Ma ei tea, kus mu mõistus oli, kui ma mõtlesin, et peaks ühe beebikombeka kuduma. Ma ei ole kunagi varem sellist asja teinud ja ausalt öeldes, ma pole kindel, kas ma kunagi veel teen :D Ma sattusin puht juhuslikult Katsy Desing kodulehele ja mulle nii väga meeldis sealne kombekas, et mõtlesin,et mis see ikka ära ei ole. No naiivsuse tipp!
Tellisin lõnga ja ostsin õpetuse ning sinna see jäi. Mitmeks kuuks. Kuni kõik beebikomplektid ja öökullid said valmis. Ja siis ma mõtlesin, et mis ma nüüd teen? Ma ei saa ju Allu beebile virnade viisi kampsuneid teha... Ja siis tuli meelde, et ma ükskord ostsin selle õpetuse ja lõng on ka olemas ja tahet justkui ka jagub ning lõin silmused üles. Jah, alguses mõtlesin, et asi see palmikuid teha, aga selles õpetuses olid kiiksuga palmikud. Kaks korda tagant tõstega ja kaks korda eesttõstega ja siis ma muudkui kirjutasin õpetuse peale, kus kohas ma omadega parasjagu olen. See oligi selle kombeka tegemise juures kõige raskem osa. Eriti õudne oli, kui varrukad ja kehaosa mõlemad olid ühel ringvardal ja tegin reglaani ning muster jooksis erinevalt. Varrukal oli eesttõstega ja kehaosal taganttõstega rida. Jummel neid märkmeid! Ise ka päris hästi aru ei saanud, kus ma omadega olen.
Ja no lõnga värvi valik. Kus mu ajunatuke omadega parasjagu oli, kui ostsin helelilla lõnga? Miks lilla? Oleksin võinud ju ükskõik, mis värvi osta, aga olin valinud lilla. Ei, ega see kole ei ole, aga ma ikkagi imestan, et miks just lilla?
Kombekas tuli just nii armas nagu foto peal näha oli. Tükk pusimist ja õpetuse mitu korda kõva häälega läbi lugemist, aga kes teeb, see saab. Mina teen ja mina saan - eduelamuse :) Ma ei tea, kas ma olen kunagi midagi nii keerulist kudunud, kus ma tõesti kuni lõpuni välja pidin märkima mustri peal, kus kohas ma omadega olen. Aga see oli väga huvitav kudumine ja tõeline kohaloleku harjutus. Ärkasin hommikul vara, et saaks kududa, sest ei näinud päevas sellist hetke, kus saaks vardad kätte võtta. Ma muidugi ärkangi vara...keegi on mu unesaba kaasa võtnud...
Ma olen enda üle hirmus uhke! See oli suur töö ja ma olen endale nii tänulik, et võtan aegajalt ette keerulisemaid ülesandeid, sest mis neid öökulle teha oli... Täiesti lihtne. Aga proovi sa lõngast terve kombekas valmis kududa! Allu beebil on hea, soe ja pehme olla :) Selles vanatädi kootud kombekas. Olen Allu beebile nii palju asju teinud, et Allu ütles, et ma ei jamaks - ta ei tea, millega beebi haiglast koju tuua :D
Allu, see on minu viis Sulle kaasa elada :) Mul on beebidega praegu raske, Sa tead, miks.. Aga ma ikka ootan juba pisikese sündi ja tahan öelda, et ma olen olemas, kui Sul vaja on. Nii praegu, kui ka siis, kui beebi ilmavalgust näeb. Varsti ongi juba märts (kuigi ma olen enam kui kindel, et beebi sünnib veebruaris) ja saad oma pisikest ilmaimet käes hoida. Mina saan ka Sinu pisikest ilmaimet käes hoida ja see annab mulle jõudu.
Ma luban, ma praegu ei koo midagi talle juurde :D Kuigi jah... Nad kasvavad nii imekiiresti, et märkamatult on vaja suuremat kampsunit. Mul on hirmus hea meel, et just mina olen see õdest, kes on saanud käsitöö pisiku, sest mulle nii väga meeldib luua oma kätega neid imearmsaid asju, mida ma loon. Aitäh kõigile, kes on andnud mulle vabaduse käsitööd teha (õpetaja Palmeos, tädi Eerika, kes õpetas mind viieaastaselt heegeldama, õpetaja Heinaru). Ma olen üdini tänulik, et mul see oskus on. Loodan, et beebil on hea ja soe olla minu tehtud kudumites.
Teie Ennike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar