on peaaegu tähtsusetu. Ma ei ütleks, et ta käekiri päris lugematu on, aga kui ta tahaks, saaks ikka natukene paremini. Tema ise ütleb selle kohta, et mis vahet sellel on - peaseegi, et aru saadakse. Teatavas mõttes on tal muidugi õigus, aga on siiski juhtunud sel kooliaastal, et olen palunud tal mingi sõna või sõnaosa ära kustutada ja uuesti kirjutada, sest lihtsalt ei saa aru, mis ta kirja on pannud. Õpetaja ütleb, et tema laseb ka väga lohakalt kirjutatud tähti ja sõnu uuesti kirjutada, sest mõnikord on juhtunud nii, et Sebastian ei saa ise ka päris hästi aru, mis ta sinna paberile nüüd kirja on pannud :) Aga olukord ei ole sugugi lootusetu, täiesti tavaline poisslapse olukord :) Nüüd, kui kasutusel on hariliku pliiatsi asemel (muuseas, mina kirjutan ikka veel harilikuga) tintenpen, on käekiri veel jubedam :) Kuidas antud olukorda lahendada, ei teagi. 


Eesti keeles on toimunud märgatav areng õigekirja näol. Kui varemalt pidi etteütluseks harjutama, siis nüüd enam mitte (ma hästi vaikselt mainin, et pean etteütluste kirjutamist tegelikult mõttetuks...), sest nelja saab ikka kätte. Tavaliselt ikkagi viie. Ja need vead, mis sisse tulevad, on puhtalt plähmerdamise värk, sest tegelikult ta teab, kuidas midagi kirjutatatakse ja seni õpitud keelereeglid on ka selged ja meeles. Kõige sagedasem viga, mida ta teeb, on see, et ta kirjutab nimed väikese algustähega (loomulikult ta teab, et nii ei ole õige)  ja alustab lauset väikese tähega. Igasugused lühikesed, pikad ja ülipikad häälikud tulevad kenasti välja, samuti eksib üliharva nõrga ja tugeva sulghäälikuga. 


Sebastianil on väga lai silmaring ja sõnavara ning kui ta midagi ei tea, siis ta googeldab või googeldame koos. Raamatute lugemine on suhteliselt vastumeelne, kuigi loeb väga hästi, kõik jääb meelde, sisust saab aru. Talle jätkuvalt meeldib, kui mina talle raamatuid loen, aga iselugemine on problemaatiline. Ta ei ole ikka veel avastanud enda jaoks mõttes lugemist, võibolla sellest ka vastumeelsus. Ma ikka räägin talle, et loe nagu mina - viska voodisse siruli ja muudkui loe omaette, aga ta ikka ei praktiseeri seda. Ta muidugi väidab seda ka, et ei ole mõtet oma aega igavate asjadega sisustada :) Lugemisoskust nõudvad ained (loodus- ja inimeseõpetus) on talle väga lihtsad, sest ta teab igapäeva asju ja loodusteadmised ei ole ka üldse viletsad. Arvasin koguaeg, et tal võib inimeseõpetuse tunnis igav olla, aga ta ise ütles mulle paar nädalat tagasi, et talle meeldib see tund. Need teemad, mida selles vanuses käsitletakse, on nii igapäevased, et on loomulik, et me oleme neist asjadest rääkinud (tervislik toitumine, viisakas käitumine, inimestevahelised erinevused, erinevad tähtpäevad Eesti Vabariigis, raha, reklaam, internet, keskkonda säästev eluviis jne). 

Matemaatikas tunneb end jätkuvalt nagu kala vees. Koolis õpitut jääb natukene isegi väheks, sest tegelikult on tema võimed suuremad, kui õpik ette annab. Mina tooks kindlasti juurde  Eratosthenese sõela (algarvude genereerimine võiks talle kindlasti puhanud peaga meeldida), kasutaks rohkem elulisi ülesandeid, otsiks loodusest ja tänavalt matemaatikat (gemeetrilised kujundid, vahemaade pikkused, läbitud vahemaa ja aeg), viiks rahateema poodi, elusse endasse. Tutvustaks sudokut. Annaks rohkem nuputamisülesandeid, isegi, kui ta ei suuda esialgu ära nuputada - see hoiaks aju töös. Ma ei näe pointi ühesuguste ülesannete lahendamisel matemaatikas. Jah, teatavate asjade kinnistumiseks tuleb harjutada, aga matemaatika on nii suur ja lai, et peale harjutamise võiks olla prioriteet avastamine. Kas seda pakub Koolibri õpik? Mitte eriti... 

Raske õppeaasta oli. Sebastian puudus väga palju, kokku 172 ainetundi. Erinevad viirused murdsid ta iga natukese aja tagant maha. Kohati oli selline tunne, et ta käib koolis ainult kontrolltöid tegemas, sest õpetamiseks eriti mahti polnud. Vaatamata sellele sai ta väga hästi hakkama. Jah, oli tülisid ja oli mangumist ja sonimist ja pahurdamist, aga asjad sai ikkagi nii- või naapidi tehtud. Minul emana oli kõige raskem osa saada ta kodus õppima. Ta leidis sada vabandust, miks õppimise algushetke edasi lükata, nii võis juhtuda, et õppisime alles pool üheksa õhtul inglise keele sõnu. Pidin mingil hetkel paluma õpetajal mitte jätta kodus midagi lisaks õppida, kui on vaja inglise keele sõnad selgeks saada, sest Sebastian lihtsalt ei olnud võimeline koostööd tegema, kui õppida oli mitmes aines.  Tema pahurus oli väljakannatamatu. Ma ei jaksanud sellega tegeleda.


Üldjoontes võib aasta lugeda edukaks. Tunnistusel kõik viied ja kiituskiri tagataskus :) Nendest viitest olulisemaks pean ma edasiminekut õigekirjas ja algteadmiste tekkimist inglise keeles. Nii palju tahaks teha ja õpetada talle, aga päevad on nii tihedad, et ei jää mahti talle avastamisrõõmu ja eneseületamist pakkuvaid ülesandeid ja harjutusi ette sööta. Ma olen ikka seda meelt, et õppetöös tuleks laps panna proovile,  katsetama, nuusutama, avastama; tuleks haarata kõiki meeli ja tundeid, pakkuda emotsioone ja elamusi. Nii kinnistuvad uued teadmised kõige paremini. Õpikut lugeda jõuab alati...

Sebastian naudib nüüd vaheaega. Naudib kohe täiega. On kaua üleval ja magab hommikul nii kaua, kuni und jagub. Ta on õnnelik! Nii vaba ja nii õnnelik! Nagu üks laps olema peabki :)




2 kommentaari:

  1. Ilusat ja seiklusrikast suve Teile!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh, Mari :) Samad soovid teilegi :)

      Kustuta