Ma natukene kartsin. Või noh....ma päris palju kartsin. Küsisin isegi igaksjuhuks Arvo käest, et äkki on parem, kui ma ei tule, aga Arvo arvas, et see kindlasti ei ole parem. Ma ei teagi, mis mulle kõige suuremat hirmu valmistas. Vist see, et ma ei olnud Annelyt väga ammu näinud, veel vähem rääkinud ja ma kartsin, et ma tunnen end nagu kontvõõras. Ja et on liiga palju rahvast. Minu hirmul aga ei olnud mingisugust alust, sest kõik need teised Arvo sugulased, kellega me tihedalt läbi käime, olid olemas ja Annely ise oli ka väga armas :)
Sellesse pulma minek oli juba ooper omaette, sest riietus pidi olema kas rahvariided või rahvuslikud riided või rahvuslike elementidega riided. Meil Arvoga pole neist ühtegi :) Pole vist piisavalt rahvuslikud.... Ja kui koguaeg oli aega küll, siis nädal ennem pulmi tekkis juba kerge paanika, et mis me siis ikkagi selga paneme? Rahaline olukord oli ka just nii vilets, kui vilets ikka olla saab kõige ebasobivamal ajal. Arvo õde Lea muretses Arvole mulgi kuue, vesti, Sipast kapist tõmbasime välja ühe rahvariidepluusi (tõenäoliselt kunagi Aivarile tehtud Lea või ema Aino poolt), erinevaid rahvariidevöösid oli kerade kaupa, mõned väiksemad sõled tulid ka välja. Aivar käis Tallinnas ja Raplas igasugu nänni ostmas ja tõi mulle isegi ühe muhu preesi. Arvol oli siis nagu enamvähem kõik olemas - kogu rahvusliku puuduv osa oli püksid, aga ta pani lihtsalt oma viigipüksid jalga ja oligi hea küll. Minul oli olemas vöö, kott ja prees ning kui need nüüd mu alasti keha külge panna, siis näeb vist liiga veider välja :) Tellisin internetiavarustest endale ühe linase kleidi, mis pulmapäevaks kohale ei jõudnudki. Aga minu põhjatus kleidikapis leidus üks ilus valge kleit (äkki linane? ei oska kommenteerida), mille olemasolu ma ausalt öeldes olin juba unustanud. Nii siis ei pidanudki palja piha ümber rahvariidevööd panema.
Meie lapsed ei olnud pulma kutsutud, aga juhtus nii, et Robin ja Mart sõitsid hoopis Võsule suvealguse peole ja Mardi koht jäi vabaks, siis Lea ütles, et loomulikult võtame Sebastiani kaasa, sest ega me ei saa teda ju üksi koju jätta. Ja siis algas uus riiete ooper :) Tal olid viigipüksid, valge triiksärk, sõlega rahvariidelips, rahvariidevöö ja vanaema Aino kunagine pärand - Arvole kootud kirjatud vest, kui Arvo veel väikene poiss oli. Ja kuidas me ka ei üritanud, Sebastian lihtsalt ei olnud nõus seda vesti selga panema. Mitte mingi juhul. Ta ütles, et tema seda klounaadi kaasa ei tee ja tema seda vesti selga ei pane. Ei pannudki. No kuidas ma vägisi ta selle vesti sisse siis oleksin pidanud panema? Ütlesin siis pulmapäeva hommikul talle, et ta ei pea muretsema, sest ta ausõna ei pea seda vesti selga panema.
 |
| Ei õnnestunud seda vesti Sebastianile pähe määrida |
Pulmad toimusid Muhu saarel Vanatoatalu turismitalus. Koht ise oli väga ilus ja vaikne. Kõik oli lilli täis ja õhus oli pidulikkust. Olid erinevad majad ja aidada ja saunad ja kuurid ja varjualused ja....tõesti selline tunne oli nagu oleks kellegi salaõue saabunud, kus ümberringi ei ole mitte midagi. Meid juhatati aita meie tuppa (kõik ööbijad olid juba kindlatesse tubadesse paigutatud). Meie tuba asus aidas ja oli kuuekohaline: mina, Arvo, Sebastian, Liivi, Priit ja Aivar. Aga siis ma sain kohe aru, et me magame seal viiekesi, sest Aivar ei ole ilmaski võimeline ühte pisikest tuba jagama viie inimesega. Küll tema endale juba oma pesa kuskile teeb ja muretseb. Etteruttavalt võin öelda, et nii oligi . Tuba oli tõesti väike, aga ega magamiseks rohkemat vaja ju ei olnudki. Toas oli ka WC ja dušširuum.
Iga pulmakülaline sai endale oma jala järgi mõõdus muhumustritega kalossid :) Hullult äge värk! Neid oli vaja selleks, et see koht, kus laulatus toimus, oli loopealsel ja seal oli väga tolmune ning et peokülalised oma uhkeid kontsakingi ära ei määriks, olidki kõikide jaoks kalossid. Sebastian, kes oli viimasel hetkel Mardi asemel, jäi kalossidest ilma, aga ega sellest pole hullu midagi.
Külalistel paluti kohal olla tund ennem laulatuse toimumist ja kui kõik olid oma toad üles leidnud ja kalossid jalga pannud, said pidulised süüa koka tehtud kahe kalaga suppi. Ma olen muidu üldse ka väga kalasupifänn, aga see supp oli tõesti kohe väga hea! Ma kiidan kokka! Hea oli see ka, et siis oli kõht täis kuni selle ajani, kui ükskord lauda sai istuda. Koduõlut pakuti ka. Ma ei ole suurmat sorti alkoholi mekkija, st ma tegelikult üldse alkoholi ei joogi, aga koduõlle maitsesin ära.... Lapsepõlv tuli meelde.
Pruuti me ei kohanud ennem laulatust üldse. Kuna tegu on tõsiste maainimestega, maaparandajatega, looduse eest võitlejatega, siis oli üsna loogiline jätk, et meid viidi laulatusele.... suurte traktorite kastis. Ära oli pestud kaks suurt masinat, ühel põhjas põhk, teine seisukäru. Meie pere oli muv´gavustega kärus ehk siis saime istuda oma piduriietege õlgede sees :) Ma ei usu, et ma elus peaksin saama veel midagi sellist kogeda, Pruutpaar tuli kohale oma isiklikus limusiinis ehk igavesti uhke ja suure T150 traktoriga, juhiks ikka peremees ise :)
Loopealsele oli üles seatud pulmakaar ja mõned pingid istumiseks. Kuna ilm oli imeilus, siis ega see kalosside olemasolu kuigi vajalik ei olnud, aga nee dolid lihtsalt nii ägedad, et ma nüüd iga päev käin nendega. Pulmaisa oli asjalik mees. Sõnu seada mõistis ja eeltöö oli korralik. Minu aravates enamuse osa pulmaisa kõnest külalised naersid, sest kogu Annely ja Berdi kohtumine, kokkusaamine, üheksaaamine ja abiellumine oli lihtsalt nii koomiliselt edasi antud. Seoses kuuma ilma tõttu ei tahtnud sõrmused sõrme minna, aga see on kuuma ilma võlu. Mulle isiklikult meeldis kõige rohkem see, et pruutpaar seisis oma muhurõivastes üksteisel käest kinni hoides ja püüdis kõigest väest mitte koguaeg naerda. Pruut oli väga kena oma Muhu rahvariietes ja pruudipärjaga.
Kui ametlik osa läbi sai ja ametlikud fotod ka tehtud said, sõidutasid traktorid meid Vanatoa Turismitalu poole tagasi. Umbes poolel teel peeti vastne abielupaar kinni ning Bert pidi vikatiga niitma ja Annely voki tööle saama. Nii tegusate ja tublide inimeste jaoks ei olnud see mingisugunegi probleem. Peremees soovis ainult natuke teravamat vikatit :) Ei antud, pidi sellesamuse nüri asjaga asja ära ajama.
Absoluutselt täiesti eriline oli Annely vana perekonnanime ärasöötmine. Nimelt kasvataad Vanatoas turismitalu omanikud lambaid ja me sõitsimegi koplisse, kus Annely jagas külalisteleleiba, mille peal oli tema vana perekonnanimi kirjutatud ja külalised siis söötsid selle nime lammastele. See oli nii armas minu meelest. Lambad on ise juba nii armsad ja soodad ning kogu see protsess oli väga südantsoojendav. Minule meeldis, et lambad olid väga ilusad, puhtad ja pügatud. Olen märganud viimasel ajal liiga palju kohutavas olukorras olevaid lambaid. See kari seal oli küll üks õnnelik lambakari :)
Peale nime ärasöötmist jalutasime 100 meetrit Vanatoa Turismitaluni, kus toimus abielupaari õnnitlemine ja kingituste üleandmine. Ja loomulikult said kõik erinevad grupid ja inimesed vastse abielupaariga ilupilte teha.
Pulmalaud oli nagu ikka tavaline süldilaud. Ma natukene lootsin, et kalale on rohkem rõhku pandud, kuna tegu on ikkagi Muhu saarega, aga ega sellest miskit hullu ei olnud - süüa oli ju igale maitsele. Või no peaaegu igale maitsele. Sebastian tunnistas nende seaprae söömiskõlbmatuks. Ma ei tea, mis värk tal selle lihaga on. Ma isegi ei tea, kas seal oli kasutatud mingisugust erilist maitseainet (liha üldmaitseiane?), aga midagi talle ikka ei sobinud. Näris oma kuiv üllesigareid. Minu jaoks oli söök selline keskmine, aga mida ma kohe praegu ja hästi plaju korraga võiksin ära süüa, on muhu leib. Ma ei tea, kuidas ja mida nad selle leivaga teevad, aga see on lihtsalt võrratu! Ma vist sõingi mingi pool pätsi leiba ja hapukapsast :) Iseenesest oli täiesti tavaline külmlaud: rosolje, kartulisalat, singirullid, täidetud munad, lihapallid, õllesigarid, kilutullid, heeringas hapukoorega. Ja soe praad oli, nagu juba öeldud, seapraad, kartul ja praekapsas.
Mulle meeldis väga, et ei olnud mingeid tobedaid ajast ja arust pulmamänge. Olid mõned mängud, aga need olid sellised teistssugused ja naerda sai päris palju. Näiteks pidid abielupaari vanemad istuma seljad vastakuti käes lilleõis ehk Annely ja sinep ehk Bert ning siis küsiti erinevaid küsimusi ja nad pidid vastama, kas Annely või Bertt. Näiteks küsimus: kes on kauem õppinud? Kes hakkas varem raha teenima? Kelle palk on suurem?
Siis oli selfide mäng.Noorpaar on palju reisinud ja erinevates riikides käinud. Välj aoli prinditud parkümmend A3 selfit ja siis oli Berdi meeskond (ise valis sinna kolm inimest) ja Annely meeskond (kes samuti ise valis sinna kolm inimest) ning siis nad pidid hakkama ära arvama, kus mingi selfi tehtud on.
Noorpaar ise oli ka ühes mängus. Samuti istusid seljad vastakuti oma lilleõie ja sinepiga ja vastasid küsimustele. See oli päris naljakas, sest peaaegu igale küsimusele vastasid nad erinevalt. Aga näiteks saime me teada, et Bert avaldas esimesena Annelyle armastust. Ja et Annely süttib kiiremini, aga näiteks Bert otsib kiiremini lepitust. Mulle sellised mängud meeldivad, sest minu meelest on igasugu pruudiröövid ja säärekatsumised ajast ja arust.
Öö hakul toimus pruudipärja mahamängimine ja vastse abielunaise lõplik tanutamine. Abielunaise tanu pani Annelt´yle pähe tema ämm ja Annely poolne suguvõsa laulis samal ajal tanutamiselaulu. Liivi mängis kannelt ja oli eeslaulja, meie asi oli kaasa jorutada :)
Pidu kestis hommikutundideni, aga mina ei tea sellest midagi, sest minu jaoks oli kell üks juba tagumine aeg magama minna. Väidetavalt oli isegi meie Sebastian tantsu vihtunud - kahju, et ma seda ei näinud.
Külalistel paluti kohal olla tund ennem laulatuse toimumist ja kui kõik olid oma toad üles leidnud ja kalossid jalga pannud, said pidulised süüa koka tehtud kahe kalaga suppi. Ma olen muidu üldse ka väga kalasupifänn, aga see supp oli tõesti kohe väga hea! Ma kiidan kokka! Hea oli see ka, et siis oli kõht täis kuni selle ajani, kui ükskord lauda sai istuda. Koduõlut pakuti ka. Ma ei ole suurmat sorti alkoholi mekkija, st ma tegelikult üldse alkoholi ei joogi, aga koduõlle maitsesin ära.... Lapsepõlv tuli meelde.
Pruuti me ei kohanud ennem laulatust üldse. Kuna tegu on tõsiste maainimestega, maaparandajatega, looduse eest võitlejatega, siis oli üsna loogiline jätk, et meid viidi laulatusele.... suurte traktorite kastis. Ära oli pestud kaks suurt masinat, ühel põhjas põhk, teine seisukäru. Meie pere oli muv´gavustega kärus ehk siis saime istuda oma piduriietege õlgede sees :) Ma ei usu, et ma elus peaksin saama veel midagi sellist kogeda, Pruutpaar tuli kohale oma isiklikus limusiinis ehk igavesti uhke ja suure T150 traktoriga, juhiks ikka peremees ise :)
Loopealsele oli üles seatud pulmakaar ja mõned pingid istumiseks. Kuna ilm oli imeilus, siis ega see kalosside olemasolu kuigi vajalik ei olnud, aga nee dolid lihtsalt nii ägedad, et ma nüüd iga päev käin nendega. Pulmaisa oli asjalik mees. Sõnu seada mõistis ja eeltöö oli korralik. Minu aravates enamuse osa pulmaisa kõnest külalised naersid, sest kogu Annely ja Berdi kohtumine, kokkusaamine, üheksaaamine ja abiellumine oli lihtsalt nii koomiliselt edasi antud. Seoses kuuma ilma tõttu ei tahtnud sõrmused sõrme minna, aga see on kuuma ilma võlu. Mulle isiklikult meeldis kõige rohkem see, et pruutpaar seisis oma muhurõivastes üksteisel käest kinni hoides ja püüdis kõigest väest mitte koguaeg naerda. Pruut oli väga kena oma Muhu rahvariietes ja pruudipärjaga.
Kui ametlik osa läbi sai ja ametlikud fotod ka tehtud said, sõidutasid traktorid meid Vanatoa Turismitalu poole tagasi. Umbes poolel teel peeti vastne abielupaar kinni ning Bert pidi vikatiga niitma ja Annely voki tööle saama. Nii tegusate ja tublide inimeste jaoks ei olnud see mingisugunegi probleem. Peremees soovis ainult natuke teravamat vikatit :) Ei antud, pidi sellesamuse nüri asjaga asja ära ajama.
Absoluutselt täiesti eriline oli Annely vana perekonnanime ärasöötmine. Nimelt kasvataad Vanatoas turismitalu omanikud lambaid ja me sõitsimegi koplisse, kus Annely jagas külalisteleleiba, mille peal oli tema vana perekonnanimi kirjutatud ja külalised siis söötsid selle nime lammastele. See oli nii armas minu meelest. Lambad on ise juba nii armsad ja soodad ning kogu see protsess oli väga südantsoojendav. Minule meeldis, et lambad olid väga ilusad, puhtad ja pügatud. Olen märganud viimasel ajal liiga palju kohutavas olukorras olevaid lambaid. See kari seal oli küll üks õnnelik lambakari :)
Peale nime ärasöötmist jalutasime 100 meetrit Vanatoa Turismitaluni, kus toimus abielupaari õnnitlemine ja kingituste üleandmine. Ja loomulikult said kõik erinevad grupid ja inimesed vastse abielupaariga ilupilte teha.
Pulmalaud oli nagu ikka tavaline süldilaud. Ma natukene lootsin, et kalale on rohkem rõhku pandud, kuna tegu on ikkagi Muhu saarega, aga ega sellest miskit hullu ei olnud - süüa oli ju igale maitsele. Või no peaaegu igale maitsele. Sebastian tunnistas nende seaprae söömiskõlbmatuks. Ma ei tea, mis värk tal selle lihaga on. Ma isegi ei tea, kas seal oli kasutatud mingisugust erilist maitseainet (liha üldmaitseiane?), aga midagi talle ikka ei sobinud. Näris oma kuiv üllesigareid. Minu jaoks oli söök selline keskmine, aga mida ma kohe praegu ja hästi plaju korraga võiksin ära süüa, on muhu leib. Ma ei tea, kuidas ja mida nad selle leivaga teevad, aga see on lihtsalt võrratu! Ma vist sõingi mingi pool pätsi leiba ja hapukapsast :) Iseenesest oli täiesti tavaline külmlaud: rosolje, kartulisalat, singirullid, täidetud munad, lihapallid, õllesigarid, kilutullid, heeringas hapukoorega. Ja soe praad oli, nagu juba öeldud, seapraad, kartul ja praekapsas.
Mulle meeldis väga, et ei olnud mingeid tobedaid ajast ja arust pulmamänge. Olid mõned mängud, aga need olid sellised teistssugused ja naerda sai päris palju. Näiteks pidid abielupaari vanemad istuma seljad vastakuti käes lilleõis ehk Annely ja sinep ehk Bert ning siis küsiti erinevaid küsimusi ja nad pidid vastama, kas Annely või Bertt. Näiteks küsimus: kes on kauem õppinud? Kes hakkas varem raha teenima? Kelle palk on suurem?
Siis oli selfide mäng.Noorpaar on palju reisinud ja erinevates riikides käinud. Välj aoli prinditud parkümmend A3 selfit ja siis oli Berdi meeskond (ise valis sinna kolm inimest) ja Annely meeskond (kes samuti ise valis sinna kolm inimest) ning siis nad pidid hakkama ära arvama, kus mingi selfi tehtud on.
Noorpaar ise oli ka ühes mängus. Samuti istusid seljad vastakuti oma lilleõie ja sinepiga ja vastasid küsimustele. See oli päris naljakas, sest peaaegu igale küsimusele vastasid nad erinevalt. Aga näiteks saime me teada, et Bert avaldas esimesena Annelyle armastust. Ja et Annely süttib kiiremini, aga näiteks Bert otsib kiiremini lepitust. Mulle sellised mängud meeldivad, sest minu meelest on igasugu pruudiröövid ja säärekatsumised ajast ja arust.
Öö hakul toimus pruudipärja mahamängimine ja vastse abielunaise lõplik tanutamine. Abielunaise tanu pani Annelt´yle pähe tema ämm ja Annely poolne suguvõsa laulis samal ajal tanutamiselaulu. Liivi mängis kannelt ja oli eeslaulja, meie asi oli kaasa jorutada :)
 |
| Vallaliste naiste pruudipärja ootus |
 |
| Kahjuks ei ole pulmatordist paremat pilti, sest tort lõigati lahti alles südaööl ja ma välguga pilte ei armasta |
Hommikul oli kaetud hommikusöögilaud ja soovijad said ka kõva leili võtta. Minu Arvo ja Sebastian käisid muidugi saunas ka, sest kui juba võimalus on, siis ega nad seda kasutamata ei jäta.
Ennem kojusõitu käisime Lõetsalt läbi, kus Annely, Bert ja väikene Georg elavad. Vaatasime ka nö valdused üle. Natukene tekkis selline kurbus hinge, et kahju, et me omavahel üldse läbi ei käi, saaks ka teinekord abiks minna või niisamagi külla. Ilus ja vaikne oli neil seal :) Tööd on palju ja jagub terveks eluks justkui Vargamäel, aga oluline on, et sealjuures armastust ära ei unusta - siis on kõik korras!
Aitäh Annelyle ja Berdile toreda pulma eest ja olgu armastus pikaldane ja leplik!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar