pühapäev, 8. juuli 2012

Kunstiöpetajate suvekursus

Ma olen täiesti sooda, ausöna. Mul oleks nagu öppimisest vähe. Terve see öppeaasta ma pole muud möelnud, et tuleks ometigi suvi ja saaks puhata ja mängida. Ja et ikka saaks korralikult puhata ja mängida, siis mul oli vaja end registreerida Pärnu Vanalinna Koolituskeskusesse kunstiöpetajate suvekursusele:) Teemad tundusid nii huvitavad, et mitte kuidagi ei saanud jätta seda vahele.
Kursus algas esmaspäeval ja kuna ma olen eriti pikkade jänesekörvadega olevus, siis pyhapäeval me käisime Arvo ja lastega öppimas, kuidas ma koolituskeskusesse söita saan:D Öhtul voodis ytles Arvo, et ta pole kyll varem kuulnud, et möni mees oleks nöus ekstra selleks Pärnusse söitma, et öpetada naisele liikluskorraldust. Mul on vedanud mehega:D
Esmaspäeva hommiku esimene koolitus oli meile savikojas, kus kunstnik Kristi Tuhkru Tamm öpetas meile savist seinakella vöi kaussi tegema. Ehk siis 13 öpetajat öppisid savi näppima.


Rohkem sinna esmaspäeva plaanitud polnudki. Savi pole ikka päris minu rida. Vöi öigemini - mulle meeldib, kuid mitte aja peale. Ma vajan aega mötlemiseks ja loomulikult mul on vaja PALJU aega viimistlemiseks. Minu arvates ei saa savi näppida kiiresti ja kellegi soovil. Öige näppimine on ikka siis, kui vaim peale tuleb.
Teisipäeva hommik algas meil märgviltimisega. Kuna mina olin varem ainult yhe korra kuivviltinud, siis mulle oli see väga mönus kogemus. Mulle töesti meeldis ja see on nyyd midagi sellist, mida saab lastega väga mönusasti teha (näiteks kuuseehteid). Ja mu käed pole vist iialgi nii puhtad olnud:D Ma pole eriti rahul löppulemustega, sest algaja värk - paljude asjade peale ei osanud möeldagi, kuid inimene öpib kogu elu ja mina kavatsen seda viltimise värki öppida kindlasti. Antud kursuse raames saime teha mobiilikotte ja ehteid. Mind natuke häiris, et viltimise tööd jäid poolikuks. Need ju peavad ära kuivama, ma saan aru kyll. Aga mulle ei meeldi, kui asjad jäävad poolikuks, sest mind vöib tabada laiskus ja poolikuks need jäävadki.


Pealelöunal tegelesime paku- ja pitsitrykiga kangale. Igayks sai teha endale oma templi ja toorikuna anti köigile poekotid. Templid tuli välja löigata linoleumist ja kleepida paku kylge. Kasutada sai ka juhendaja templeid ning siis igayks kujundaski endale oma poekoti. Köige kuumem tempel oli liblikas (juhendaja oma) ja värvidest olid olemas ainult sinine, kollane ja oranz. Koolilastega saab tekstiilitrykki teha vaid sellisel juhul, kui lapsevanemad vöi kool ostab vahendid ja näiteks T-särgid.


Kolmapäeva hommik algas savitööde glasuurimisega. Ma imestan siiralt, et nii vähe katkiseid töid ahjust välja tuli, sest minu tagasihoidlik arvamus on, et liig kiire kuivamisprotsess oli nendel asjadel. Mina sain enda kella värvima hakata täiesti ahjusoojalt ja önneks oli mu töö terve. Antud koolituse raames kasutati madalkuumusvärve. Oi juudas, kyll see värvimine on tyytu töö:D No ma räägin, et ei ole saviinimene...


Ja siis... Siis, kui kogu see savi sai läbi, tuli minu vaieldamatu lemmik osa. Me läksime Maarja Magdaleena gildi, nukkukotta ja saime igayks teha endale nuku. Ise vöisime valida, kas teeme traadinukku (väike) vöi nöörinukku (suur). Mina tegin traadinuku. Lähtusin valikul sellest, et mul pole tytreid, kellele nukku teha ja öpetan selliseid väikeseid armsaid inimesi, kellele nöörinuku valmistamine oleks liig keeruline. Tagantjärgi vöin öelda, et traadinuku tegemisega saavad hakkama juba I-II klassi lapsed, kui saaks kuskilt toorainet:) Nukukojas oli VÄGA tore. Köik see suhtumine ja abivalmidus juhendajate poolt, miljöö... Köik. Ma igatahes soovitan soojalt minna köigil nukukotta, eriti nendel, kellel on tytreid. Tehke koos oma lastega nukke ja veetke mönusalt aega. Arvo ytles, et see pole seal ju miski nukukoda vaid padjaklubi:D

Öpetaja Anne nöörinukk (lapselapsele)

Mina tegin sellised nukud:)

Viimane päev oli löpetamine, kus me saime kätte oma savitööd


ja antud koolituse korraldaja/juhata pakkus meile enda tehtud rullbiskviiti. Super töid tegid naised ja naerda sai jälle raha eest ja peale ka. Mina olin 13 lasteaiaöpetajast ja kooliöpetajast noorim. Alguses mul oli nats veider olla selle pärast, et mu enda kunagine käsitöö öpetaja oli ka seal ja nyyd meie suhe oli ju hoopis teine, kui sel ajal. Löpuni lapsekeseks jäin ma ikka, mis sest, et ma olen ka öpetaja:)
Omaette elamus on ka Pärnu kesklinna kohvikud. Supelsakstesse lähen kindlasti tagasi:)
Nii vahva oli ja nii palju uusi teadmisi sai. Nyyd tahaks igasugu asju teha ja proovida, aga kahjuks seab ylikool piire ja Ennike hakkab nyyd hoopis soki- ja kindapaari kuduma:) herbareerimise vahepeal. Sinna koolitusele aga lähen iga kell tagasi, kui vöimalus tekib!

6 kommentaari:

  1. Kunagine käsitööõpetaja?

    Kristine

    VastaKustuta
  2. Anne Heinaru andis meile mingisvanuses käsitööd, hiljem Palmeos. Antud suvekursustel viibisime Annega koos.

    VastaKustuta
  3. Väga äge koolitus tundus olevat! No ja nukke võid alati kingitusteks teha ;)

    VastaKustuta
  4. Oligi äge! Väga äge:) Ja karta on, et neid traadinukke minu käe alt tuleb veel...

    VastaKustuta
  5. Nii lahe ikka. Oleks minu tüdrukutel ka sinusugune ema;)

    Kristine

    VastaKustuta
  6. Kristine, mis Sa ajad.... Ma ju olen täiesti tavaline ema, täiesti tavaliste vigadega. Aga nukke võin ma väikestele tüdrukutele küll teha:)

    VastaKustuta