Tõused hommikul üles ja ennem, kui jõutakse süüa, hakatakse palli taguma. Minu magamistoa ukseauk ja kööki viiv kaarega auk on väravad. Ma ei hakka pikalt jahuma, et vahepeale jääb korsnajalaga sein, kuhu on kinnitatud televiisor. Vähemasti veel on:) Ja et kaks sammu ennem minu tuba on nurgas lauaarvuti. Veel on:) Õues on ka jalgpall. Kõigepealt on muidugi see protsess, et kes on väravas ja läbi vaidluste siis leitakse, kas täna on Erlendi, Robini või Sebastiani kord. Pesumasin muudkui peseb ja ma kardan, et meie ökoloogiline jalajälg seoses pesupesemisega on suurenenud tunduvalt.
Terve suve on toimunud võistlused, kus Märjamaa poistel läks nii ja naa. Vanem vanuserühm sai kokkuvõttes II koha, nooremad vutimaniakid pidid leppima tagantpoolt viimase kohaga. Kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks ja käies erinevatel võistlustel vaatamas, siis areng oli täiesti olemas. Kui saaks kuidagi lahti sellest "mina ise olen kõige parem ja löön kõik väravad" ja õpitaks mängima meeskonnana, oleks tulemused kindlasti paremad.
Sügise saabudes alustas Mati Püü treeninguid ka 2005/2006 aastal sündinud poistega. Stabiilselt käib kohal umbes 12 poissi, mõnikord rohkem. Sebastian on sündinud 2006, seega paljudest poistest peajagu lühem. Aga trenne ootab ta kõigele vaatamata väga.
Hea osa on see, et talle tõesti väga meeldib ja ta kohe ise tahab sellega tegeleda ja trennis käia. Terve suve ta soigus, millal temal jälle trenn hakkab. Natuke keerulisem osa on see, et päris ilma abita ta praeguse seisuga küll hakkama ei saaks. Kuigi ma pean tunnistama, et võrreldes kevadel selle paari trenniga, mis olid, on olukord natuke parem. Ta on aru saanud, et treenerit peab kuulama, st ta ei tegele kõrvaliste asjadega, kui treener räägib, mida kindlasti ei saa kõigi poiste kohta öelda. Samas on näha, et ta vajab lisaseletamist näiteks harjutuste korral ja paarilise leidmine käib tal täiesti üle jõu. Kõik, kes tahaks temaga paaris olla, susiseb ta eemale, aga paarilist on vaja. Seal tuleb appi venna, kes aitab suhelda ja paaris olla.
Robin seletab talle asju üle, aitab järjekorda võtta, julgustab ja kiidab:) Nagu tõeline sõber! Ma usun, et kunagi saab Sebastian ise hakkama, aga hetkel on Robin asendamatu. Mul on vahest kurb olla seal, aga tegelikult ma ei pea kurb olema, sest Sebastian on nii õnnelik oma jalgpalli üle. Ei loe, et ta on väike ja isevärki - tema naudib trenni täiega. Teda ei aja segadusse, kui ta teeb midagi valesti. Tal on nii hea meel iga värava üle, mis ta lööb. Ta õpib tasapisi meeskonnas töötama ehk siis kui ta näeb, et saab sööta oma meeskonnaliikmele palli, siis ta seda ka teeb. Ta ei vaata küll kellelegi otsa ja ta ei räägi mitte kellegagi ühtegi sõna ja kui treener ta poole pöördub, siis ta keerab selja ja tõmbub küüru, kuid ometigi ta saab hakkama.
Tänases trennis see võistkond võitis, kus Sebastian mängis 2:1. Sebastian lõi ka ühe värava. Ma ei teagi, kumb õnnelikum oli, kas Robin või Seebu:D Ma loodan, et kui trennikaaslased näevad, et vaatamata mõnedele veidrustele ta oskab nats jalkat mängida, siis ehk need veidrused jäävad tahaplaanile. Mul ei ole illusioone, aga ma olen rahul. Sebastiani elus on mingi kindel asi, mis teeb teda väga rõõmsaks ja Robin saab olla tõeline suur vend:) Kahjuks see kõik kindlasti ei tule, mitte kummalegi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar