Lugesin hiljuti õpikutele vahepalaks Gunilla Gerlandi autobiograafilist teost "Päris inimene".Tegu Aspergeri sündroomiga naisterahvaga, kes kirjutab oma elust alates väga väikesest inimesest peale. Hästi kurb raamat selles mõttes, kui väheteadlikud olid selle lapse vanemad. Samas on see suurepärane raamat inimestele, kes ei taha oma lapse probleeme tunnistada, sest peale selle raamatu lugemist peaks küll selge olema, millist kahju võib teha lapsele, kui jätta tema probleemid tähelepanuta.
On väga uskumatu, kui mahajäätud, kaitsetu ja haavatav oli see laps. Veel uskumatum on see, et mitte keegi ei märganud... Kuidas see saab võimalik olla?! Kuidas saab olla, et ema (miks mitte ka isa) ei näe või ei saa aru, et tema laps on teistsugune. Nii teistsugune, et peaks väga murelikuks tegema.
Mis mina isiklikult sellest raamatust peale haleduse sain? Sebastiani diagnoos on pigem autismi poole kalduv. Dr. Kalvo ütles, et kui ühe otsas on asperger ja teises autist, siis Sebastian on tugevalt autismi poolel. Samas on ka Aspergeri sündroom autismispektri häire, seega ühiseid jooni on igal spektrihäirel, kuid iga inimene kogeb teatud asju erinevalt.
Ma koguaeg mõtlesin, et mis värk tal selle sõidutee ületamisega on ja nüüd, kui ma olen lugenud ühe päris aspergeri kommentaare selle kohta, kuidas ta ei suuda kokku panna autode kiirust ja vahemaad ning selle pärast võib lõpmatuseni seista tee ääres ja oodata, et saaks üle tee, siis ausõna - no võibki ootama jääda! Loomulikult oli seal veel mitmeid asju, mis ma ära tundsin, kuid see oli midagi sellist, mille peale ma ei oleks iialgi suutnud tulla. Kui just Seebu poleks ise rääkinud:D
Nii et - kui teil mahti on, siis lugege! Kurb, aga hea lugemine.
Ja kui kurba lugeda ei taha, siis sobib mõni Sven Nordqvisti Pettsoni lugudest, sest midagi muhedamat annab välja mõelda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar