Sattusin kogemata kuidagi Laternamatkade kodulehele ja seal omakorda ringi kolades juhtusin nägema, et nad korraldavad laternamatku ka Seewaldi territooriumil. Kuna ma olen korduvalt Seewaldis ravil olnud, siis tundsin kohe, et ma pean sellele matkale saama. Küsimus oli ainult selles, kellega see teekond läbi käia? Arvo ei saanud olla sobivasti valikus, sest kõik matkad toimusid argipäeva õhtuti ja järgmine loogiline valik oli Ruth. Mitte selle pärast, et Ruth oleks kuidagi Seewaldiga seotud või minu ja Seewaldiga seotud, kuid millegi pärast oli mul tunne, et see on Ruth. Küsisin arglikult, et kas ta oleks huvitatud? Ta uuris asja, seadis oma tööasjad nii, et sobiks ja ma registreerisin meid matkale.
Matk lükkus edasi, kuna matkajuht haigestus ja minu kauaoodatud laternamatk toimus eile, pühapäeva õhtul. Ilm oli jahedavõitu ja sadas lund. Matk hakkas pihta 18.30, kui õues oli juba tõesti pime ja laternad valgustasid meie teekonda.
Matkajuht Mihkel oli äge! Ta teadis tohutult palju fakte ja nimesid ja aastaarve, mida minu juurikaks muudetud aju ja mälu loomulikult ei talletanud sellisel määral, et seda siin edasi anda, kuid see ei olegi oluline. Kõik need mööda Tallinnat asuvad rikaste härrade suvemõisad võite ise minna ja üle kuulata, kui huvi on. Tänapäeval on Seewaldi territooriumil neli toimivat korpust, kus ravitakse erinevate psüühikahäiretega inimesi. Neist vast kõige hullem osakond on nn psühhiaaatria EMO ehk vastuvõtuosakond, kuhu väga halvas seisus inimene jõuab kiirabiga ja kus siis pärast vaadatakse, mis temast edasi saab. Mõistan nüüd ka paremini, miks mina sinna osakonda korra sattunud olen.....
Mihkel rääkis ka vana aja diagnoosidest ja tänapäeva diagnoosidest, sellest, kuidas need ajas on muutunud ja kuidas ravivõtted on muutunud. Mul on hea meel, et ma elan tänapäevases ajas, sest ma olen pääsenud sellistest õudsatest asjadest nagu näiteks lobotoomia (väidetavalt ei ole Seewaldi territooriumil seda tehtud, kuid Tartus küll) või elektrišokkravi (selle eest ma pean tänama oma ema, kes ei lasknud mulle seda teha). Mul on hea meel, et tänapäeval on võimalik psühhiaatrilisi diagnoose ravida eelkõige medikamentoosselt ja teraapiatega. Mulle jäi ainult kummitama see õhkõrn piir psühhoosi ja skisofreenia vahel - väidetavalt on esimesel juhul medikamentoosne ravi lühiajaline ja teisel juhul pikaajaline... Huvitav, kas kuus aastat on lühike või pikk aeg? Aga ma ikkagi usun Annet rohkem kui Mihklit, sest Anne on professionaal, Mihkel populaarteaduslik.
Matk oli pea 7km pikk. Neljanda kilomeetri lõpus pakuti õueküünaldega valgustatud metsaalal sooja teed suhkruga, mis oligi väga hea, sest ausalt öeldes oli mul siiski pisut jahe. Seisakuid oli väga palju, igal majal oli oma lugu ja seistes paraku hakkas jahe. Eriti hull lugu oli sõrmedega, mis laternat hoidsid.... Kuna kõndimistempo polnud kuigi kiire ja ilm oli küllaltki talvine, siis mul oli isegi hea meel, et matk kestis plaanitust pool tundi vähem ehk siis kahe tunniga oli kõik läbi.
Aitäh Ruth, et minuga selle teekonna läbi tegid. Ma ei tea, milleks mulle oli seda vaja, aga oli. Mul oli hea meel olla sellel territooriumil mitte kui patsient, vaid kui ajaloohuviline :) Ma ei tea, mis Sina sellest said või mis tundeid see Sinus tekitas, aga ma tänan Sind südamest, et võtsid vaevaks see matk läbi käia.
Teie Ennike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar