Liimköites fotoalbum

Ma võitsin eelmise aasta lõpus elus esimest korda midagi Facebooke vahenduusel. Nimelt sain ma suure rõõmu osaliseks, kui loosiratas kinkis mulle Teeme TeistMoodi Käsitöösalongi 30 eurose kinkekaardi. Kirjutasin kohe Jaankale, kas mul oleks võimalik oma kinkekaart mõnes töötoas ära kasutada, sest nüüd pean küll korra piinlikust tundma, aga mul oli hädasti vaja meisterdada üks ilus ja õrn album. Album. Sest mu peaaegu kaks aastat tagasi tehtud pulmapäeva fotod olid ikka veel sahtlis ümbrikus..... Ma olen koguaeg teadnud, et ma tahan nende fotode jaoks ise albumi teha, aga küll ei sobinud aeg, küll polnud raha, siis oli suvepuhkus jne. Nüüd mõtlesin, et ei otsi rohkem ühtegi vabandust ja kuna Arvo oli ka sobivasti kodus, siis sain minna üheks õhtuks Ruthiga Tallinnasse näputööd tegema.

Mul ei olnud erilist ettekujutust, milline see album olla võiks. Ma ei osanud mõelda värvidele, pitsidele, paeltele, pärlitele, disainpaberile. Mul ei tekkinud mingisugust tunnet. Teadsin, et see peab olema hele ja helge, kuid see oli ka kõik. Kohale jõudes oli peaaegu esimene asi, mida ma tegin, disainpaberite vaatamine ja nii imelik, kui see ka pole, siis ma tundsin oma paberi kohe ära. Pabereid oli palju, väga , väga palju, aga minu oma vaatas mulle kohe otsa ja sai omaks. 

Ruthi ilupaber :)

Albumi meisterdamine ei ole väga keeruline. Seal on mitmeid asju, mida peab tegema kordi ja kordi ja kordi, see on natukene tüütu, kuid tegelikult saab Jaanika käe all ka algaja ikkagi kenasti hakkama ja kui ka midagi on sellist, mis on raskem, siis Jaanika ikka aitab. Mina näiteks ei  tahtnud pappi lõigata kipsinoaga - selle töö tegi Jaanika ära. Samuti kartsin ma esimese hooga albumi esikaant kinnitada vahelehe külge, kuid kui ma vaatasin, kuidas Jaanika seda tegi, siis tagakaane kinnitamisega sain juba ise hakkama. 

Minu vaimusilmas oli album kindlasti kalkalehtedega, see oligi selle töö kõige tüütum osa, aga ega mul kiiret ei olnud. Ma vaikselt pusisin ja sain need vahelehed kenasti paika. Mul on kuidagi selline tunne, et albumis peavad need olema. Ruth näiteks seekord nii ei tundnud. 

Albumi tegemiseks kulus 2,5 tundi ja Jaanika ütles, et see on üks lihtsamaid viise albumi tegemiseks. Saime kaasa ka juhendi, kuidas albumit teha, mis on väga hea, sest tegelikult on nüüd ju töövõtted selged ja saab vajadusel ise ka kodus nokitseda.

Jäime Ruthiga oma albumitega väga rahule. Üllataval kombel tuli Ruthi album ka õrn - tema tööd on tavaliselt tumedamad ja jõulisemad. Minu õhkõrn pulmaalbum on just selline nagu ma ei osanud ette näha :) Kõik 24 fotot mahuvad kenasti ära ja ma võin enda üle uhkust tunda - see on minu enda jaoks loodud asi, mis talletab selle päeva, kui minust sai Luhtaru.

Ruthi album

Lühidalt öeldes - kes tahab endale isikupärast albumit meisterdada, see jälgib Teeme TeistMoodi Käsitöösalongi tegemisi ja läheb meisterdama. Ausõna - see on täiesti jõukohane kõigile, kes vähegi nikerdada tahavad.

Aitäh Jaanikale, kes juhendas ja aitas (tõesti - igaüks saab hakkama, kui on hea õpetaja) ja aitäh Ruthile, kes ikka ja jälle mind kodust välja aitab :) Pulmapildid saavad nüüd kaante vahele ja mul on süda rahul... See vaevas mind juba pikemat aega. Ma olen seal salongis mitmeid kordi meisterdamas käinud, kuid alati olen kõik asjad Annele teinud. Seekor tegin iseendale rõõmuks. Vahelduse mõttes täitsa hea tunne :)



Teie Ennike