Liblikakogu

Eelmisel aastal hakkas meie pere koguma liblikaid. Põhitõuke sellele andis minu vilets tervis, kuid tegelik liblikahuvi on siiski pärit Arvost, kuna tal lapsena/noorena oli oma kogu, mis kahjuks hävis ning nüüd ta arvas, et see on midagi, mis võiks meeldida ka meile. Tal oli 100% õigus - nagu ikka. 

Liblikate kogumine on olnud sellel suvel üks põhiprojekte ja tulemus on naditav. Tõsiselt ka. Suvi muidugi oli erakordselt ilus ja soosis täielikult liblikate kogumist. Ning siis muidugi on siinjuures üks väikene sell kinnisideedega. 

Ma olen juba varemalt kirjutanud, kuidas Sebastian läheb üleni selle sisse, mis talle huvi pakub. Jäägitult, lõputult. LEGOD, jalgpall, liblikad. Need asjad, mis talle meeldivad, neelavad teda ja ta laseb end neelata. 

Sellel suvel võis näha Sebastianit IGA jumala päev, ilmast ja olust olenemata, just sellisena:

Majarahvas ja Sipa rahvas ja jalgpalli rahvas (laagris) olid harjunud, et kuskil lippab ringi üks paljasjalgne sell, kes kilkab iga lendava liblika peale. Naabrinaised panid ka liblikaid karpi, et neid Seebule anda :D Oli tavaline, et istusime köögilaua ääres, ta vaatas aknast välja ja siis pani jooksu, ise tagantselja hüüdes: "Mingi täpik lendab seal!". Iga püütud liblikas vaadati hoolega üle, et ei satuks surmajasse juba olemasolev isend. Iga mitteolemasolev isend aga tekitas eufooriat. Ja seda mitte ainult päeval - ikka öösel ka, kui kvartsi valgel ööpüüki tehti. 

Sebastian oskab juba täitsa ise liblika ära sirutada. Arenguruumi muidugi on, kuid ta saab hakkama nende õhkõrnade tiibadega ja nõelte panemisega. Isa on teda väga kannatlikult juhendanud ja toetanud. 

Ja kui palju ta võib rääkida liblikatest... Tal on meeles igasugune info, mida oleme määrajatest lugenud. Kuskil on talletunud liblikate nimed, kuskil nende lennuajad, kuskil see, kas need on haruldased või tavalised. Tal on meeles, millal me mingi liblika saime, kuidas saime, kes surmajasse pani, kus see juhtus. Erinevad liblikad on seotud erinevate sündmustega. Näiteks: siis, kui oli Saksamaa- Argentiina finaalmäng, käisime päeval seal ja saime selle liblika. Mul ei jää muud üle, kui öelda, et ahah, sest mul tegelikult pole õrna aimugi, millal ja kust me mingisuguse isendi kätte oleme saanud. Aga tema teab.... Teab selle pärast, et ta on jäägitult nende sees. Nii jäägitult, et paneb mõtlema, mida ta kõik suudab veel siin elus oma jäägitu huviga...

Tädi Lea tõi talle Hispaaniast ka kaks liblikat, täpsemalt  suru - Kassitapusuru ja Tontsuru. Need isendid küll lendavad Eestist ka läbi, aga nende kättesaamine on ikka väga keeruline. Kui te oleksite näinud seda reaktsiooni, kui ta teada sai, et talle need surud on toodud... See oli peaaegu samasugune võidutants, kui Eesti Meistrivõistlustel löödud värav väravavahina. 

Tontsuru

Kassitapusuru

Päevaliblikaid on 36 ja ööliblikaid (koos surudega) on 39 - kokku 75. Ja kui palju on veel puudu... 

See kogu on hindamatu ja ammendamatu - igas mõttes. Me oleme saanud nii kohutavalt palju uusi teadmisi liblikatest ja nende ilust, et seda ei olegi võimalik sõnadesse panna. Mul ei olnud õrna aimugi, kui palju ilu lendab ringi meie suvistes öödes. Samamoodi ei olnud ma kunagi mõelnud, kui palju ERINEVAID liblikaid lendab meil ringi päeval. Minu jaoks olid nad valged ja kirjud, ei midagi enamat. Kuidas ma sain üldse mõelda nii? Sest ma polnud selle sees, ma ei teadnud. Arvo viis meid sinna maailma, avas tee ja meie kõnnime kaasa - kes rohkem, kes vähem (Robin taoks parema meelega palli, kui ajaks liblikaid taga :)). 

Selleks aastaks on suur võrk garaaži pandud ja väikene võrk veel igaksjuhuks koridoris - juhul, kui mõni öölane peaks valguse peale ukseklaasile maanduma. Otsene liblikapüük aga on lõppenud aastaja vahetumise tõttu. 

Me jätkame oma teed liblikate maailmas, see on kindlamast kindel. Siis, kui päevasoe on tagasi tulnud :)