Mõnikord võib juhtuda nii, et mingil seletamatul kombel on vaja teha mingisuguseid asju. Seletamatul kombel võtad beebilõnga ja alustad kudumist. Kampsuni kudumist ühele titale, kes varsti on tulemas. Nii pehme ja soe ja mõnus. Mõtlen, et miks ma küll oma lastele ei kudunud kampsuneid, kui nad olid tulemas? Ei tea...
Sattusin ükskord Dropsi lehel lihtsa, kuid armsa kampsuni mustrile ja teadsin, et tahan seda kunagi kududa. Miks ja kellele - kes teab. Nüüd just selline võimalus avaneski ja üks väikene poisipõnn saab endale selle pehme kampsuni, puidust nööpidega ja rinnal pisike ingel - ikka valvamas :) Seda pisikest poisipõnni.
Üks armas mütsike köitis ka minu tähelepanu, aga siinjuures olin kriitiline. Minu arvates jättis 1x1 soonik sellise lohaka ja justkui väljaveninud mulje. Või ma ei tea ka... Igatahes mulle see ei sobinud ja seetõttu tegin 2x2 sooniku. Ja no see kõrvaklappide osa... Inetu, inetu, inetu on see iga rea alguses kahandamine. Nii pidingi ääre aassilmustega üle heegeldama. Ja ei mingit inetut enam :) Ingel ikka ka - hoidmas :)
Kui täna hommikul asjadele viimast lihvi andsin, küsis Sebastian, kelle titele Sa tegid selle kampsuni? Ma ütlesin, et ühele titale, kes on tulemas. Sebastian hüüdis ahastuses: "Issand Jumal, mis asi on tulemas? Ei ole meil mingisugust titte vaja!"
Vot nii siis :) Aga teiste titadele võin kududa küll.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar