Eile oli imeline talveilm ja Arvo kutsus kõiki Mukri rappa jõulumatkale. Ehk siis minu poole sugulased. Tahtsin sellest natukene kirjutada.
Aastaid siin vahepeal olime nagu erakud, kes ei suhelnud peaaegu mitte kellegagi. Oli riidu ja pahandust, hingevalu ja segadust. Ma tean, et hoidsin ise kõikidest eemale ja tegin ainult kohustuslikke visiite sünnipevadel ja tundsin end igakord nagu võõrkeha. Aastad on mööda läinud ja pahandused unne vajunud. On naeru ja nalja, on soojust ja armastust, tähelepanelikkust ja hoolimist. Lapsed on kõik suureks kasvanud, ise oleme vanemaks saanud ja küllap ka targemaks. Arvo on teinud kõik selleks, et me muutuks õdede-vendadega lähedasemaks ja keegi ei peaks end tundma võõrkehana. Mustad kassid on ära aetud ja ühistegevusi on rohkem kui kunagi varem. Minu hing on rahus... Pole midagi mõnusamat, kui tunda oma õdede-vendade suuri ja südamlikke kallistusi ning teada, et kõik on hästi. Ma tunnen end siiralt pere osana, mida ma ju olengi. Ma otsin ise kontakti ja me Arvoga ikka mõtleme välja erinevaid ühistegevusi, sest koos on hea olla.
Nii käisimegi Triinu pere, Liisu ja Margusega Mukris. Triin küll ütles, et see polnud mingi jõulumatk, vaid oli hoopis jõulujooks, kuid mu hing hüppas rõõmust, et ta kaasa tuli :) Olen temast puudust tundnud....
 |
| Mina ja minu õdid |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar