Mõnikord õhtuti, kui meil on igav ja me ei taha vaadata televiisorit ega olla oma nutiseadmetes ega minna kuhugile kohvi jooma... siis mõnikord me läheme hoopis "autot jalutama". See tähendab sisuliselt siis seda, et istume autosse ja sõidame mööda külavaheteid sellistes kohtades, kuhu meie jalg muidu ei satuks ja silm nägema ei juhtuks. Sõidame vaikselt ja rahulikult, vaatame ümbrust ja mõtiskleme. Mõtiskleme näiteks selle üle, kuidas oleks elada kuskil metsa vahel eemal asulatest ja koduukseni viiks kitsas, ühele autole mõeldud tee, mille keskel on murutriip. Kuidas oleks planeeritud poeskäimised ja kooliskäimised? Kas õhtul uluksid koos huntidega kuu poole seal eemal asulakärast? Sul oleks kindlasti koer. Suur. Oleks julgem. Seal metsade vahel põllu peal. Veel mõtiskleme me selle üle, millised inimesed on valmis sellistes kohtade elama? Millised isiksuseomadused Sul peavad olema, et Sa oleksid valmis nii eraldatult elama? Kas üksi saakski üldse seal elada? Või oleks vähemasti kahekesi ikka julgem ja asisem?
Viimane kord kolasime niimoodi siinsamas ümbruskonnas 75 kilomeetrit maha. Nägime kaheksat kitse ja ühte vallatut rebasekutsikat. Käisime Koluvere lossi vaatamas. Me sõidame sellest lossist aastas mitu korda mööda, aga pole kunagi süvenenud sellesse pruuni teeviita, mis juhatab lossi poole. Nüüd käisime vaatamas ja vaatasime kohe hoolega, sest kes oleks võinud arvata, et tegu on nii uhke ehitisega seal kolkakülas. Kahju ainult, et lossile ligemale ei saanud. Loss on nimelt justkui väikesel saarel, mida ümbritsevad erinevad jõeharud ja -sopid.
Meie teele jäid ühe vana veski varemed. Loojuv päike paistis sellele parasjagu peale ja see kõik kokku oli nii ilus. Kummastav oli see, et veski seintest kasvasid välja pihlakad. Kuidas nad seal juurduda saavad, on ikka täielik müstika. Arvo siis unistas, millise elamise saaks sellisesse vanasse veskisse teha :) Ta ütles, et unistamine on kõige odavam asi üldse, kui ma avaldasin arvamust, et see ikka oleks jube kallis ettevõtmine. Ja kui natukene süveneda sellesse ehitisesse, siis milline töö.... Palehigis paekividest müüride ladumine ringi kujuliselt. Tänapäeval paned seinaelemendid paika elektrilise loodiga ja ongi valmis. Sellel ajal, kui selliseid veskeid tehti, olid mehed ikka kõvad tegijad.
Sõitsime mööda erinevaid põlluääri ja metsavaheteid. Õhtud on juba lühikesed. Kui on pilvine päev, on kella üheksast juba pime. Kahju on. Kahju sellest üürikesest suvest ja hirm eelseisva sügisperioodi ees. Tegelikult on ju sügis ilus oma karguses ja värvidega... Pean seda endale koguaeg meelde tuletama, sest mul ei ole sinasõprust selle pimeda aastaajaga...
Me ikka käime oma autot jalutamas... Koos fotokaga :) Näeme loomi ja inimesi, udu ja päikeseloojanguid, saame metsapeatuste ajal pohlade ja põldmarjadega suud magusaks teha. Oleme koos. Ja ei vaata televiisorit ega näpi oma nutiseadmeid. Räägime hoopsi sellest, kuidas ja mida me peaksime oma elus tegema, et oleks tore :) Suvel ja sügisel, kevadel ja talvel.
Eestimaa on ikka nii ilus, ma ei väsi seda imestamast. Ja koos olla on ka nii ilus, aga selle üle ma enam ei imestagi, sest see käib pereks olemise juurde. Alati polegi palju vaja...piisab 75-st kilomeetrist mööda külavaheteid, et jaksaks jälle...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar