Loomaaias

Sebastian ütles millalgi, et me käisime viimati loomaaias 2014ndal aastal ja mul tulid natukene süümekad peale, sest tean, kui väga talle meeldivad loomad. Ega midagi olulist muidugi muutunud pole - põhirõhk on ikka erinevatel lammastel ja kitsedel, mis on tegelikult üsna tüütu. Aga seekord see mind nii väga ei häirinudki, sest alustasime oma ringi Lääneväravast ja nägime kohe alguses kõik sarvekandjad ära. 

Natuke jamasti oli see, et kaslaseid eriti ei näinud. Või no peaaegu ei näinudki. Magavad tiigri pead nägime, magavaid ilveseid, luitekassi ja surikaati. Kõige tähtsamaid ehk lõvid ja leopardid jäid nägemata. Lisaks muidugi igasugused pisikesed kassid, kes kõik kuskil peidus magasid. Eks peab siis millalgi uuesti minema :)

Me jõudsime just ninasarvikute juurde, kui nad õue lasti. Selle üle oli meil küll jube hea meel, sest Sebastian ei mäletanud üldse, et ta oleks kunagi ehedat ninasarvikut näinud ja praegu on ju boonuseks see, et alles hiljuti sündis väikene ninasarvikutüdruk. Ta on ikka niiiiii armas :) Uskumatult krapsakas ja ikka titt, mis titt. Uudishimulik ja vallatu. Imelik mõelda kohe, et temast kasvab selline jube elukas nagu tema ema on :)))))

Viimati, kui me käisime loomaaias, siis me seal tsoonis ei käinud üldse, kus on kotkad, viud ja kakulised. See oligi selle külastuse kõige üllatuslikum elamus, sest me ei mäletanud, et kotkad nii suured on. Hiid merikotkas oma imeilusa kollase nokaga on võimeline püüdma isegi noori hülgeid - tema suurus on ikka väga muljetavaldav. Samas erinevad kakulised tundusid jällegi kuidagi väikesed, välja arvatud kassikakk ja kodukakk. Meil avanes harukordne võimalus näha, kuidas kakulistele süüa anti. Menüüs olid rotipojad, õnneks mitte elusad. Eriti näljased need linnud küll ei olnud, toit vedeles lihtsalt puurides maas. Üks isend kõigest lasi hea maitsta. 

Lõunasöögiga...

Erinevate ahvide juures läheb meil alati natukene kauem aega, sest need on minu lemmikud :) Eriti meeldivad mulle jaapani makaagid - nad on lihtsalt nii totakad ja mänguhimulised, et ma võiksingi neid vaatama jääda. Suu venib iseenesest kõrvuni :) Ja need igasugused pisikesed pärdikud, kes ei püsi pudeliski paigal - nad on lihtsalt nii armsad :) Õnneks mu meespere on sellega juba harjunud, et ahvide juures läheb tavapärasest kauem aega. 

Kui me olime loomaiaale ringi peale teinud, siis vaatasime Läänevärava majas koljusid ka. Kõige üllatuslikum oli see, et irbise kolju on nii väike. Ta on ju tegelikult suur loom. Erinevate sarvede suurust ei suutnud ka ära uskuda - ise küll ei tahaks mingisuguste 1,5 meetriste sarvedega ringi käia :) Sebastian võdistas ennast krokodilli kolba ees - ta kardab neid ikka väga palju. Ta polnud alguses nõus isegi sinna majja minema, kus krokodillid on, aga lõpuks ikka võttis ennast kokku ja tuli vaatas need paksunahalised oma silmaga üle - ikka hirmus oli :) 

Kokku kõndisime 5,5km. Päris pikk ring tegelikult lastel käia. Meie laps on harjunud pikki maid käima ja 5 km on selline titekas värk, aga kui ma praegu mõtlen, et kui lapsed väiksemad olid, siis tegelikult sai neil lõpuks sellest suurest loomaaiast isu täis. Siit ka minu hämming iga kord - kas neid kitsesid on tõesti ikka nii palju vaja? Muidugi on iga loomaaia uhkus liigirikkus, aga kui ma oleksin tallinlane, siis ma käiksin loomaaias kaks päeva, kummalgi päeval pool loomaaiast, sest nii ei saa isu täis ja on tahtmist rohkem süveneda ja loomi jälgida. 

Jätkuvalt on masendav karude olukord. Mulle jääb täiesti arusaamatuks, miks kõikidel kitsedel on elamisväärsed tingimused, aga karud on ikka oma betooni peal kitsukestes puurides, kus nad ringiratast tammuvad. Kahju... Karude juures oli küll silt, et paari aasta jooksul nende elutingimused paranevad, aga kuupäevaliselt polnud midagi paigas. 

Tore oli. Ilm oli enam-vähem normaalne (tuul oli päris vastik) ja väga paljud loomad/linnud nägime ära. Kaslasi peame siis mõni teine kord minema piiluma (vahest ehk õhtusemal ajal?). Sebastian on jätkuvalt väga suur loomade fänn - talle loomaias meeldib ikka väga. Ta rõõmustas ka selle üle, et oskab nüüd lugeda ja sai ise siltidelt lugeda, mis loomaga tegu on ja ta luges ikka iga looma juures, mis ei ole tavapärane laste puhul. Veel meelis talle info, kas on ohustatud liik või mitte - faktid, tema lemmikud :) 

Nii et - minge loomaaeda! Ninasarvikutitt on jube armas ja erinevaid sarvekandjad on sada :)