Emadepäeva väljasõit Keila-Joale

Ma lubasin emadepäeva hommikul magada nii kaua, kuniks und jagub. Jutuks hea küll, eksole. Ärkasin varakult ja mõtlesin, et mida sellelt päevalt oodata? Olen aastatega õppinud, et ära sea liiga kõrgeid ootusi, sest maandumine võib kõva olla. Mõtlesin siis, et mis on need asjad, mis ma kindlasti sel päeval pean tehtud saama ja nii mõtlesingi välja, et pean kindlasti oma ema juures käima. Ülejäänud päev on boonuseks. Jõime Arvoga hommikukohvi ja ootasin, et Sebastian ärkaks juba üles. Jajah, ma ei lootnud mingeid lilli ega sündantlõhestavat armastusavaldust, aga no kuskil seal südame taga ikka oli väike lootus, et äkki Sebastian ikkagi mõtles selle peale, et võiks emale emadepäeva puhul lilli kinkida. Robin on nii ametis oma väikese perega, et jällegi seal südame taga kuskil pidin tundma, et äkki ta saadab mulle vähemasti sõnumi. 

Kuna mul polnud suuri ootusi, siis seda suurem oli mu rõõm, kui sain mõlemalt pojalt lillekimbu ja kallid. Minu jaoks oli emadepäev alanud õnnelikult. Ja siis me tegime koostööd ning valmisid emadepäeva pannkoogid maasikamoosiga. Ma ei mäleta, millal ma viimati hommikust sõin. Päriselt ka. Aga kui Su poeg ikkagi teeb pannkooke, siis Sa sööd hommikust. Päris kindlasti. Tegelikult ei mäleta sedagi, millal me viimati pannkooke sõime. Ja see oligi väga tore! Ainult et kõht oli nii täis, et ei teadnud, kuidas olla. 

Olime paar päeva varem kokku leppinud, et emadepäeval läheme Keila-Joale. Hõiskasin Lamemaalastes välja ja nii juhtuski, et läkisme suure pundiga väljasõidule (Ailen, Alissa, Adeele, Liisu, Margus, Bassu, Sebastian, Arvo, mina ja Mira). Mul oli väga hea meel, et Bassu ka ikka tuli. Ja Magusele ma rääkisin samuti augu pähe, et kuidas ta saab meiega ühineda. 

Keila-Joal on alati nii palju rahvast ja koeri. Sellel pole mingisugust vahet, mis aastaajal või nädalapäeval me sinna oleme sattunud, siis seal on alati palju rahvast. Aga see ei heidutanud kedagi. Aastatega on see paik seal nii üles vuntsitud. Palju treppe ja käsipuid ja radasid ja sildasid. Ega me väga palju ei kõndinudki, 3,5km, aga see oli just parasjagu nii palju, et Adeele tatsas ka ise kõik see aeg ning Arvo ei pidanud teda kukile võtma. Mina kantseldasin seda segast koera ja ütlesin talle, et see on tema viimane matk :D Keila-Joal ei saa koera lahtiselt jooksma lasta, sest seal on nii palju koeri. Ja nii ta paaristõugetega muudkui läks. Grupijuht. Ma tõesõna mõtlesin, et enam mitte kunagi ma ei võta teda matkadele kaasa, aga tänaseks on mu pahameel üle läinud ja õnneks Arvo ikka ka natuke lasi end tirida, nii et - päris rakku mu käed ei läinud. 

Keila-Joa on üks väga ilus koht. See loodus on seal nii eriline ja ilus. Praegu küll on puud alles suht raagus, aga kaurulauk vohab ja põõsad on rohelised. Need rajad ja trepid teevad selle koha seal palju huvitavamaks ja nauditavamaks. Mul on hea meel, et me ikka ja jälle sinna satume. AInult mere juurde me seeord ei läinud, sest tuul oli päris vali ja me arvasime, et äkki meil hakkab mere ääres külm. 

Millal ta nii suureks kasvas....

Pikniku pidasime ka. Kõigil oli midagi kaasa võetud, aga minu muffinid olid ikka esimesed, mis otsa said :D Ma ei tea, mis nad nendes leiavad, minu meelest on ikka palju paremaid muffineid olemas, kui need ketokad, aga Arvo ikka tahab just neid. Koer oli jällegi päris tüütu ja sõi ilmselt rohkem kui mina, aga vähemalt ei olnud ta pikniku ajal rihma otsas ja ma ei pidanud tema järelveetav olema. Ilm oli ka üle tüki aja talutav. Seal kohas, kus me piknikut pidasime, päike paistis peale ja tuult ei olnud, võis isegi korra mõelda, et palav on. See aasta on ikka eriliselt külm kevad olnud, tavaliselt ma ikka eadepäevaks olen juba suht pruun. See aasta ei saa salligi kappi ära panna. 

Õhtul käisime Sipas. Tegime sauna, tünni ja grilli. Ikka need samad näod, kes koguaeg, aga üllatusena liitusid natukeseks Katariina ja Rainer ka. Aivar on ka kodus praegu, nii et - inimesi ikka oli. Ma olin ausalt öeldes tegelikult päris väsinud, aga saunas on ikka hea. Oli lootust, et ööuni tuleb parem. 

Emadepäev on ilus päev. Isegi, kui Sa sellele ei sea väga kõrgeid ootusi. Minu elu kõige tähtsam roll ongi olnud olla ema. Nii heas kui halvas. Vahel ma loen oma blogi, vaatan vanu postitusi ja mõtlen, et ma olen endast tõesti kõik andnud, et poisid on saanud kasvada ja areneda just sellisteks meesteks nagu nad on. Meil ei ole praegu käsil elu kergeim aeg ja seda enam ma hindan kõrgelt seda, et nad tegid mu emadepäeva nii ilusaks, nagu nad tegid. Robini lillekimp ja Sebastiani pannkoogid tähendavad minu jaoks nii palju. Ülejäänud päev oli boonuseks. Mul on hea meel, et Arvo ikka viib meid oma õue pealt kaugemale, sest... Kui elad oma õue all, ei tea, mis toimub kaugemal :) 

Aitäh kõigile, kes haakusid! Seda polegi nii vähe... Ühised käimised jäävad meile mälestusteks, mida on hea meenutada, kui see maailm, kus Sa parasjagu oled, on kõikuma löönud. Aitäh poisid ja Arvo!

Teie Ennike