Päev Laulasmaal

Suvevaheaeg on täies hoos, aga meie lapse päevi sisustab põhimõtteliselt ainult jalgpall. No muidugi olid vahepeal jaanid ja eks me oleme niisama ka maal käinud, sauna teinud, aga need on sellised tavalised asjad. Jaanid iseenesest läksid enam-vähem kenasti, aga kuna midagi erilist ei toimunud, kõik oli väga tavaline, siis ma sellest miskit blogida ei osanudki ja eks mul ikka on väikene negatiivne maik ka nendest jaanidest suus.... Hetkel on aga käimas jalgpalli MM ja meie Sebastian on kirglik MM-i jälgija. Tal on vist kõikide mängitud mängude statistika peas, seda tuleb uksest ja aknast ja minu meelest on jalgpall praegu meie elus põhiteema, millest räägitakse. Aga sellest põhiteemast peaks ikkagi vahepeal välja ka saama, kuigi eks see MM on ju ajutine nähtus ja varsti on see läbi naguniigi (Sebastian juba kurvastab selle üle :) ). 

Arvo siis arvaski, et oleks tore teha üks matkapäev või mõni muudmoodi päev, et vahepeal argirutiinist välja saada. Ja kus tema pere ennast kõige paremini tunneb? Ikka looduses. Läksime siis Laulasmaale matkama. Seal on 7km pikkune matkarada, mis ei ole vist RMK oma, sest RMK kodulehelt seda rada ei leia. Äkki see kuulub sarja "Terviserajad"? Ma ei tea. Igatahes panime oma kodinad kokku ja sõitsime Laulasmaale. 

Rada oli väga raske, sest enamuse ajast pidi kõndima liiva sees ja liiva sees on ikka väga palju raskem kõndida kui asfalti peal. Õnneks oli meil palju pause, sest oli vaja ju pildistada ja siis oli vaja juua ja vahepeal sai mõne eriti ägeda pingi peal jalgu puhatud ja Sebastian loopis vahepeal isa ikka käbidega ka, kui neid juba seal nii palju maas vedeles. Rannaäär on kõik mände täis, üks kõveram kui teine. Hetkel õitsevad kibuvitsad ja need on lihtsalt nii ilusad. Üldse on loodus praegu väga ilus. Nii värviline ja helge (ma hetkel ei vaataks aknast välja....ühtlane hall ei ole minu teema). 

Midagi läks meil nihusti ka. Rada oli tähistatud kollase ja sinisega märgistustega, aga ühel hetkel me neid kollaseid enam ei näinud, olid ainult valge ja sinisega märgistused ja siis me iseenese tarkusest läksime mööda neid valgega tehtud märgistusi edasi, aga ma ühel hetkel küsisin Arvo käest, et kas me hotellist juba liiga kaugel ei ole, sest kõnnitud oli juba 6km, aga me läksime koguaeg hotellist ikka kaugemale. Arvo siis hakkas navigeerima ja selguski tõsiasi, et me oleme kuskil teinud vea ja läinud valesti. Õnneks ei ole Arvol sellega mingeid probleeme ja ta navigeeris meid oma rada pidi hotelli juurde tagasi, aga lihtsalt selle vahega, et 7 kilomeetrilisest ringist sain 9 kilomeetri pikkune ring. Aga kuna me ei ole mingisugused vingupunnid, siis see meid ei heidutanud. Vahepeal sõime suure kivi peal lõunat ja jaksasime kõndida küll seal liiva sees. 

Peale väsitavat matkamist läksime Laulasmaa veekeskusesse ujuma ja saunatama.  Käisime erinevates saunades ja vedelesime niisama soojas vees. Sebastian hullas omaette ja koos isaga keerises ja suure delfiiniga (me isegi ei tea, kelle oma see oli...aga keegi riidlema ei hakanud, nii et ta sai tükk aega sellega hullata seal keerises) ja siis mängis isaga palli ja rippus silla küljes ja tõdes veelkord, et talle meeldib ikka korralik vanaaegne eesti saun, kus saab kapaga vett visata ja on nii kuum, et lausa valus on. Eile vast aga oli natukene liiga kuum...isegi istuda ei saanud, nii tuline oli. Laulasmaal on välisaun välibasseiniga – need on tema lemmikud. Koos selle veekeerisega basseiniga. Jaapani vann meeldib talle ka ja see ei olnud seekord nii kuum kui tavaliselt – isegi mina suutsin sisse istuda, tavaliselt Laulasmaal ma seda ei suuda, sest vesi on liiga kuum. 

Matkatud oli, ujutud oli ja siis oli veel süüa vaja ja me läksime Resto Verdesse. Ma vingun kohe alguses ära, siis on vingutud, aga teate - nii viletsat teenindust ei ole mina vist varem küll kuskil kohanud, kui meie seekordne teenindus oli. Tütarlaps oli just täpselt sellise hoiaku ja suhtumisega, et no kui te juba siin olete, eks ma siis pean teie tellimuse võtma.... Väga ebameeldiv oli, aga tellitud me saime ja iseenesest jäime söögiga enam-vähem rahule ka. 

Mina tellisin "Päevakala, kartuli-kapparisalat, tartarkaste" ja sõin "Toorjuustu-passionikooki", Arvo sõi "Burks & friikartulid ( rebitud sealiha, bbq kaste, tomat, kurk, marineeritud punane sibul)" ja koogiks valis "Kohupiima-kirsirulli" (päris täpset nime ma tegelikult ei mäleta). Sebastian valis endale välja "Kanapallid ja friikad". Ütleme nii, et ta nägi ikka päris palju vaeva ja tegi eneseületust ka, sest ega need kanapallid talle üleliia ei maistenud küll. Aga ära ta need sõi ja kõhu täis sai. Ainult magustoitu ta ei saanud, sest nagu ikka - menüüs puudub klassika ehk vaniljejäätis. Minu kala oli lõhe (õnnesks, sest forell mulle ei maiste, aga mul ei käinud üldse peast läbi, et küsida, mis see päevakala siis parasjagu on). Natukene häirisid külmad keedukartulid, aga tegelikult oli hea praad. Arvo arvates oli koogitükk liiga suur, aga vaatamata sellele ta mulle eriti ampsu anda ka ei tahtnud :) 

Oli väga tore ja tegus päev peale viletsamat sorti laupäeva. Sebastianile ka väga meeldis ja koju jõudes sai jälle jalgpalli ka vaadata, nii et igati korda läinud päev. 

Mulle väga meeldib Laulasmaal. Ma ei tea, miks. Seal on nii ilus ja puhas loodus ja on justkui selline tunne, et kõik argimured on kuskil kaugel. Praegu on nii palju erinevaid taimi, mis õitevad ja teevad matkarajad nii ilusaks ja värvikirevaks. Meretuul oli kõrvus kohisemas ja päike paitas ninaotsa. On jah raske liiva sees kõndida, aga see on seda väärt. Seda tunnet, mida sellest kõigest saab. Täielikust heaolutundest oli puudu ainult Robin, aga eks teinekord on jälle tema ka. Tal lihtsalt olid juba omad tegemised, sest see Laulasmaa värk tuli ikkagi väga äkki kõik. 

Nädala lõpus sõidavad Sebastian ja Robin Rootsi Söderdälje CUPile. Sebastian siis mängima ja Robin talle tugiisikuna kaasa, sest mina ei ole sellises seisus, et saaksin Sebastianile 100% turvatunnet tekitada. Kuna ma ju kardan kõiki ja kõike võõraid asju.... Aga Robin seevastu võiks maailma teise otsa ka minna, taskus suitsupakk ja tikud ning kui veab, siis parim sõber Mart küünarnuki kõrval. Ma usun, et Sebastianil ja Robinil seisab ees väga huvitav nädal koos. Kahekesi koos, oma suure vennaga :) Nii vahva! Aga mida mina oma eluga sellel ajal peale hakkan... see on juba omaette küsimus.....

Ikka saba püsti, eksole :)