12. juuli öösel poegis Marta pererahva voodisse kolm poega: valge, halli ja tumeda. Minu ainus soov oli, et oleks ometigi üks neist emane, sest mingil põhjusel ma olin endale pähe võtnud, et meile on hädasti vaja juurde ühte kassi. Mustale seltsiliseks. Liisu ei osanud mulle soo ega millegi kohta kosta, aga millalgi pealelõunal ta helistas, et üks titt sündis veel. Valge.
Neli väikest kassipoega, kõik juba eos broneeritud:) Minul oli soov saada emane kassipoeg, värv ei olnud oluline. Ja kui ma siis ühel päeval neid kassitittesid vaatama läksin, kuulus mu süda teistest hiljem sündinud äbarikule. Sellele, kes oli teistest poole väiksem ja hädisem. Ma ei tea, mis värk mul nende hädistega on - kõik tahan omale saada:D Ja nii ma selle valge tite emaseks vaatasingi:D
Kui ta esimest korda loomaarsti juures ära käis, selgus, et ta nii emane polegi:S Kuna ma olin ta emaseks mõelnud ja enda omaks broneerinud, siis ega südant ei saa sundida. Kuidas ma oleksin pidanud ümber mõtlema? Ainus asi, mis tuli ümber mõelda, oli nimi, sest kassipoisi nimi ei saa olla Äpu. Mismoodi ma siis riidleksin? Ikka Sass! Siis on kohe hea sisiseda - ühele Kasssssssss ja teisele Sassssssssssss.
Igatahes on meil nüüd kaks kassi: emane Kass ja isane Sass. Kass ainult susiseb Sassi peale ja Sass ainult kisendab koguaeg, kui ta üksi kuskile tuppa jäetakse. Poisid on temast väga vaimustuses ja Sebastian jäi isegi üksipäini õhtul magama. St. Sebastian oma voodis ja Sass meie voodis ning mina ei pidanudki Sebastiani käppa hoidma.
Ma veel ei tea, kuidas see kassielu siin veerema hakkab, aga ma siiralt loodan, et Kass võtab Sassi omaks ja lõpetab lapse peale susisemise:) Arvo vaatab seda pisikest Sassi väga kahtlase pilguga meie uuenenud kodus:D No aga pole hullu midagi - kassid on ju toredad!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar