laupäev, 11. august 2018

Lodjaga Võrtsjärvel ja Legend

Liivi kutsus meid Võrtsjärvele lodjaga sõitma ja meie perele ei ole küll vaja kaks korda öelda sõnu "paat"  ja "vesi". Viljandi folgi raames oli Emajõe Lodjaselts purjetanud enda Jõmmu Viljandist 20 minuti autosõidu kaugusele Oiu sadamasse, kust siis rahvas peale võeti ja Võrtsjärvele suunduti. Võrtsjärvel tutvuti selle põhjaosaga, pardal oli ka loodusgiid, kes rääkis Võrtsjärvest. Näiteks saime teada, et liiga kuuma suve töttu Võrtsjärves kalad surevad, aga mitte hapnikupuuduse kätte, vaid enda väljaheidetest tekkinud üleliigse lämmastiku tõttu. 

Lodi ise oli väga äge! Ma ei olnudki kunagi varem nii ümmargust laeva näinud. Üles tekile oli laotatud hästi palju lambanahku, et oleks mugavam istuda ja kui kapten kella helistas, algas sõit Võrtsjärvele mootori jõul. 


Võrtsjärvele jõudes said julgemad soovi korral lodja järel köiest kinni hoides soojas Võrstjärves "lohiseda". Meie julgemad ja alati hakkamist täis olid Arvo ja Mart. Sebastian oleks ka nii väga tahtnud, aga ta kartis, et ta ei jaksa pärast mööda köit üles ronida. Tegelikult on ta nii väike ja kerge, et ta oleks lihtsalt üles tõmmatud, aga ta ei teadnud seda. Arvo sai sellest täiesti vägeva elamuse, igatahes palju suurema, kui loodusgiidi juttu kuulates oleks saanud. Väikese kaotuse sai ka - tema üsnagi kallid päikeseprillid lebavad nüüd Võrtsjärve põhjas....


Meil vedas, sest ilm oli tuule osas sobilik ka uhke ja suure raagpurje masti tõmbamiseks ja niimoodi saime nautida laevasõitu ka iidsete aegade kombel. Puri oli päevinäinud ja käsitsi paigatud, kuid see oli nii äge seal selle suure purje all olla ja lasta tuulel meid sadama poole tagasi purjetada. Kapten oli ka üks igavesti laheda jutuga sell, kes tegi meie laevasõidu palju ilmekamaks oma jutuga. 



Oiu sadamasse tagasi jõudes pidasime plaani, kuhu sööma minna, aga plaan oli täiesti mõttetu, sest Viljandisse jõudes oli linn folki täis ja me olime sunnitud suht suvalise lokaali uksest sisse astuma ja menüüd sellise pilguga vaatama, et meie eritoidulised Liivi ja Sebastian söönuks saavad. Peatusime Legendis ja menüüd uurides sobis see meie reisiseltskonnale kenasti. Kuna õues oli äärmiselt kuum (+32 kraadi), siis otsustasime sees süüa, sest sel hetkel tundus, et sees oli parem kui väljas, aga hiljem osutus see küll täielikult valeks, sest näiteks meie Sebastian ja Arvo järasid oma liha higimullid otsa ees :)

Arvo, Robin ja Priit otsustasid süüa "Legendaarset šnitslit", mis sisaldas endast šnitslit, praetud kartulite, porgandite, sibula ja seenesoustiga. Mart sõi "Viljandi vana veetorn", mis oli burger veiselihakotletiga ja karetulisektoritega. Mina ja Liivi sõime "Lõhestunud pastat", mis oli roosa koorene pasta suitsulõhe ja köögiviljadega. Ja Sebastian sõi šnitslit praekartulitega ilma igasuguste lisanditeta. Selliseid praade, mida meesinimesed kõik sõid, ei oleks mina eladeski tahtnud... Ma tahan ikka midagi enamat söögist saada, kui kõva kõhutäis ja šnitsel tõesti ei kõneta mind. Meesinimesed aga said kõhud kõvasti punni ja enamus neist jättis rohelise kraami taldrikule vedelema. Samas maitse üle ei virisenud keegi, kuigi Arvo ütles, et ega ta sealt mingit erilist maitseelamust küll ei saanud. Lõhepasta oli väga maitsev, kohe tõesti väga maitsev - suitsune ja koorene. Ainuke miinus oli, et seda kõike oli liiga palju, mina enda toitu ei jaksanudki ära süüa, mis aga tähendas seda, et desserti  ei saanudki proovida. Sebastiani praadi ma isegi ei kommneteeri, pilt räägib ise enda eest :) aga laps oli rahul ja kõht sai kõvasti täis, mis oligi ju eesmärk. 



Peale suurt söömingut käisime Viljandi järves ujumas, kus vesi oli 27 kraadi. Inimesi oli väga palju ja see natukene häiris mind , aga kõik soovijad said oma kehad maha jahutada, sest vaatamata sellele, et õhtutunnid hakkasid saabuma, oli õues ikka väga soe. Peale ujumist suundusime oma poisteväega (Robin, Sebastian ja Mart) kodu poole. Liivi ja Priit jäid meist veel Viljandisse ringi kolama. 


Oli vahva päev! Kuum, aga tore! Poisid jäid ka väga rahule, eriti meeldis neile lodjaga sõit Võrtsjärvel, mis oligi ju päeva köige tähtsam värk. Aitäh Emajõe Lodjaseltsile , kes selle võimaluse kätte tõi ja aitäh Liivile, kes meid purjetama kaasa kutsus!




1 kommentaar:

  1. Legendis on imehea tomatisupp!
    Kristine

    VastaKustuta