Marimetsa matkarada

Kui me hommikul ennast valmis panime, et minna Kohilasse Eesti Noorte Meistrivõistluste raames Legioniga mängima, nägin äkki silmanurgast, et Arvo on RMK kodulehel. Läksin istusin ta kõrvale ja vaatasin lähemalt - ta oli tõesti Läänemaa ja Raplamaa matkaradade lehel ja sirvis erinevaid radu. Arvasin, et ta mõlgutab mõne sügistripi mõtteid, aga tuli välja, et ta tahtis täna, peale mängu, minna kuskile matkama. No ta arvas, et see võiks mulle ja Sebastianile meeldida. Ega meid ei ole vaja kaks korda kutsuda - me oleme valmis kohe minema :) Ei olnud täna ka mingi teistsugune päev ja nii me jooksuga mängul ära käisimegi (meie poiste võit 6:4), kotid kokku pakkisime ja Läänemaale sõitsime. 

Valituks osutus Marimetsa matkarada. 

Ilm oli hea, kuigi augusti kohta ikkagi pigem jahedavõitu. Rada oli väga hästi hooldatud. Algas kõik väga konarlikult ja ma juba jõudsin mõelda, et kas nii nüüd ongi, aga ei - rada oli väga mõnus. Kõige pealt tuli metsas kõndida, siis natukene maad metsa äärt mööda põllul kõndida, siis tuli pikk-pikk metsarada mööda puitlaastudest tehtud teed ja lõpuks jõudsime sohu, kus viis pikk-pikk-pikk laudtee vaatetorni juurde. See laudtee oli täiesti sirge, justkui raudtee ja oli natukene mäkke tõusev. Me oleme väga paljudel matkaradadel käinud, aga nii sirget laudteed ei ole me kunagi näinud. 

Metsas oli natukene kõhe. Sebastian ütles ka, et selline õuduka mets on :) Oli ka. Pikad männid ja altpoolt tühi, ilma võsastikuta mets. Hästi palju oli mitmeharulisi puid. Või nagu kokku kasvanud puid. Algul mõtlesime, et lihtsalt üks kokkukasvanud puu, aga tegelikult oli kogu mets neid täis, eriti kased ja tammed. 

Väga huvitavad puud, kuhu sai justkui sisse ronida

Üle Kureselja mäe minnes, jõudsime rabaservale. Sealt algav laudtee viis läbi madal-, siirde- ja kõrgsoo laugaste ja hälveteni välja, mis lõppes 7,6 meetri kõrguse vaateplatvormiga. Soo taimestik on ikka hoopis teistsugune kui näiteks rabas. Kahjuks ei olnud veel kanarbiku täielik õitseaeg käes - mulle need lillad väikesed õied nii meeldivad. Sebastian on meil täielik rabafänn - ta on igakord väga vaimustuses. Kõrgsoo peal polnud muidugi enam suurt midagi vaadata, sest seal ei kasva isegi männid mitte. Aga tal vist on natukene lihtsalt ärev see soo ja raba värk - no et ikka rajalt kõrvale ei või astuda ja pead koguaeg ikkagi ennast kontrollima. Või ma ei tea ka, mis värk tal nende rabadega on :)

Muidu aga nägime nii mõndagi. Näiteks väga palju sisalikke. Kohe ikka väga palju. Ja pohli saime süüa, need olid kuidagi eriti magusad ja head - isegi Sebastian ei sülitanud välja. Seenekorv oleks männiriisikatest pungil olnud, kui me neid seeni sööks :) Päris ehtne mägraurg oli - oleks tahtnud kohe sinna sisse näha. Väga palju liblikaid lendas, mu meespere pidi iga natukese aja tagant ütlema: "Ohoh!" või "Oota!", sest iga ringilendav liblikas on ju potentsiaalne kogu täiendaja. 

Vaatetorn oli omaette vaatamisväärsus. Taaskord suured tänud RMK-le, kes neid radu teeb ja hooldab, neid sildu ja torne ja laudteid ehitab, et meie inimesed saaksid käia looduses ja nautida erinevaid maastikke. Kuidas ma muidu saaksin sohu minna ja seal kolm kilomeetrit kõndida, kui nemad ei oleks laudteid teinud? Arvo oli väga vaimustuses sellest tornist, mis oli ikka väga hästi ehitatud ja kogu see raja lõpp oli nii hästi läbi mõeldud koos rabajärve äärde ehitatud platvormilga, kust sai  redeliga vette minna (me täna muidugi ei ujunud- liialt külm oli õues). Veesoojust kontrollisid mehepojad mõlemad :)

Kokku kõndisime 9,9km mõnusas rahulikus tempos. Nautisime ilma ja seltskonda, vahepeal olime pikalt tasakesi ja mõtlesime omi mõtteid - ka neid on vahel vaja mõelda. Meil on alati hea koos olla - ei olnud ka tänane päev erand :) Isegi siis, kui me oleme hästi vaikselt...

Kui teil mahti on, siis minge sohu - pohlad on valmis :)