Õhtumatk Mõraste kaudu Sippa

Ma kutsusin oma pere date'ile :) 

Istusime reedel Arvoga sotsiaalmaja ees autos ja ootasime Sebastiani koolipäeva lõppu. Ilm oli jube ilus ja ma küsisin Arvo käest, et kas me ei võiks ühte öömatka Sippa teha? Olen varem käinud ja näinud, et see on tore! Arvo oli kohe käpp ja kui poistega rääkisime, olid mõlemad ilmselgelt valmis kaasa lööma. 

Laupäeva päeval sõitsime Arvoga vanaisa juurde ja jätsime ühe auto sinna. Arvo pani veed sooja ja saunaahju puud valmis, et kui me ükskord oma matkalt kohale jõuame, on ainult süütamise vaev. Sõitsime koju tagasi ja Arvo läks oma tegemisi hoovi peale tegema, mina valmistasin meie matkaks ette, st küpsetasin :) Tegin meesperele kaneelirulle ja endale õigete koguste järgi rabarberikooki.

Peale õhtusööki ehk seitsme paiku asusime teele. Ilm oli super meie ettevõtmise jaoks: ei olnud liiga palav, kuid oli soe; päike paistis; natukene oli tuult. Sebastiani jaoks oli esmakordne see, et ta pidi oma träna ise tassima ehk siis on möödas ajad, kui keegi meist tema suurt veepudelit kaasas kannab, vaid ta peab sellega ise hakkama saama. Otsustasime seekord minna Mõraste kaudu, et oleks huvitavam, sest nendele teedele, põllumaadele ja metsadesse me tavaelus ei satu. 

Esimene jupp oli mööda kruusateed, mis oli hööveldatud või nagu onu Aivar ütleb "kobestatud". Selle peal oli üsna ebamugav käia, sest kivid olid suured ja neid eriti vältida ei õnnestunud. Õnneks ei olnud seda teed kuigi pikalt ja me saime heinamaa äärde kõndima. Kui me teele asusime, siis oli esimene kokkulepe see, et me ei kõnni minu tempos :) vaid kõik peab tšill olema. Ma siis püüdsin ise ka koguaeg jälgida, et ma liialt perutama ei hakkaks. Jututeemad olid seinast seina: anektootidest seedehäireteni :))) Mul naisena on vahel natukene keeruline nende naljadega kaasa minna ja siis ma ikka vaikselt omaette ohkan nende puuduvate tütarde üle, aga enamuse osa ajast ma ikka kuulan huviga, millest jutt käib. Robin küsis, miks ma nii vaikne olen koguaeg... Aga mis Sa seal räägid, kui nad räägivad kakast? :) Tegelikult on nad lahedad! Ja mina olengi vaikne...

Kaks korda oli vaja kraavi ületada - ma ju kardan selliseid asju! Esimene ei olnud kuigi hull, aga teine, mis oli ikka üsna lai ja sügav, oli juba paras katsumus. Selles mõttes on äge, et meie lapsed ei ole kunagi kartnud selliseid asju teha, nende jaoks on see põnev ja seikluslik. Õnneks leidsime üsna kiiresti ühe kopratammi, mida mööda plaanisime kraavi ületada. Arvo testis kraavi turvalisust ja siis läks ülejäänud pere järele. Sebastianil vajus üks jalg nats vette, aga tal on head jalanõud ja varbad märjaks ei saanud. Mind julgustas ühelt poolt Robin ja teiselt poolt Arvo :) Jänes nagu ma olen :)

 

Mõrastes oli vaja ületada jõgi. Õnneks oli kahe aastaga muutunud see, et sild oli valmis saanud. Viimati, kui me seal jõge ületasime, olin sunnitud ma vette minema, sest mööda paigaldatud palke ei olnud ma üldse võimeline jõge ületama. Ennem jõe ületust tegime õhtupäikese käes väikese peatuse ja sõime kaneelirulle/kooki. See oli muidugi üsna mission impossible, sest ... te ei kujuta ette ka, kui palju seal oli sääski! Me lasime end ülekere mürgiga kokku, see natukene leevendas olukorda, aga see oli ikkagi väga julm, kui palju neid oli. Ma mõnikord saan aru onu Aivarist, kes armastab üle kõige talve, sest siis ei taha kõik võimalikud asjad Sind ära süüa :) Mina armastan muidugi kevadet ja suve ning ei lase sääskedel oma tuju langetada, sest elus on sada korda hullemaid asju kui sääsed. 

Peale piknikut võtsime otsesuuna läbi Sipa küla Seljamaa talu poole. Jalad olid juba suht läbikad, aga samm oli reibas. Sebastianil oli jube hea meel, kui me jõudsime vanaisa teele, sest siis ta teadis, et umbes kaks kilomeetrit veel ja ongi sihtpunkt. Kokku kõndisime 15,67km. See ei ole kuigi pikk distants minu jaoks, aga ikkagi oli väga mõnus kohale jõuda. Meesperel oli ka hea meel :)

Seljamaal süütas Arvo kohe saunaahju ja tegi korda asemed sauna peale. Magame Sipas olles ikka sauna peal magamiskottides või kui onu Aivar kodus on, siis Volvo pagasnikutes. Natukene ennem südaööd saime sauna, kus tegime ühe kõva leili (mina ja Robin olime saunalinadega, et saaksime kõik koos sellest kiiresti köetud saunast viimast võtta). Rääkisime oma retkemuljetest ja siis magama!

 

Hommikul ärkasin mina kõige varem ja jõin sauna ees oleval terrassil hommikukohvi. Ilm oli väga ilus ja soe päike paitas mu varbaid. Riburadapidi ärkasid meessoost isikud ka. Arvo küpsetas oma pesakonnale pannkooke ja siis me sõime neid terrassil päikese käes. See on Seljamaal olemise üks suuremaid võlusid soojal ja ilusal ajal. Keegi ei keela muidugi kodu juures ka meie aianurka minna, aga Seljamaal on see justkui ainuvõimalus :) 

Mul on väga hea meel, et me saime kõik koos olla. Me oleme muidu ka koos, aga see on ikkagi teistmoodi. Ei ühtegi nutiseadet, ei mingit FIFAt ega messingeri (Robin suhtleb VÄGA palju messingeris), ei ühtegi reklaami täis saadet televiisorist - ainult linnulaul ja sirelite lõhn :) Ja muidugi aktiivne liikumine, mis on mulle väga oluline. Mulle nii väga meeldib oma perega koos olla ja asju teha  - see annab nii palju positiivset energiat juurde, et argipäevadel ikka vapper olla :) Ja ma ei väsi kordamast, et mul on hea meel selle üle, et ka Robin meiega koos on :) Mul natukene on hirm, et nüüd ta libisem jälle käest ära, aga ta lubas mulle, et ta ei kao enam kunagi niimoodi ära nagu ta viimased 1,5 aastat kadunud oli....

Minge matkama! Oma perega :) Võtke kaasa vett ja kaneelirulle (sääsetõrje ka) ja teie lapsed tänavad teid :) Need on asjad, mis jäävad eluks ajaks meelde .... Neid asju, millega saab tuba, kappe, riiuleid, voodialuseid ja konkusid täita, varuge oma koju hästi vähe  - ainult vajalik :) Ülejäänu läheb naguniigi hinge mööda.... olgu see siis ikka positiivne :)