Arvol oli vahepeal sünnipäev, selline pooljuubeli taoline. Sünnipäevakingiks sai minu jah-sõna ja teatripiletid. Me ikka kingime üksteisele elamuskinke, sest asju on niigi liiga palju ja kui midagi konkreetset vaja on, siis läheme poodi ja ostame. Ei oota selleks sünnipäeva või jõule. Kuna me elame väikeses kohas, siis ma olen läinud seda teed, et kingid talle teatripiletid, sest paar korda aastas võiks ikka teatrisse jõuda. Ekstreemsemaid elamusi mõtleb välja ja organiseerib Arvo.
Seekord käisime vaatamas Pärnu Endla Teatri suvelavastust "Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola". Ma alguses natukene kartsin, et äkki on Arvo jaoks kuidagi liiga klassikaline ja vanamoeline, aga kui ma vaatasin, kes etendavad, siis ma sain aru, et see üks puhas komöödia on. Osades olid Ago Anderson, Feliks Kark, Lauri Mäesepp, Sander Rebane, Meelis Rämmeld, Indrek Taalmaa, Tõnu Oja (Eesti Draamateater) ning Kardo Ojassalu, Rein Pihelgas, Joonas Tagel, Feofan Roos, Mati Vürst. Lavastaja on Kaili Viidas. Ma ei tea, kas ma üleüldse kunagi olen nii palju naernud või naeratanud, kui eile õhtul. Indrek Taalmaa, Ago Anderson ja Tõnu Oja on juba peale vaadates nii koomilised karakterid, et nad ei pruugi suud lahtigi teha, kui juba on naljakas. Jah, aines oli ikka Koidula oma, aga see, kuidas antud konkreetne etendus selle ainese edasi andis, oli lihtsalt nii naljakas, et isegi sellised vähenaeratavamad inimesed, nagu mina, olid enamuse osa tükist suu kõrvuni. Ma muidugi ei tea, miks pidi Sander Rebane oma tagumenti mitu korda näitama, aga ju sellised naljad käivad tänapäeva teatri juurde. Muuseas, Jüts-poiss päästis päeva ja Peetri, aga kõige ägedam tegelane oli ikkagi Anne - ma ei usu, et antud tegelaskuju oleks saanud veel naljakamalt edasi anda, kui andis Indrek Taalmaa.
Väga elamusrohked oli ka lõõtsamängijate etteasted, sest nad mängisid ikka tõesti väga hästi. Nii erladi kui kokku. Nii lauluga kui ilma. Üks lõõtsamängijatest oli alles täitsa noor mees, aga oma oskustelt ei jäänud ta vanematele kuidagi alla.
Ei tasu lasta ennast heidutada pala igivanasusest, minge kindlasti vaatama, kui veel vähegi võimalust on! Meil vedas muidugi ilmaga ka täiega, sest see suvi on olnud täpselt kaks sooja õhtut: üks meie pulmapäeval ja teine eilsel etendusekülastusel. Etendus on pikk (2h ja 40min), selg väsis nats ära seal puupingil istudes, aga see on juba selline pisiviga, mille kallal tegelikult norida pole mõtet. Igatahes meie Arvoga soovitame seda Endla Teatri suveetendust väga!
Nagu ikka, kui käime teatris, käime ka kuskil restoranis söömas. Tavaliselt valime mingisuguse uue koha, sest tahame uusi maitseid proovida ja uusi elamusi saada. Seekordne valik oli peale pikka kaalumist ja menüüdega tutvumist restoran Hea Maa. Natuke veider oli see, et nad juulikuus ei broneeri laudu, aga me siis võtsime riski ja läksime hea õnne peale kohale.
Pärnu vanalinn on omaette vaatamisväärsus. Kui ma üldse peaksin kunagi Märjamaalt ära kolima, siis võiks see olla Pärnu (teine valik oleks Tartu). Kuna tegu oli sellel suvel harvaesineva nähtusega ehk võrratult ilusa suveilmaga, siis oli inimesi väljas palju. Erinevate söögikohtade väliterassid olid inimesi täis, kõik oli rahulik, idülliline, õrnalt muusikaline. Raehoovis oli Hea Maa. Juba hoovi jõudes võeti meid teretades vastu ja juhatati vabade laudadeni, kus me valisime endale päikesepoolse laua, sest minu arvates tuleb seda vähekest päikest maksimaalselt ära kasutada. Väliterass oli suhteliselt väikene ja inimesi üsna palju, aga me saime sellise natukene kõrvalisema koha ja see ei häirinud, et peale meie oli veel mitu laudkonda head sööki ja seltskonda nautimas. Ja kui palju lilli! Nii ilus!
Koka tervituseks oli isevalmistatud seemnesepik karulaugupestoga. See maitses o i v a l i s e l t ! Pean tunnistama ausalt, et meie perest on karulauk mööda läinud, sest ma ei tee looduses vahet, kas tegu on karulauguga või piibelehega :))))) Kui keegi mulle ihusilmaga ette näitaks, ehk satuks see meie söögilauale, sest see pesto ol ilihtsalt nii hea, Mul muidugi oli kõht väga tühi ka :)
Eelroaks võtsime "Valik head ja paremat kahele Hea Maa köögist". Ilus oli! Maitseid oli erinevaid. Kõige intensiivsem minu jaosk oli kalamari, kitsejuust maitses üllatavalt hästi koos lillkapsapüreega, aga pöffi ma ei proovi enam eluilmaski! Midagi nii jubedat pole ma vist kunagi endale suhu pannud, sest on, kuidas on, aga toores liha on ikka kohutav küll :) Arvole meeldis vinnutatud liha rabarberimoosiga, aga kalamari jäi meist suhteliselt puutumata - ei ole meie maitsele.
Pearoaks valisime mõlemad "Veisepõsk bataadipüree ja veinikastmega" , kuna oleme mõlemad veisepõsefännid. Ei pidanud pettuma - oli väga maitsev. Liha lausa sulas kahvli all, püree magusus andis nii palju soolasele lihale juurde. Porgandid olid natukene liiga krõmpsud, aga see ei häirinud, lihtsalt korra käis peast läbi see mõte.
Desserdid valisime erinevad. Arvo jäi klassika peale ehk siis sõi "Pavlova, rabarber, vaniljejäätis". Mina aga valisin "Šokolaadikook, šokolaadipuru, šokolaadikreem" ehk teisisõnu šokolaadi :) Arvo pidi jälle õhkama, et miks need naised peavad oma meeste taldrikutest sööma, aga no ma ei saanud ju jätta maitsemata tema magustoitu, sest siis ma poleks saanud võrrelda seda enda omaga :)))) Igatahes jõudsin järeldusele, et Arvo valik oli parem. Seekord. Minu šokolaadine kook erinevate šokolaadilisanditega oli natukene liiga mõru. Ma muidu olen suur tumeda šokolaadifänn, aga selles koogis oli liiga palju mõrut koos. Asja oleks lihvinud kindlasti selle šokolaadikreemi asemel hoopis üks vaniljejäätise pall (või kirsijäätise pall). Ei, ega halb ei olnud - seda mitte. lihtsalt Arvo pavlova oli parem. Jäätis kreemi asemel oli üllatav, kuid sobiv sooja suvepäeva. Talvel ihkaks ikkagi kreemi jäätise asemel. Serveeringud olid toitudel üleüldiselt väga ilusad, nii ka magustoitudele.
Mis meid kõige rohkem antud restoranis üllatas, oli teeninduse kiirus. Külastajaid ehk sööjaid oli tegelikult palju, aga kõik road valmisid väga kiiresti. Olime söömiseks varunud kaks tundi, aga kulus natukene üle tunni.
Saime oma toiduelamuse kätte :) Kindlasti külastame Hea Maa restorani tulevikus veel, siis juba ka sisetingimustes, mis jäi seekord nägemata.
Meil oli väga mõnus õhtupoolik teineteise seltsis - hea söök, nauditav etendus, soe ilm, päikeseloojang koduteel. Mul on hea meel, et me ikka käime. Kahekesi. Vaatasin etenduse ajal ringi - kui palju oli vanapaare! Ütlesin Arvole, et kui me ükskord nii vanaks saame, siis käime ka ikka koos teatris ja igal pool mujal. Arvo oli nõus :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar