Natukene kunsti Sebastianiga

Kuidas see Luhtu (Arvo õepoeg) ütlebki? Tänased kohustused lükka ülehomse varna - saad kaks vaba päeva lisaks :) Meil Sebastianiga on selle kunstivärgiga samamoodi. Terve trimestri me muudkui arutame, et me peaksime kunsti tegema. Hakkame kohe trimestri alguses rääkima, varakult, sest kuklas ju koguaeg koputab, et peab tegema, aga siis leidub umbes sada ja üks vabandust, miks me täna miskit teha ei saanud ja no vaadakem tõele näkku - homme on ka päev ju. Aga täna ongi homme :) ja kui kätte jõuab eelviimane õppetöö nädal ennem puhkust, siis on Ennikesel ja Sebastianil vesi ahjus. Sest pole enam neid ülehomseid, kuhu lükata asju, mida eriti keegi teha ei taha. 

Ehk siis ei jää muud üle, kui tuleb viimnegi tahtekübeke kokku riisuda ja tööle asuda. Ja nüüd on see hetk, kus ma pean mainima, et tegelikult, päris ausalt, kui me asja käsile võtame, siis see kõik ei tundugi enam nii kohutav. Jajah, ta iniseb ja räägib sellest, kuidas see on mõttetu ja milleks seda kõike vaja on ja naerab, sest saab ise ka aru, et ega ta nüüd üleliia ikka ei pinguta küll, aga! Kui ükskord kõik tööd valmis on ja ta neid vaatab, siis peab isegi tema tõdema, et tegelikult oli ju vahva ja tegelikult kukkusid välja täitsa ilusad kunstitööd :)

Mida me siis viimased kaks nädalat teinud oleme?

Tegime vitraaži. Sai puhuda ja värvida. Vaja läks musta tušši, joogikõrt, kalkapaberit ja viltpliiatseid. Oli vaja tilgutada paberile tuššilaik ja siis see kõrrega võimalikult harali laiali puhuda. No kust mina pidin teada, et see puhumine talle nii rakse on! Aga kahepeale puhutud saime ja viltpliiatsitega värvimine oli juba lihtsam osa. Mul olid õnneks paksu otsaga vildikad ja töö edenes kiiresti, sest ega ta üleliia vaimustuses mingisuguste asjade värvimisest ei ole. Raami tegin tööle mina, sest see oleks ikka juba liig, mis liig olnud ühele kunstipõlgurist lapsele. 

Tegelikkuses näeb see töö ikka nats parem välja:)

Pole olemas lihtsaid valikuid, sest ega kunstiga on ka ikkagi nii, et tuleb õppida uusi asju ja tehnikaid. Iseasi on muidugi, kas ta kunagi elus neid oskusi kasutab ka, sest olgem ausad - ta ei kasuta mitte kunagi vabatahtlikult ühtegi pliiatsit, värvi, tušši, vildikat. Ta ei tule isegi selle peale, et võiks näiteks joonistada. Või lõigata ja kleepida. Või maalida. Või niisama kritseldadagi. Mitte kunagi. Igatahes mõtlesin ma välja ühe sellise töö, mis teda natukene isegi huvituma pani. Ei, huvituma pole siiski õige sõna. Ta ütles, et polnudki kõige jubedam :)))))

Lasin tal A4 paberi sammasküünlaga üle hõõruda. Kohe väga korralikult, risti ja rästi, et ikka kogu paber oleks küünlarasvaga kaetud. Jälle liiga raske :), sest kujutage ette - see võttis aega ja aega mingisuguste mõttetuste jaoks tal lihtsalt pole :) aga ma ei teinud hinnaalandust ka, sest lõppeks peaks üks kunstitund kestma 45 minutit 2x nädalas ja Sebastian on ikka selles osas väga kergelt pääsenud. Kui küünlaga töö oli lõppenud, pidi ta musta tuššiga kogu paberi katma ja ega siin ei olnud ka midagi kerget. Tušš ei tahtnud küünlarasvaga haakuda ja paljusid kohti pidi ikka uuesti ja uuesti värvima ning see ajas teda marutõbiseks, aga ta sai hakkama. Töö läks kuivama. Kui kõik kuivanud oli (sai ikka kaks vaba päeva ka:) ), siis kraapis sulepea (sellega tuli kõige paremini välja) otsaga paberile ringe. Raami tegin tööle mina. Tuli täitsa vahva välja :) Talle endale meeldib ka!

Käisin poes, tõin uued guaššid, sest vanad olid mittekaustamisest ära kuivanud ja andsin talle A3 paberi, pintslid ja värvid ning ütlesin, et võid maalida, mida iganes tahad. Kes Sbastianit tunneb, teab, et ta otsustas hetkega paberi pooleks mõelda ning pool paberist roheliseks ja pool siniseks värvida - taevas ja maa :)))) Selliseid maale on mul mapi vahel hulgim, sest kui ta veel väiksema lapse moodi oli, siis ta midagi muud ei olnudki nõus maalima. Nüüd pidin kahjuks tema ekstaasi pidurdama ja talle meelde tuletama, et ta on nüüd juba natukene suurema lapse moodi ja peaks ikkagi suutma midagi sinna maali peale veel kujutada. Istus siis mehehakatis laua taga, näris pintsli otsa, naeratas ja võttis kollase värvi :) Välja kukkus täitsa tore "Lõvi looduses" maal :) Ma natukene õpetasin ka, kuidas pintsliga töötada, et jääks mulje, nagu lõvi oleks karvane. 

Tehtud! Kui te arvate, et see kõik oli üks lust ja lillepidu, siis arvake uuesti :) Sebastian on muutunud väga iseteadjaks ja üleüldse avaldab väga vapralt oma arvamust erinevate ebameeldivate asjade suhtes (toredate asjade suhtes muidugi ka) ja vaidlema on ka hakanud. Veel olen mina kangem:) 

Ma ei saa aga jätta mainimata seda, et kuigi ta vaidleb ja tahaks kõik asjad hästi kiiresti ära teha (ikka taheme ju ebameeldivatest asjadest ruttu lahti saada), siis valmis töö pakub talle ikkagi teatavat rahuldust. Kuna meil puudub muidugi võrdlusmoment (jumal tänatud!) teiste samaealistega, siis meil on kergem lõpptulemusega rahule jääda. No kuidas ma peaksin panema talle vähem kui viie, kui ta nii rõõmsa näoga oma kollast (emast) lõvi maalib?! Absoluutselt täiesti tubli poiss! 

Selleks õppeaastaks on kõik valmis. Milline kergendus! Ütlesin talle, et terve suve maalib iga nädal ühe taiese, siis on hea uue õppeaasta jooksul mapi vahelt võtta :)))) Ta arvas, et ma olen hulluks läinud, aga siis tal tuli meelde, et pole kuskile minnagi ju :)