Kui me I jõulupüha veetsime minu suguvõsaga, siis II jõulupüha veetsime Arvo õdede, venna ja lisajõgedega. Liivi pakkus välja, et me võiksime minna Marimetsa rabasse ja kuna vastuväiteid ei olnud, siis sinna me läksimegi. Marimetsa matkarada on 9km pikk ja edasi-tagasi kõndimisega, mis teeb selle natukene tüütuks. Samas - ega praegusel aastajal midagi erilist vaadata pole, kui lund :) Ja lund oli palju. Õnneks oli rada sisse kõnnitud ja laudteed ei olnud ka üldse ebamugavad käia. Mina elasin muidugi üle suremat sorti ärevuse terve selle matkaraja, sest Mira oli lahtiselt ja ta on ikka üle mõistuse loll koer :) Ma ei saa aru, miks ta peab meist 200m eespool jooksma, kui ta võiks ju vabalt meiega koos olla... Õnneks ta kuulab Arvot päris hästi ja kui Arvo ikka hüüdis, et tule siia, siis ta peale neljandat hüüdmist ikka tuli ka :) Igatahes mul oli koguaeg paanika, et ta kaob ära, läheb liiga kaugele, vajub sisse, võtab jälje üles, saab teiste koertega kokku jne. Mukris ta oli ka lahtiselt, aga seal ta kuidagi oli rohkem meie juures või vähemasti ligiduses, aga Marimetsas ta oli nagu viimane sõge. Kui tagasi auto juurde jõudsime, siis ta hüppas vabatahtlikult pagasnikusse ja jäi sinna istuma - küllap oli surmani väsinud.
Mul on väga kahju, et mul pole üldse ilupilte... Minu fotoaparaat on katki ja ei zoomi automaatselt. Iga foto jaoks peaksin manuaalselt zoomima ja sellistel matkadel see ei ole mõeldav, sest ilmselt ma jääksin teistest kilomeetri maha. Ma ei tea veel, kas seda on võimalik parandada või tuleb investeerida uude peegelkaamerasse... Sest elu ilma fotokata ei kujuta päris hästi ette (ma ei ole telefoniga pildistaja...).
Matk muidu (kui koera paanika välja jätta) läks suhteliselt hästi. Ma ei teagi, mitu tundi meil see retk aega võttis, aga igatahes ennem pimedat olime autode juures tagasi. See on nii tore, et Lea tuli ka matkale :) Ta küll pärast ütles, et ta 60ne aastased puusad on läbi, aga igatahes ta pidas hästi vastu ja ilusasti tempos. Liivit oli ka tore näha üle pika aja, kuigi alguses, kui ta kohale jõudis, siis ta tundus üsna tujutu, aga ta sai sellest üle, mis on väga tore. Sellel matkal käis Sebastian ka (Mukrisse ta ei tulnud isiklikel põhjustel) ja selle üle oli minul muidugi väga hea meel.
Selleks aastaks on matkad matkatud. Täna õhtul naudime head sööki ja kultuuri. Sel aastal ei käinud väga palju matkamas, sest kõik vabad hetked läksid Arvol Robini ja Anete kodu ehitamisele, kuid parem natukene kui üldse mitte. Loodetavasti tuleb uus aasta natukene seikluslikum, sest Robini ja Anete kodu on valmis ja vaba aega on rohkem. Tahaks kuskile Lõuna-Eestisse matkama minna, sest seal pole juba ammu käinud. Eks paistab, mis uus aasta toob.
Teie Ennike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar