Kokkola CUP 2017

Raplamaa JK viis 2006 aasta poisid Soome, Kokkolasse viiepäevalisele jalgpalliturniirile. Olin väga kahtleval seisukohal, kas Sebastian võtab sellest reisist osa või mitte, kuid plusside ja miinuste läbimõtlemise tulemusena me otsustasime siiski proovida, kuidas sellises olukorras hakkama saame. 

Kokkola asub Helsingist 700km põhja poole. Meie reis algas hommikul kella kaheksase Viking Line laevaga, mis tähendas seda, et ärkasime Sebastianiga 3:45 ja kell 4:50 olime juba bussis. Märjamaa-Rapla-Kohila suunal sõitsime Tallinnasse ja läksime laevale. Mängupoisse oli 12: Sebastian, Robert-Heinrich Oolma, Andrus Kapsi, Andreas Post, Jako Puusepp, Markkus Maimets, Aleksander Vassiljev, Janar Loorents, Hugo Miljand, Taaniel Palmisto, Kaspar Koit ja Morris Tobi, lisaks oli väike Kaspar ja Andruse ema Kätlin. Treeneriks oli poiste koontreener Taavi Aus. 

Laeva peal sõi Sebastian hommikusöögiks ahjukartuleid ja viinereid. See on väga oluline seik edaspidiseks, sest see oli mitmeks päevaks ainuke soe toit, mis ta sõi. Laevareis läks hästi. Keegi ei virisenud, kuigi reis kestis 2,5 tundi ja kellaaeg oli varajane. Kui olime lõpuks bussi saanud, algas pikk bussireis. Orienteeruvalt pidi sõit kestma umbes 7 tundi. Buss oli igasuguste mugavusteta, väikene 16 kohaline (või midagi sellist, sest ühtegi vaba kohta ei olnud), ilma wc, teleka ja, nagu hiljem selgus, konditsioneerita. Ilm oli kohutav - vihma sadas pea terve tee. Umbes poolel teel Kokkolasse sain aru, et Seebuga on midagi valesti. Ta jäi järjest rohkem kössi ja tekkis nohu. Kohe selline suur äge nohu. Pea oli soe (hinnanguliselt võin pakkuda, et temperatuur võis olla umbes 37,5 kraadi).  Kurk muutus valusaks.  Igatahes oli selge see, et ta on haige. Ma ei tea, miks ta iga kord, kui me Soome läheme, haigeks jääb.... Ise arvan, et põhjuseks võib olla liigne stress eelseisva ees (hirm, et midagi pole süüa, võõras koht, võõrad tegevused) ja keha ei saa stressiga muudmoodi hakkama, kui jääb haigeks. Kogu bussireisi ajal oli kolm peatust, kaks suuremat ja üks lihtsalt metsakas. Esimeses peatuses Sebastian sõi Hesburgeris friikartuleid ja teises söögipeatuses oli tal juba nii paha olla, et ta ei tahtnud midagi. Kogu bussireis Kokkolasse kestis kaheksa tundi.

Söögipeatus, kus Seebu ei tahtnud enam midagi, sest tervis oli täitsa otsas

Kokkolasse jõudes sõitsime Karleby Svenska Gümnaasiumi juurde, mis oli neljaks päevaks meie peatuskohaks. Tegelikult oli see kool tervenisti Eestist tulnud jalgpallitiimide päralt ja Eestist tulnud tiime oli päris palju (nii poiste kui ka tüdrukute omasid). Kool oli suhteliselt väike (kui võrrelda näiteks Märjamaa Gümnaasiumiga), kolmekorruseline ja päevinäinud, st ilma euroremondita. Eriti viletsas olukorras olid wc-d ja dušširuumid. Meie klassiruum, kuhu meid oli paigutatud, asus kolmandal korrusel (wc-d olid esimesel korrusel) ja oli üpriski pisike. Akende ees olid paksud beežid kardinad, kust mingisugustki valgust läbi ei tulnud. Broneerisin kohe endale ja Seebule kõrvalisema nurga ja hakkasime seda jagama Kätlini ja Kaspariga (Andruse väikevend). Ülejäänud poisid võtsid pikka rivvi klassi tagaseinas ja külje peal. Koolimaja asus söögikohast 1,5km ja meie mängude staadionist 5km kaugusel. Esimesel korrusel oli valvetöötaja, kelle poole sai erinevate muredega pöörduda. Mulle meeldisid meie korrusel oleva pika koridori seintel olevad laste kunstitööd. Need olid uskumatult ilusad! Jäi kahtlus, et tegu on kunstikallakuga kooliga. Need kunstitööd ilmestasid natukenegi seda nukravõitu koolimaja. 

Poiste dušširuum asus keldrikorrusel, kuhu Sebastian üksi minna ei julgenud, aga koos teiste poistega sai hakkama. Kõige haigem oli see, et duššist ei pruukinud sooja vett tulla! Kuidas saab sportlasi täis koolimajas olla selline olukord, et sooja vett ei ole? - jääb mulle arusaamatuks. Need duššisüsteemid olid nii kööbakad ja vanad, et meie Kätliniga ehk täiskasvanutena pidime ikka kõvasti vaeva nägema, et sooja vee kätte saada. Mis siis veel poistest rääkida! Sebastian ütles, et ta käis koguaeg ühe ja sama dušši all, seal oli soe vesi, aga ülejäänud poisid olid hädas. Karastav külm dušš ennam magama minekut - mida Sa hing ikka oskad veel tahta :)

Koolimaja kõrval oli väikene väljak kunstmuruga, kus huvilised said jalgpalli mängida. Antud väljak oli hõivatud hommikust õhtuni :), sest terve kool oli ju jalgpallihuvilisi täis. Selle kooli juures, kus me söömas käisime, oli mänguväljak ja see oli ka hõivatud koguaeg :)

Kus kelle asjad on? Seda teab vaid jumal taevas :)))))

Nagu öeldud asus koolimaja, kus me söömas käisime, meie ööbimise koolimajast 1,5km kaugusel. Suurema osa sööma minemistest ja ära tulemistest saime teha bussiga, kuid mõned korrad pidime kondiaurul ka liikuma. Õnneks poisid olid vaprad ja keegi ei virisenud ning kõik vajalikud vahemaad, mis oli vaja maha kõndida, said rahulikult läbitud. Minu kella järgi liikusime iga päev vähemasti 17 000 sammu, poistel siis lisaks veel mängude ajal tehtud sammud.

Aga sellest söögivärgist tahaksin ma natukene pikemalt kirjutada. 

Mul oli seoses selle Soome reisiga kõige suurem hirm - mida Sebastian seal sööb? Meile oli ette nähtud korraldajate poolt 12 söögikorda ja ise söögitegemise võimalus puudus. Hommikusöögiks olid puder ja võileivad, lõunasöögiks makaronid või riis kastemega ja õhtusöögiks supp. Kui ma menüüd eelnevalt kodus olles vaatasin, siis mõtlesin, et ju kuidagi saame hakkama. Sööb näiteks neidsamu makarone ketšupiga (kastet ei pane üldse) või ehk suudab suppi süüa, aga reaalselt oli kõik nii, et isegi, kui ta üritas ampsu võtta, siis süüa ta neid sööke ei suutnud. Ehk siis hommikuti sõi ta ühe singisaia kurgiga ja ülejäänud päev olin ma murest murtud, sest mul ei olnud talle midagi süüa anda. Läheduses ei olnud ei pubisid ega Hesburgereid, kust oleks friikartuleidki saanud. Sebastiani päevamenüü oli väga kohutav. Näiteks sõi ta esimesel kohaloleku päeval ühe singisaia kurgiga, neli makaroni Felixi ketšupiga, kaks viilu saia ja ühe masina vaniljejäätise. Kuna ma ei teadnud siis, kus lähim pood on, ei osanud ma talle mitte midagi süüa pakkuda. Teisel ja kolmandal päeval ostsin talle staadionilt popkorni ja poest viinereid. Kuna külmkappi polnud, siis midagi väga ette osta ei saanud, ainult pirni. Teisel kohaloleku päeval oli olukord selline, et Sebastianil, kes naguniigi oli mingis viiruses ka ju, hakkas täiesti halb. Ta läks lumivalgeks ja väsis täiesti ära. Sõi küll ühe pirni, aga see ei aidanud - veresuhkur oli täiesti madal. Õnneks käisime sel päeval suuremas poes ja ma sain talle osta viinereid prooviks - et ehk kõlbavad. Kõlbasid. Edaspidi ostsin talle iga päev paki viinereid ja pirni ning sellise menüü peal ta oligi. Nälga ei tundnud, aga järjest enam rääkis kodust ja maitsvatest kodutoitudest, soojast söögist.... 

Ma ei saa öelda, et ülejäänud poisid oleks oluliselt paremini söönud, sest vaatame tõele näkku - need söögid olid lausa kohutavad! Päriselt ka. Ma arvan, et ma ei olegi mitte kusagil nii halba sööki varem söönud ja ma olen pidanud sööma ka varem nn sööklatoite.  Maitsetud, makaronid liiga plägaks keedetud ja vesised, puder veega ja soolata, kastmed karriga ülemaitsestatud ja no need supid.... issand jumal! Kas nad päriselt söövadki selliseid suppe seal Soomes või oli tegu lihtsalt säästuprogrammiga? Ülejäänud poisse päästis väga suur magusakogus, mida nad poest endale igapäevaselt kokku ostsid. Ma ei taha isegi mõelda, mitu šokolaadi, jäätist ja küpsisepakki ära söödi, lisaks suur kogus erinevalt maitsestatud pähkleid. Krõpsu ja magusaid jooke treener osta ei lubanud. Aga kui poleks neid magusaid asju olnud, oleks poisid nälgas olnud. Kõige tublimalt sõid Andrus ja tema vend - ülejäänud poisid nokkisid nagu linnupojad. Neljanda päeva õhtul, kui söögiks oli hakklihasupp ja poisid tegid endale ainult võiga saia, ütles treener, et need poodi ei saa, kes suppi ei söö. Igaüks siis nokkis.... Sebastian ütles, et kõige jälgim (just tema sõna) toit oligi seal seesamune hakklihasupp ja ma pean temaga nõustuma. Kahju, et sportlasi nii viletsalt toitlustati - isegi moosi ei olnud hommikupudru peale ja mõelge ise, et see oli veega keedetud ja maitsestamata puder.... 

Esimesel kohaloleku päeval olid mängud juba lõunaks läbi ja  me saime minna poistega Vesiveijari veekeskusesse hullama  ja see oli ikka väga vägev! Seal oli suur bassein ja väikene bassein koos toruga, kaks mullivanni, kuumaveebassein, lastebassein, külmaveebassein, õues kolm basseini ja lasketoru ning huvilised said ka saunas käia. Kõik poisid hullasid täiega! Sebastian oli eriti vaimustatud sellest sees olevast lasketorust. Kuigi ta oli haige (hinnanguliselt võis palavik olla ennem ibumetini võtmist umbes 37,7-38 kraadi), siis ma ei suutnud teda sellest lõbust ilma jätta ja ma lootsin, et ehk positiivsed emotsioonid aitavad kehal haigusega paremini toime tulla, milles mul oligi õigus. Peale ujumaskäimist oli Sebastian reipam ja nina ei tilkunud ka enam nii hullusti :)

Vabal ajal sisustasid poisid oma aega erinevalt. Kui on koos suur hunnik jalkafänne, siis loomulikult mängiti koridori peal ja õues miniväljakul jalgpalli. Kui jalgpalli mängida ei jaksatud enam, siis mängiti ühte korrust hõlmavat peitust - isegi Sebastian mängis :) Väga palju oldi ka oma nutiseadmetes, sest koolimajas oli tasuta wifi. Osad mängisid FIFAt, kuulati ka muusikat. Kindlasti oli olemas pidevalt toimiv kaardimängunurk, kus siis huvilised mängisid kaarte. See seltskond vahetus pidevalt, aga põhimängijad olid Märjamaa poisid. Ühe korra tehti vabal ajal ka lihaste venitust, sest poistel olid jalad haiged. No ja Tammeka 2006 tüdrukutega, kes olid meiega samal korrusel, ikka kõkutati ka sajaga :)

Jalalihaste venitamine

Kaardimängimise nurk

Laadmisauguga nutinurk :)

Nutinurk 

Keskendumisenurk :)

Nüüd aga kõige tähtsamast - Kokkola CUPist. Meie meeskond oli registreertud A-turniirile, mis kõige lihtsamalt seletatuna tähendab seda, et me osalesime tugevamal turniiril. Oli kaks alagruppi, kummaski viis meeskonda. Ühegi vastase nimi ei öelnud meile mitte midagi ehk siis me ei olnud ühegi sealsel turniiril osaleva meeskonnaga varem mänginud. Mängud toimusid kolmel erineval väljakul ja mänguaeg oli 2x15 minutit. 

Esimene mäng toimus neljapäeval, hommikul 8:40 ja vastaseks oli LoVe punainen. Kuna tegu oli rasketasemelise turniiriga, siis polnud lootustki, et tulemas on mõni kerge mäng ja seda tõestas ka kohe esimene tuline võitlus, mis lõppes 1:0 seisuga meie kasuks. Sebastian tegi üliilusaid tõrjeid ja valiti ka selle mängu parimaks mängijaks. 

Teine mäng oli Valkeakosken NL-ga. Esimene poolaeg lõppes seisuga 0:0, aga teisel poolajal sai meie poiste jõud otsa. Läksime küll juhtima ühe väravaga, aga siis lasime endale sisse lüüa  neli palli ja lõppseis jäigi 4:1 meie kahjuks. Aga see seis oleks võinud olla ka 10:1, sest Sebastian päästis nii palju olukordasid ära ja tegi nii palju ilusaid tõrjeid, et mul oli lausa lust seal staadioni ääres seista. Ka selle mängu parimaks mängijaks valiti Sebastian. 

Kolmas mäng oli Tervarit-j mustaga. Selles mängus läksime 4:1 juhtima, aga mängu lõpupoole lasime endale kolm väravat lüüa. Robert lõi aga viiendat korda palli vastase puuri ja seis jäi 5:3 meie kasuks. Selle mängu parimaks valiti Hugo.

Neljas mäng ehk alagrupi viimane mäng oli HauPa Vihreäga, mis oli samuti väga tasavägine. Poisid pidi ikka väga kõvasti tööd tegema, et mängu võita. Õnneks olid meie poisid tsipakene paremad ja seis jäi 3:2 meie kasuks. Parimaks mängijaks selles mängus valiti Andrus. Sellega olid alagrupi mängud mängitud, teine koht kindlustatud ja uuel päeval ootas ees veerandfinaal KPV Vihreäga.

Veerandfinaali mäng oli uskumatu! Läksime kõige pealt kaotusseisu ja tavaliselt on meie poistel kaotusseisust väga raske välja tulla, aga seekord nad ei andnud alla ja võitlesid mehiselt ning lõppskooriks jäi 1:1. Kuna veerandfinaalis sellist seisu enam jääda ei saa, siis läks mäng penaltseeria peale. Kolm mängijat pidid lööma penalti. Meie poisid lõid kõik sisse ja samamoodi ka vastaste poisid keerutasid oma pallid meie väravavahi seljataha ehk siis mäng läks lisapenaltitele. Meie poiste närvid pidasid vastu ja Sebastian tegi üliilusa penaltitõrje! Meie võit!

Otsustav penaltitõrje

Poolfinaalis läksime jälle kokku selle meeskonnaga, keda alagrupis kaotasime ehk siis Valkeakosken NL-ga. Kahjuks meie meeskonnast oli Robert ehk meie põhikaitse vigastatud ja ei mänginud ning Hugo sai juba esimesel poolajal väga pahasti vigastada ja ei saanud samuti mängida rohkem.... Vastu tuli võtta kibe kaotus 5:0. Me ei teinud selles mängus ühtegi pealelööki väravale, sest kogu mäng oli üles ehitatud kaitsele - pall Andruse jalale eriti tihti ei jõudnud ja kui jõudis, siis pallikaotus tuli väga kiiresti. Poisid olid väga liimist lahti seoses pingil istuvate Roberti ja Hugoga. Seega finaali me enam ei pääsenud, aga kolmanda/neljanda koha mängule oli pääs kindlustatud. Poolfinaalis parimat mängijat ei valitud.

Kolmanda/neljanda koha mäng toimus pühapäeva varahommikul kell 9:00. Kõik mängijad olid jälle valmis mängima (Kaspar mitte, tema oli ikka varvas haige). Läksime kohe mängu alguses kaotusseisu, kui vastasmeeskonna ründaja meie Jako pikali lükkas ja palli Sebastiani seljataha lõi. Olimegi terve mängu kaotusseisus, kuid kaks minutit ennem mängu lõppu lõi Andrus viigivärava, mis tähendas seda, et lõplik seis tuli selgitada välja taaskord penaltiseerias. Kahjuks meie poisid ei pidanud pingele vastu ja kapteni pall tõrjuti ära. Pidime vastu võtma kibeda kaotuse ja lõppkokkuvõttes neljanda koha. Hugo valiti mängu parimaks mängijaks. 

Organisatoorselt oli väga edukas reis. Kõik sujus ja kellaajad olid paigas, mängud toimusid õigeaegselt. Kõik söömised ja liikumised toimusid plaanipäraselt. Kuskile ei hilinenud ja liiga vara ka ei jõudnud.  Poisid ärkasid kenasti varahommikul ja keegi ei vingunud. Aga no bussijuht oli meil küll selline, et anna kannatust! Kui Taavi teda navigeerinud ei oleks, siis me ei oleks kuskile jõudnud, sest bussijuht ei usaldanud ei iseennast ega ka oma navigeerimisseadet. Ta ei osanud isegi ringi pealt maha sõita ja see on juba tase omaette. Inimesena tundus hästi soe ja heasüdamlik, aga sõiduoskus välisriigis oli nii vilets, et isegi mina ehk geograafiline idioot, oleks meid suutnud punktist A punkti B viia ilma treeneri käest teed küsimata.

Lõppkokkuvõttes võib reisi edukaks lugeda. Poisid olid kõik väga tublid, nii vabal ajal kui ka mängudes. Mingeid käitumisprobleeme ei esinenud, kellelgi silmaga nähtavat koduigatsust ei olnud. Taavi oli väga vapper ja sai oma suure poistekarjaga kenasti hakkama. Poiste jaoks on treener ikka väga suur autoriteet. Kui söömisprobleemid ja bussijuhi ebakompetentsus välja jätta, siis läks kõik väga hästi. Kahju ainult, et rauda ei saanud koju tuua, aga selle vea me parandame järgmisel suvel  uuel välisturniiril :)

Mina sain kinnitust, et ega ma vabatahtlikult küll Sebastianiga välisriiki ei lähe. Puhkama. Mitte ennem, kui ta on valmis sööma väljas olles midagi muud peale friikartulite või siis peab olemas olema söögitegemise võimalus. Ta ise ütles kohalike söökide kohta, et nüüd ta teab, et SPAdes pakutud buffee on suurepärane :)))) No elame näeme seda järgmisel SPA külastusel. Raske oli. Just see söömisemure, sest sellel ajal, kui ülejäänud poisid magusat kahe suupoolega sõid, pidi tema puuviljaga leppima, sest ta ei söö magusat. Ja krõpsu osta ei tohtinud.... Muidu olen oma lapse üle ikka tohutult uhke. Saada välisturniiril kolmes mängu parimaks mängijaks - jalgpall on südames :) Ja ta sai selle suure lärmiga ka päris hästi hakkama. Eks see oli talle väsitav ja kodujuttu tuli ikka päris palju sisse, aga ta sai hakkama ja see on põhiline!

Poisid jälle ühe kogemuse võrra rikkamad :) Aitäh kõikidele osalejatele, eriti Kätlinile (Sa ei kujuta ette, kui hea meel mul oli näha, et Sa kaasa tuled)! Ja suur tänu Märjamaa Vallale, kes Sebastianit rahaliselt toetas!

Kodus on hea :)