Kuu aega Kassi ja Sassi

Meil on juba kuu aega olnud kaks kassi. Emane (õigemini küll sootu) Kass ja isane (veel) Sass. Minu lootus, et Kass lapsendab Sassi ära, hakkab lõppema. Kass ainult susiseb, harvadel õndsatel momentidel lubab ta Sassil endale päris ligidal olla. See on võimalik ainult sellisel juhul, kui Sass on oma energia  ära maandanud ja suudab rahulikult olla. Seda ei juhtu muidugi eriti tihti.

See foto on tehtud öösel kell pool kaks telefoniga

Sass on väga energiline kassipoeg. Kõige imelikum tema puhul on see, et ta vahetpidamata nurrub. Ta on väga, väga inimlembeline kass. Ta tahab süles magada ja öösel voodis kellegi juures olla. Kui talle tähelepanu pöörata, siis ta kohe kisendab või hakkab nurruma. Kui istud köögis laua taga, siis ta ronib mööda püksisäärt sülle ja sinna ta jääbki. 

Kui ta parasjagu ei maga, siis ta oskab kõike: kududa, heegeldada, maalida, legotada. Ta ise arvab seda muidugi, et ta kõiki neid asju oskab. Mina ei suuda tema arvamust pahatihti jagada.  Teda jagub igale poole. Rosmariini potti magama ja pesuresti otsast pesu alla tõmbama. 

Kuigi Kassist ja Sassist ei ole saanud sõpru, ei kahetse ma hetkekski, et ma meile Sassi tõin. Päevad on kohe tegusad ja nii äge on vaadata, kuidas ta näiteks enda saba taga ajab. Poisid on temast ka väga vaimustuses. Mina pean mõnikord pead kahe käega kinni hoidama, sest ta on jälle mingisuguse sigadusega hakkama saanud (näiteks tüümiani poti akna laua pealt alla ajanud), aga teisi peale minu see ei häiri. Tegelikult on ta vahva kassipoeg, kes sisustab oma päevi nurrumise, mängimise ja magamisega. Kass mõtleb küll kindlasti, et oli seda hullu meile nüüd veel vaja, aga ma ei lase end häirida. Räägin neile ikka, et te elate nüüd ühes kodus ja peate hästi läbi saama. Ehk see ühel päeval õnnestub ka:)