Vigala jõel kanuutamas

Mul oli juba tükk aega paha tunne sellest, et me ei ole suutnud oma noori ehk Robinit ja Triinu meiega koos midagi toredat tegema meelitada. Nad on üsna vähehaakuvad, ajavad oma asja igapäevaselt ja käivad oma käimisi, aga meie tunneme neist puudust. Eriti tunneb puudust Sebastian oma vennast.... Mul on vahest kohe natukene kahju, et ta teda nii vähe näeb ja temaga koos nii vähe kogeda saab, aga seda suurem on Sebastiani rõõm, kui vend tema jaoks aega leiab. 

Ma ei tea, kust mul see mõte tuli, aga ma mõtlesin, et me võiksime minna kanuutama. Siiasamasse, oma õue peale peaaaegu :), sest Raikküla on meist vast 15km kaugusel ja just seal asubki parvematkade firma, kes korraldab ka kanuumatkasid. Küsisin noortelt, kas nad on huvitatud ja nad olidki! Hiljem selgus, et see oli neil selle suve üks unistustest - minna kanuutama. Mõnikord on sisetunne ikka väga hea asi :) Broneerisin meile kaks kanuud ja kogusin oma pesakonna kokku. Vahepeal oli juba kahtlus, kas noored üldse tulevad, sest üks töö vajas tegemist ühes teises kohas. Sebastian oli väga rõõmus, kui Robin ütles, et nad ei lähe tööd tegema, vaid tulevad kanuutama. 

Ilmateade oli jällegi armutu, aga ma ütlen ikka, et õigest ilmast saame aimu hommikul silmad lahti tehes. Ma ärkasin, nagu ikka, kõige varem ja läksin oma hommikusele jooksuringile. Ilm tundus jahedapoolne, aga kellaaeg oli väga varajane. Päikesest polnud kujutistki, aga kuna vihma ei sadanud, siis pakkisime oma tooidumoona kokku ja asusime teele. Mis oli väga õige otsus, sest tegelikult oli äärmiselt ilusa ilmaga päev - päike paistis, sooja oli 22 kraadi ja tuult polnud ollagi. 

Peremees võttis meid lahkelt vastu, jagas mõned näpunäited paisude ületamiseks ja asusimegi teele. Robin/Triin oma kanuuga ja meie Arvo ja Sebastianiga oma kanuuga. Triin ei olnud kunagi varem kanuutanud ja nii sai temast eesistuja, sest tüürimine on raskem ja Robin oskab seda suurepäraselt. Meie kanuus olin mina eesistuja, Sebastian keskel ja Arvo taga tüürimas ja sõudmas. Kanuud olid suht võrdsed, kuigi noorte oma läks lõpupoole ikka nats ees ära. Mina, kui korralikkuse musternäide :)))) pidin natukene tõrelema iseteadjatega, kes kõik võtsid peale esimest kurvi päästevestid seljast ära... Sebastian tahtis ka võtta, aga ma ei lubanud - nii olimegi ainult mina ja Sebastian lõpuni vestidega. Ülejäänud usaldasid iseennast. 

Me ei olnud sellel jõel kunagi varem käinud. Teate seda laulu, mis need Vandersellid laulsid, et "Kui elad oma õue peal, ei tea, mis toimub kaugemal....oh Sa pime, pime, pime, maailm on imeline!". Meil on just vastupidi. Me oleme Võhandu jõel kaks korda juba käinud, aga seda, mis toimub meie enda ümber, siinsamas ligiduses, me ei tea. Alguses, kui jõele läksime ja esimese paisuni jõudsime, mis oli umbes kilomeetri kaugusel, saime me kõik ikka korraliku šoki, sest jõgi oli täiesti läbimatu. Võssa kasvanud, vesi 10cm sügavune ja suurte kividega. Pidime oma kanuusid ikka üksjagu lohistama edasi ja nats hirm tuli peale, et kas nii ongi terve tee või?! 

Mine sellest jõest aerutades läbi :)))))

Õnneks ei olnud asi sugugi nii hull, kui alguses tundus. Kui olime esimesest paisust üle saanud ja suured võsad ja madalikud ületanud, algas vaba vesi. Jõgi oli väga ägedalt käänuline, jube palju tuli kurve võtta, mis igakord ei õnnestunud sugugi nii hästi. Paar korda sõitis kumbki kanuu ikka võssa ka, aga mitte pahasti. See oli esimene kord, kui Sebastian ka aerutas ja ta oli väga tubli - pidas ilusasti peaaegu lõpuni vastu. Sebastiani suur probleem oli koguaeg see, et me ikka oleksime Robini ja Triinu kanuuga koos. Ta ei tahtnud neist ei ette sõita ega maha jääda. 

Ühes ilusas käänus tegim pikniku. Kaasas oli kõike ebatervislikku ja tervislikku - pirukatest porganditeni. Lehmad olid eemal ja väga uudishimulikud, tulid meile muudkui lähemale, aga kes teab, see teab, et mina isiklikult kardan lehmi nagu tuld :) Pidin sööma lõunat üks silm koguaeg lehmakarjal :))))) Selline piknik on väga oluline, sest saab selga sirutada ja energiat koguda, kuna aerutamine on ikkagi raske töö :) nagu Arvo ütleb. 

Vaprad käisid jões ka :) Mina vaprate sekka ei kuulu, sest mul on mingid parakad võõras kohas, kus ma põhja ei näe, vette ronimisega ja tunnistagem ausalt - ma olen äärmiselt külmakartlik. Ülejäänud käisid kõik kasvõi korrakski vees ära, kuid nad tunnistasid ausalt, et vesi oli külm. Natukene olin kade, et ma ennast ületada ei suutnud, aga mis teha - võõras jõgi oma mudase põhja ja külma veega pole minu rida. 

Naine roolis - puhas lebo värk :)

 Väga äge trip oli! Noortele ka väga meeldis ja nad oleksid isegi rohkem sõitnud, aga minu jaoks oli see 10,91 km küll täiesti paras sõit. Käed hakkasid juba väsima ja pepukondid olid sellest kõvast istumisest ikka väga haiged. On täna ka veel haiged :) 

Mul on jube hea meel, et me saime koos Robini ja Triinuga midagi toredat teha. Meile oli seda väga vaja, ma loodan, et neile ka. Ja mul on hea meel, et Sebastian sai oma vennaga koos olla ja midagi vahvat teha. 

Me oleme väga meeldivalt üllatunud, kui äge jõgi oli see Kuusikust Kabalasse kulgev jõeosa. Looduslikult ikka väge ägedalt kurviline. Sellist pikka sirget oli vist kahel korral näha, muidu pidi koguaeg aimama, et kuhu see jõgi küll kulgema hakkab. See tegi selle matka kuidagi põnevamaks, muidu oleks lihtsalt tuim aerutamine olnud. Nagu öeldud sõudsime 10, 91 km ja aega kulus koos piknikuga 4 tundi ja nats peale. Kiiret ei olnud :) 

Aitäh Robin ja Triin haakumast!