Hullunud kokapoiss

Robinit on tabanud mingisugune seletamatu soov teha süüa. Isegi kartulite koorimine ei valmista raskusi, saaks ainult midagi köögis kokku keerata. Istub muudkui korvtoolis ja vaatab erinevaid kokaraamatuid, kuigi tegelikult on tema öökapi raamat hetkel "Meelis" - jah, midagi ei ole muutunud:D

Minul algab homsest sess ja esimese asjana ootab mind ees ajaloo kontrolltöö. Kuna ma pole peast ajaloolane ja olen ajalooga kokku puutunud just nii palju, kui palju Robin V ja natuke nüüd ka VI klassis õppinud on, siis olen pidanud mitu päeva tegelema intensiivselt eneseharimisega. Intensiivne tähendab minu keeles seda, et ma õpin, siis koristan, õpin, siis pesen nõud, õpin, siis triigin pesud ja panen uue pesu pesema, õpin ja siis käin poes jne. tegelikult ei ole väga võimalik korralikult süveneda, sest lihtsalt teha on koguaeg nii palju. Ja nüüd siis jõuame selleni, et Robin otsustas mind säästa söögitegemisest ja lasi mul rahus õppida.:)

Ta valmistas mulle ja Bäpile tikuvõileibu ja mina sellele ajal õppisin Mesopotaamia ajalugu.

Ta tegi meile hommikul pannkooke. Tõsi, sellel ajal ei õppinud ma midagi - aelesin alles voodis:D

Ja eile üllatas ta mind tõeliselt. Sebastianit üllatas ta veel rohkem. 

Ostsin ükskord talle/neile raamatu "Poisid köögis 2" . Eile päeval oli tal välja valitud retsept, nimekiri taskus ja ütles, et käime nüüd poes ära. Igatahes juhtus nii (päris esimest korda elus), et Robin valmistas kogu õhtusöögi ise. Kooris ja keetis kartulid, tegi kastme ja viinamarja-kurgi salati ning marinaadis kanakoibasid. Marinaadi tegi valmis kohe päeval (see sisaldas küüslauku, mett, sidrunimahla, soja kastet, peterselli) ja lasi õhtuni koibadel maitsestuda. Absoluutselt väga hea söök oli!

Ma loodan, et mul ei teki kiusatust Robinit nüüd ära kasutada:D Naguniigi on ta juba super lapsehoidja ja no söögitegemises astub ta vist ka oma isa jälgedes. Kõik asjad segati kätega - marinaad ja salat. Seebu seisis kõrval ja ainult oigas, et issand jumal küll, vaata oma käsi! Ja mina ei tea, kas tegu oli algaja õnnega või millega, igatahes kõik õnnestus suurepäraselt. Isegi Sebastian, kes kõike umbuslikult pealt vaatas ja siis tõelise lihsasõbrana ühe killukese valmiskoiba maitses, ütles tunnustavalt, et olgu, sa võid teine kord ka kana teha:) See juba on midagi!

Muidugi ma juhendan teda ja tuletan meelde, et kartuleid peaks kontrollima, aga igatahes ta saab hakkama. Ja mina õppisin terve selle õndsa aja, kui Robin köögis möllas Semiidi rahvaid, Foniikia ajalugu ja käisin ära ka Indias-Hiinas ajavahemikul 2000 eKr-1.saj. pKr.

Ma räägin ju koguaeg, et kui jaanipäeval külm ära ei võta, siis saab tast asja küll:)