Kui küsida minu ja Seebu käest, kas te tahate minna metsa või kellelegi külla, siis vastus on üsna ühene. Olenemata ilmast, päevast, kellast. Robini käest peab kahjuks küsima, kas Sul on trenn, sest tema juba naljalt trenni vahele ei jäta ning seega juhtuski esimest korda läbi aastate, et me läksime metsa teed jooma kolmekesi - ilma Robinita.
Tahtsime minna ühte metsa, aga seal toimus põdrajaht. Iga natukese aja tagant võis näha autosid ja kui lõpuks nägime oranžides vestides püssid õlal mehi, saime aru, et see mets ei ole kõige turvalisem mets, kuhu minna, sest me ei soovinud põdra pähe mahalastud saada. Sebastian hakkas juba muretsema, kas me üldse saame kuskile minna, aga Arvo rahustas ta maha.
Läksime päris Märjamaa külje alla metsa. Sinna, kus me käisime suvel mitmeid kordi liblikajahil ja ka niisama jalutamas.
Mets on sünge. Nii süge, et natuke kõhe hakkas, kuigi ilm oli ilus ja päike paistis.
Metsas olid ilusad valged kased
ja kaka.
 |
| Põdra? |
Päevateemaks sai iseenesestmõistetavalt jaht. Sebastian tahtis teada, kuidas jahti peetakse. Arvo rääkis nii varitsemisest kui ajust. Rääkis sellest, miks ja kuidas. Rääkis loomade omavahelisest jahist ja varitsemisest. Rääkis karudest ja koobastest. Rääkis talveunest ja karvututest rebastest. Rääkis kevadest ja ärkamisest ja näljast. Sebastian oli nagu suur kõrv oma lõputute küsimustega.
Tegime lõket, jõime kaasavõetud teed ja mehed küpsetasid endale vorste. Mina piirdusin küpse leivaga :) Nii meeldib mulle rohkem. Ja ega midagi rohkemat me seal metsas teinudki. Rääkisime ja jõime teed.
Kui me nelja ajal metsast välja tulime, oli juba udu tekkinud ja ilmaelu muutunud veelgi süngemaks. Aga see süngus ei ole haiget tegev, see on elu loomulik osa.
Varbad olid niisked ja ninaots külm, kuid enesetunne hea. Iga kell olen valmis minema metsa. Rohkem valmis, kui kellelegi külla. Praegu lihtsalt on nii. Pole välistatud, et varsti on teisiti :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar