Hobulaid on piklik laid Väinameres Vormsi ja Rohuküla vahel. Saare pindala on 75ha ja kõrgus 6,6 meetrit. Hobulaid on põhja-lõuna suunas piklik ning kuni 2,5km pikk. Hobulaiu Põhjaosa moodustab radiaalne oos, mille meri on ümber kujundanud. Laiul kasvab lehtmets (sanglepad, kased, saared), võsa ja kadastik. Hobulaidu mainiti esmakordselt 1391. aastal. Hobulaiul on suvituskohad ja üks neist kuulub Märjamaa vallale.
Robinil ja Mardil sai sel suvel kuueteistkümnes kord järjest igal suvel käia kolmepäevasel puhkusel Hobulaiu saarel. Mart ütles, et ta ootab seda sündmust isegi jõuludest ja jaanipäevast rohkem. Seal on see miski, mis teeb sellest saarest nii erilise ja nii armsa paiga. Üle mitme aasta otsustasime, et proovime taaskord ühildada lähipere ja minna koos Arvo õe ja tema tütarde ja nende kaasadega saarele. Viimased viis aastat käisime eraldi perekondlike lahkhelide tõttu, kuid õde Lea pakkus välja, et äkki oleks kuidagi võimalik nüüd üle mitme aasta proovida koos minna. Ma imetlen alati inimesi, kes on valmis edasi minema. Isegi, kui see nõuab teatavat eneseületust või mingisuguste tõekspidamiste korrigeerimist, on see nii teretulnud nähtus, et proovitakse ja soovitakse peresidemeid tugevdada. Kahjuks ei sobinud see kõik minu sünniperele ja mitte keegi "minu omadest" minu ja Arvoga saarele ei tulnud....
 |
| Esimene paaditäis saarele minemas |
Eestimaal on see aasta olnud imeline suvi! Ma ei mäletagi, et kunagi oleks olnud nii sooja ja kuiva suve. Kaastunne põllumeestele, aga mina olen väga soojalembeline ja olen mööduva hakkava suve suhtes väga rahul. Sellel nädalavahetusel, kui meie Hobulaiul käisime, sadas üle terve Eestimaa suurt ja tugevat äikesevihma, kuid meie jäime vihmast puutumata. Ilm oli suurepärane, ühel õhtul küll pisut rohkem tuuline, kui meile oleks meeldinud, aga see meid ei morjendanud. Kuna Eesis on välja kuulutatud erakorraline tuleohtlik aeg ja saar sõna otseses mõttes kuivas, siis pidime olema äärmiselt ettevaatlikud. Näiteks suitsumehed pidid oma konisid korralikult kustutama ja mõlemal õhtul toimunud grill oli väga suure valve all veetünnid kõrval. Meie menüü on saarel alati väga rikkalik, Arvo on selle väga heaks putitanud. See ei tähenda muidugi, et ta kõik asjad üksi teeb, sest peakoka abilised aitavad kõik kaasa hakkimisele, toppimisele, tassimisele, keerutamisele, koorimisele, laua katmisele, asjade tassimisele keldrist välja ja keldrisse, praadimisele jne. Meil on juba aastaid selline moto, et vajalikud asjad teeme kõik koos ära, sest siis jääb rohkem aega teha lõbusaid ja toredaid asju. Sellel aastal ei olnud selles osas mingeid erandeid ja kõik töötasid usinalt, et asjad saaksid kiiresti tehtud.
Arvo tõmbenumbrid on erinevad salatid, mida ta siis kala, kana või sea kõrvale pakub. Sellel korral valmistas ta kuus erinevat salatit.
- tomat-avokaado-basiilik-sidrun
- tomat-maasikas-basiilik- sidrun (balsamiko äädikas)
- kurk-punane sibul-sidrun
- tomat-petersell-sorriso vorst (punase veini äädikas)
- maasikas-arbuus-basiilik- sidrun
- suvikõrvits-tsilli-pähklid
Nagu ikka toimusid igasugu erinevad pallimängud. Mängiti jalgpalli ja sulgpalli, aga Agnesel ja Reedal oli kaasas üks eriti suur rannapall, millega nad mängisid üle hoovi tõmmatud nööri pealt võrkpalli. See oli üks väga hea avastus, sest see oli seltskondlik ja pani isegi sellised mehed kaasa mängima, kes muidu vaikselt aidatrepil istusid. Mina kahjuks see aasta üheski sportlikus tegevuses osaleda ei saanud haige jala tõttu, aga ma siis vaatasin ja pildistasin - elasin kaasa :) Sellel korral oli jalgpalli kuidagi vähem, kui nii mõnelgi teisel aastal on olnud, kuid Sebastian ei kurtnud - muid tegevusi oli piisavalt.
Väga palju käidi sadamaaugus ujumas, sest vesi oli lihtsalt ülemõistuse soe. Nad mängisid tund aega meres palli ja oleks vabalt võinud teise tunni veel teha, sest külm ei hakanud. Kõige rohkem käis ujumas Karel, ma arvan, et umbes loendamatud korrad :) Aga kik käisid palju vees, vähemasti peale igat pallimängu kindlasti. Ja muidugi peale saunas leiliviskamist otse merre - oh neid kilkeid ja karjeid! See oli vist üsna esimene suvi, kus ma usaldasin Sebastianit vabalt igaühega ujuma ja selle eest ma pean tänama Marget, kes õpetas Sebastiani väga hästi ujuma ja sukelduma ning üleüldse veega suureks sõbraks tegi. Sebastian oli hea sõber ja tuli ka minuga ujuma kaasa, sest ma üksi käia ei julgenud. Ühel õhtuujumisel püüdsin oma poisid pildile ka.
Mõlemal õhtul mängis Liivi pilli ja lauldi uusi ja vanu laule. Lauldi meremeeste laule ja lauldi rahvaste laule (näiteks aafrika, india, prantsuse). Liivi on selles osas üsna väsimatu - kui jagub lauljaid on ta alati valmis pilli mängima. Imestan alati, kuidas tal on nii paljude laulude sõnad peas! Ta oleks nagu elav laulik :) Ülejäänud saavad ikkagi ainult joriseda, kui sõnu ees ei ole (enamasti ikkagi on). Sebastianile meeldib väga koos Liiviga laulda, aastatega on ta selles osavamaks saanud ja suudab samas rütmis püsida, milles Liivi mängib. Laulu ja juttu jagus mõlemal õhtul varaste hommikutundideni (minul mitte, ma läksin umbes ühe ajal magama).Väga tubli laulja oli Annely (Lea vanem tütar), kes tänu kooris käimisele oskab väga hästi noodist laulda. Tema hääl sobis Liivi häälega kokku ka. Arvo mängis mõnele loole parmupilli ka kaasa.
Viimasel hommikul ärkasime Liiviga kõige varem ja Liivi tegi mulle ettepaneku minna peale seda, kui me oleme enda hommikusöögid ära söönud ja oma suurele perele pudru valmis keetnud, randa maalima. Ma alguses küll arvasin, et see ei ole kuigi hea mõte, sest ma kartsin, et ma ei oska seal merepiiril nende akvarellidega midagi peale hakata, aga siis ma surusin kogu oma hirmu maha ja mõtlesin proovida... Koos Liiviga. Peale maalimise saime väga palju ka rääkida sellest, kuidas seekord oli saarel asjad olnud. Kuidas tema nägi ja koges, kuidas mina vastu pidasin. Me maalisime nelja tunniga kolm tööd lihtsalt keerutades end ühe koha peal erinevas suunas, sest mul oli üsna valus seal kivisel rannal oma haige jalaga kõndida. Ma algul kartsin nii väga, aga siis sain aru, et selles ei olnud midagi keerulisemat, kui lihtsalt kuskilt millegi maha joonistamine, mida mulle meeldib väga teha. Isegi natukene põnev oli proovida, kuidas saada mingisugust kivisarnast tooni nende kuue värviga, mis meil kasutada olid (külmad ja soojad põhivärvid: kollane, punane, sinine). Ja tegelikult kõige tähtsam oli see aeg, mis me seal rannas koos olla saime ja teha midagi, mida meile mõlemale meeldib teha.
Mis puudutab taasühinenud saarel käiku, siis läks kõik kenasti. Keegi ei riielnud, keegi kellelegi midagi halvasti ei öelnud, kõik asjad said koos tehtud. Võibolla tõesti oli alkoholi natukene rohkem, kui mulle oleks meeldinud, kuid see on juba minu ainuisiklik probleem - joo ka või ära virise, igaüks valib ise, kuidas ta oma puhkuse veedab. Mul on väga südamest kahju, et minu sünnipere ei olnud valmis meiega koos saarele tulema, sest tundsin end natukene juuretult ja kuna kurbus oli hinges naguniigi, siis oleks nii väga tahtnud omadega seda valu jagada. Ma ei tea, kas me lähme kunagi veel kõik koos saarele või jääbki sellest ainuisiklikult Luhtarude suvepuhkus, kuid kuskil südames ma loodan, et ka minu omad on valmis meie perega ühinema, sest keegi ju kedagi ära ei söö ja ma olen 19 aastat olnud Arvo naine, seega võiks eeldada, et meil on ühine suur seljatagune olemas, mis koosneb nii minu kui tema omadest. Võibolla ühel päeval on nad selleks valmis....
Kuid seda ühte päeva ei pruugigi tulla.... Mitte kunagi, sest elu on nii habras ja nii ootamatu ja ma olen enam kui veendunud, et meie aeg siin maa peal on kellegi poolt juba kindlaks määratud.... Ma olin vaevalt tund-paar Hobulaiul olnud, kui sain kohutavalt kurva uudise, et minu armsa õe Jaana mees hukkus kokkupõrkes rongiga.... See on kirjeldamatu valu ja mure lähedaste pärast, kes kaotasid oma elust kõige kallima - oma mehe, oma isa. Minu keha oli need kolm päeva seal saarel, kuid minu hing oli kaugel...seal, kus oli minu õde oma lastega (õnneks täiskasvanud). On tõeline tragöödia kaotada armas inimene sellise õnnetuse läbi ja kogu senine elu muutub igaveseks. Jaanal ja Margusel oleks 19. augustil olnud kolmekümnes pulma-aastapäev....
Minu mälestustesse jääb Margus nalja-ja tantsumehena, sest ma ei ole tundnud kunagi ühtegi sellist meest, kes tantsiks nii palju. Igal üritusel oli ta esimene, kes tantsuplatsile läks ja viimane, kes sealt ära tuli, olles ise sealjuures alati täiesti kaine. Ta tantsutas kõik olemasolevad naised läbi :) Samas jääb minule mälestus temast kui tõsisest ja asisest mehest, keda jagus koguaeg igale poole midagi parandama, putitama, aitama. Tema sõpruskond oli suur ja tema ümber oli alati palju inimesi.
Kui ma olin veel väikene tüdruk ja siis juba natukene suurem neiu ja ei olnud kunagi saanud kogeda terve pere mudelit, siis imetlesin oma õe ja tema mehe kooselu - minu jaoks oli see armastust täis ja nii ilus. Nad kallistasid ja suudelesid üksteist koguaeg, hoidsid käest kinni.... Ma kadestasin neid... ja samas lootsin, et saan ise ühel päeval sama õnnelik olla oma kaaslasega, mis õnneks ongi juhtunud. See elu, mille Jaana ja Margus koos üles ehitasid alustades oma kahest lapsest ja lõpetades vana talumaja ilusaks koduks ehitamisega, vahepeale jäämas nii muret kui rõõmu, nii äikest kui päikest, murdus hetkega ja me ei saa mitte kunagi teada, kus oli küll Margus oma mõtetes, kui ületas sadu kordi sõidetud raudteeülesõidukohta olles teel oma ema juurde. See valu, mis selles peres praegu on, on kirjeldamatu..... Minu õe elu ei ole enam kunagi endine :(
Jää hüvasti, kulla Margus, ja head teed Sul minna......
Läheme, läheme pikal teel,
läheme maailma otsa.
Õnne ja juhuse mängu sees
usume algust ja otsa.
Palju on arvata juletud,
tõde on arvamata,
silmad, kõrvad, südamed suletud,
nähtut ei jaksa matta.
Kuni veel kõik pole selginud,
hoidkem siis seda ühte,
et saaks hingeseis selginud,
tahta et ükskord ühte.
Läheme, läheme ikka veel,
rada kitsamaks läheb,
iseendas, kuid alasti ilma ees,
ümber võtta vaid taevas ja tähed.
Kuni veel kõik pole selginud,
hoidkem siis seda ühte,
et saaks hingeseis selginud,
tahta et ükskord ühte.
Läheme, läheme ikka veel,
rada kitsamaks läheb,
iseendas, kuid alasti ilma ees,
ümber võtta vaid taevas ja tähed....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar