Arvo helistas mulle eelmise nädala teisipäeval ja ütles, et ta tunneb natukene süümekaid, sest pole ammu Sebastianiga koos olnud ja midagi toredat teinud, sest kogu aeg on mingisugused tööd ja projektid ning aega lihtsalt pole olnud või õigemini - ta pole aega võtnud. Ja siis ta ütles, et ta tahab minna meiega maale, Sippa, ja lihtsalt olla ning teha toredaid asju. Ei mingeid puude saagimisi ega katuseid ega muid töid ja tegemisi - koormusvaba päev - nagu ta ise seda nimetab. Ma ütlesin talle, et see oleks tore :) sest see ongi ju tore, kui mõnikord on päris puhkepäev ja mitte midagi vajalikku tegema ei pea. Ja siis ta rääkis veel midagi eriti toredat, aga sllest pikkamööda.
Igatahes oli mul laupäevaks ja pühapäevaks ilus ilm tellitud ja laupäeval, peale lõunasööki, panime oma sada asja kokku ja sõitsime maale. Koormusvaba päeva pidama :), mis tegelikult täiesti koormusvaba ikkagi polnud, aga nagu PÄRIS tööd me ei teinud.
Alustuseks oli meil vaja viia paat Kasari jõel nn hobuseaugust ülespoole nn ahvenaauku. Ega see polekski midagi hullu olnud, kui jões oleks vett ka :), aga vaatamata vihmasele suvele ja vähesele kuumale, on jõgi kohati ikka justkui Sahara kõrb. Arvo ja Sebastian pidid vette ronima ja kõige suurematest madalikest paati edasi lükkama. Minul polnud hullu midagi, mul oli koormusvaba päev :))) ja istusin paadis ning kiitsin oma vägevaid mehi, kes külmas jõevees vägitegusid tegid. Kui olime vana veski juures paisust üle saanud (uh, oli see alles töö!), oli jõgi vaba ja kohati isegi sügav, sai aerutades edasi liikuda. Viisime paadi ahvenaauku ja panime selle sinna kinni. Meie hobuseaugust oli see umbes 2km kaugusel. Paat kinni, vantsisime Seljamaa poole (olgu siinkohal öeldud, et selles postituses edaspidi kasutan Seljamaa asemel sõna "kodu").
 |
| Üle jõe Riina juures paadiraksus :) |
 |
| Pilliroogu ja jõepiparmünti täis kasvanud jõgi |
 |
| No ja kust Sa siit siis paadiga läbi lähed?! |
 |
| Sellel ajal, kui mehepojad vägitegusid tegid, meisterdasin mina pilliroost luikesid :) |
Kodus tegime süüa. Selliseid tavalisi asju: lõkkel küpsetatud kartuleid, mustikamarinaadi ribi meestele, pisut välisfileest šašlõkki minule, suvikõrvitsa-tšilli salatit (see on jube hea), kukeseeni või ja koorega. Kuna mina söön kava järgi ja grammitäpsusege, siis see on igakord, kui pead kodust välja minema, paras ettevõtmine, et kõik söögikorrad (päevas neli) saaksid planeeritud, ette valmistatud või toorained kaasa võetud. Arvo ja Seebuga on lihtsam - neile on liha vaja, siis on kõik olemas :) Mina olen suur salatisõber ja Arvo oskab teha võrratuid salateid erinevatest köögiviljadest. Minu lemmikud on suvikõrvitsa-tšillisalat, tomati-maasika-basiilikusalat ja punase sibula kurgi salat. Sebastian ei söö ühtegi salatit :), seda rohkem mulle jääb :) Kukeseene dolid puhas boonus :)
Kui kõhud täis olid ja ma olin natukene mõelnud, siis selgus, et ma olin oma kaasavõetud toorainetega teinud valearvestuse ja mul oli 140g metsmaasikaid või 240g aedmaasikaid puudu. Kui ma ütlesin, et juhtunud on katastroof, siis Arvo arvas, et pole hullu ju - lähme korjame need 140g metsmaasikaid. No ja et kasulik meeldivaga ühedada ja Sipas käik ikka täielik oleks, sõitsime igivana motikaga esimesele ettejuhtuvale raiesmikule, kus Sebastian istus kännu otsas ja Arvo meisterdas vesiratast ja valmistas viha ning mina... olin sunnitud oma valearvestuse tõttu maasiakaid korjama. Aususe mõttes ja selleks, et kellelgi ei oleks minust, kui marjakorjajast kahju, pean tunnistama, et mulle väga meeldib marju ja seeni korjata :)
Vesiratas, maasikad ja viht olemas, sõitsime paisu juurde. See on üks ütlemata imelik koht. Sebastianile meeldib seal väga, sest saab kivide peal hüpata ja turnida, aga asja imelikuks teeb see, et ta kukub peaaegu iga kord sisse :)))) Ikkagi talle meeldib! Seekord ta sisse ei kukkunud ja jõgi oli nii kuiv, et poleks ka suuremat sorti õnnetus olnud, kui oleks kukkunud. Arvo pani oma vesiratta tööle, Sebastian ületas kolm korda jõe mööda kivisid ja siis sõitsime koju. Kodus kaevasid Sebastian ja Arvo meile hunniku vihmausse :)
Kodus läksime sauna. Tegime kohe kõva leili ja mõnusa viha. Tavaliselt nad kütavad mu lavalt alla, aga seekord ma panin neile vastu! Kohe täiega! Ma ei ole vist kunagi nii vapralt saunas käinud. Sebastian ütles, et ta oleks peaaegu juba alla andnud, aga õnneks tuli siis finaal :))))
Kui olime kõva sauna ära teinud, läksime sauna peale magama. Meie Arvoga, nagu ikka, põrandale tehtud asemele ja Sebastian Aivari diivanile. Kell oli umbes pool kaksteist õhtul.
Ja siis juhtus midagi enneolematut! Täiesti erakordset ja mitte tavapärase nädalavahetuse sarnane asi. Me ärkasime kell 04.00 üles ja läksime kalale! Ikka sinna samasse ahvenaauku, kuhu me eelmisel päeval paadi viisime. Kell neli hommikul! Ma sain esimest korda elus pildistada suvist päikesetõusu ja esimest korda elus kuulata sookurgede päevatervituse laulu. See oli lihtsalt i m e l i n e !!!!
04.45 olime jõel ja leotasime oma õngi. Ma ei tea, kas saab olla midagi veel terapeutilisemat, kui varahommikul, hommikuses karguses ja vilus, päikesetõusu ajal, juua kuuma kohvi või teed ja sosinal oodata, et ometigi kellelgi näkkaks. Ma võin kindlalt väita, et see oli minu selle suve üks ilusamaid hommikuid (ma jätan pulmapäeva ikka esikohale:) ). Arvo oli nii mõnus ja toetav, mässas nende usside ja õngedega. Rääkis, kuidas tema kunagi oma isaga niimoodi kalal käis.... Mul natukene oli kahju ka korraks...selle pärast, et minul ei ole ühtegi sellist mälestust oma isast... aga see ei lugenud sellel hommikul midagi, sest Seebu sai ühe mälestusekillu võrra rikkamaks :) Ja siis näkkas! Sebastianil kõige esimesena. Tema õnge otsas oli üks hirmus pisikene ahven, kelle me lasime jõkke tagasi - kosuma :) Ja siis näkkas minul! Ma sain natukene suurema ahvena, mille me otsustasime üheskoos alles jätta, et Sebastian saaks vähemasti maitstagi värskelt püütud ahvenat. Ja siis näkkas Arvol ka, aga see on natukene naljakas näkkamine - kõige suurem poiss sai kõige pisema...viidika :))))
Kui me olime kõik augud läbi leotanud ja ussid otsa said (vist), aerutas Arvo meid hobuseauku tagasi. Ta pidi endal püksid jalast ära võtma ja kell kaheksa hommikul jääkülmas jões olema, et meid madalikest üle rassida. Milline mees!!!! Ma ei tea kedagi, mitte ühtegi sellist meest, kes oleks nõus nii palju tegema lihtsalt selleks, et koormusvaba päeva nautida. Ma armastan teda selle eest otsatult! Meie kalasaak polnud eksole mingi eriline saak, aga kogu see protsess ise - ma oleksin nõus iga kell seda uuesti läbi tegema! Ka ilma saagita :) Kodus grillisime ahvena ära ja Seebu sai delikatessampsu. See on ikka nii äge, milliseid emotsioone võib esile tuua üks väikene kalakene :)
Kell kümme hommikul läksime magama :) Magasime kolm tundi ja algas justkui uus päev :) Teine pühapäev.
Sellised koormusvabad nädalavahetused on ikka üliägedad! Arvo ütles, et need on ju nii lihtsad asjad ja eks tema jutus ole üksjagu tõtt, aga selles ju ongi asi, et lihtsad asjad teevad elust elu. Üks asi on istuda õhtu otsa teleka ees või arvutis, hoopis teine asi on minna ja teha. Teha neid lihtsaid asju, millest moodustuvad mälestused. Meile endile ja lastele. Kahju, et Robin on praegu sellises eas ja olekus, et ta eriti meiega midagi teha ei taha... Tema teeb ja käib Triinuga. Ma loodan, et ühel päeval nad ühinevad meie tegemistega jälle :)
Küll meil Sebastianiga on hea meel, et Arvol neid mõtteid ikka jagub, kuidas meie ellu rõõmu, kogemusi ja elamusi tuua. Ma tean jah, koguaeg on kiire ja kõik tööd vajavad tegemist ja aega ei ole, aga kui väga oluline on aega võtta! Ainult läbi selle võetud aja saame tagasi vaadata ja mõelda, et oli tore. Anne ütleb ikka, et neid häid asju oleks nii palju, et need varjutaks kõik olnud halvad asjad :) Arvo on väga paljudele halbadele asjadele head asjad peale laotanud.... Kuidagi kergem on :)
Ülehomme sõidan Seebuga Soome võistlustele. Nii et - hoidke pöidlaid, et meil kõik hästi läheks! Viis päeva võõras keskkonnas ja võõraste toitudega.... oeh....Selles kõigest aga juba järgmiste kirjutamisteni!
Kui kõhud täis olid ja ma olin natukene mõelnud, siis selgus, et ma olin oma kaasavõetud toorainetega teinud valearvestuse ja mul oli 140g metsmaasikaid või 240g aedmaasikaid puudu. Kui ma ütlesin, et juhtunud on katastroof, siis Arvo arvas, et pole hullu ju - lähme korjame need 140g metsmaasikaid. No ja et kasulik meeldivaga ühedada ja Sipas käik ikka täielik oleks, sõitsime igivana motikaga esimesele ettejuhtuvale raiesmikule, kus Sebastian istus kännu otsas ja Arvo meisterdas vesiratast ja valmistas viha ning mina... olin sunnitud oma valearvestuse tõttu maasiakaid korjama. Aususe mõttes ja selleks, et kellelgi ei oleks minust, kui marjakorjajast kahju, pean tunnistama, et mulle väga meeldib marju ja seeni korjata :)
 |
| Vanaisa armastus :) Mõtle ise, mis või kes :) |
Vesiratas, maasikad ja viht olemas, sõitsime paisu juurde. See on üks ütlemata imelik koht. Sebastianile meeldib seal väga, sest saab kivide peal hüpata ja turnida, aga asja imelikuks teeb see, et ta kukub peaaegu iga kord sisse :)))) Ikkagi talle meeldib! Seekord ta sisse ei kukkunud ja jõgi oli nii kuiv, et poleks ka suuremat sorti õnnetus olnud, kui oleks kukkunud. Arvo pani oma vesiratta tööle, Sebastian ületas kolm korda jõe mööda kivisid ja siis sõitsime koju. Kodus kaevasid Sebastian ja Arvo meile hunniku vihmausse :)
 |
| Jõepiparmünti korjasin ka - see on Sebastiani lemmiktee talviti :) |
 |
| Jõe tigude karbid |
Kodus läksime sauna. Tegime kohe kõva leili ja mõnusa viha. Tavaliselt nad kütavad mu lavalt alla, aga seekord ma panin neile vastu! Kohe täiega! Ma ei ole vist kunagi nii vapralt saunas käinud. Sebastian ütles, et ta oleks peaaegu juba alla andnud, aga õnneks tuli siis finaal :))))
Kui olime kõva sauna ära teinud, läksime sauna peale magama. Meie Arvoga, nagu ikka, põrandale tehtud asemele ja Sebastian Aivari diivanile. Kell oli umbes pool kaksteist õhtul.
Ja siis juhtus midagi enneolematut! Täiesti erakordset ja mitte tavapärase nädalavahetuse sarnane asi. Me ärkasime kell 04.00 üles ja läksime kalale! Ikka sinna samasse ahvenaauku, kuhu me eelmisel päeval paadi viisime. Kell neli hommikul! Ma sain esimest korda elus pildistada suvist päikesetõusu ja esimest korda elus kuulata sookurgede päevatervituse laulu. See oli lihtsalt i m e l i n e !!!!
04.45 olime jõel ja leotasime oma õngi. Ma ei tea, kas saab olla midagi veel terapeutilisemat, kui varahommikul, hommikuses karguses ja vilus, päikesetõusu ajal, juua kuuma kohvi või teed ja sosinal oodata, et ometigi kellelgi näkkaks. Ma võin kindlalt väita, et see oli minu selle suve üks ilusamaid hommikuid (ma jätan pulmapäeva ikka esikohale:) ). Arvo oli nii mõnus ja toetav, mässas nende usside ja õngedega. Rääkis, kuidas tema kunagi oma isaga niimoodi kalal käis.... Mul natukene oli kahju ka korraks...selle pärast, et minul ei ole ühtegi sellist mälestust oma isast... aga see ei lugenud sellel hommikul midagi, sest Seebu sai ühe mälestusekillu võrra rikkamaks :) Ja siis näkkas! Sebastianil kõige esimesena. Tema õnge otsas oli üks hirmus pisikene ahven, kelle me lasime jõkke tagasi - kosuma :) Ja siis näkkas minul! Ma sain natukene suurema ahvena, mille me otsustasime üheskoos alles jätta, et Sebastian saaks vähemasti maitstagi värskelt püütud ahvenat. Ja siis näkkas Arvol ka, aga see on natukene naljakas näkkamine - kõige suurem poiss sai kõige pisema...viidika :))))
 |
| Kella neljane vapper ärkaja kalale minemas |
Kui me olime kõik augud läbi leotanud ja ussid otsa said (vist), aerutas Arvo meid hobuseauku tagasi. Ta pidi endal püksid jalast ära võtma ja kell kaheksa hommikul jääkülmas jões olema, et meid madalikest üle rassida. Milline mees!!!! Ma ei tea kedagi, mitte ühtegi sellist meest, kes oleks nõus nii palju tegema lihtsalt selleks, et koormusvaba päeva nautida. Ma armastan teda selle eest otsatult! Meie kalasaak polnud eksole mingi eriline saak, aga kogu see protsess ise - ma oleksin nõus iga kell seda uuesti läbi tegema! Ka ilma saagita :) Kodus grillisime ahvena ära ja Seebu sai delikatessampsu. See on ikka nii äge, milliseid emotsioone võib esile tuua üks väikene kalakene :)
Kell kümme hommikul läksime magama :) Magasime kolm tundi ja algas justkui uus päev :) Teine pühapäev.
Sellised koormusvabad nädalavahetused on ikka üliägedad! Arvo ütles, et need on ju nii lihtsad asjad ja eks tema jutus ole üksjagu tõtt, aga selles ju ongi asi, et lihtsad asjad teevad elust elu. Üks asi on istuda õhtu otsa teleka ees või arvutis, hoopis teine asi on minna ja teha. Teha neid lihtsaid asju, millest moodustuvad mälestused. Meile endile ja lastele. Kahju, et Robin on praegu sellises eas ja olekus, et ta eriti meiega midagi teha ei taha... Tema teeb ja käib Triinuga. Ma loodan, et ühel päeval nad ühinevad meie tegemistega jälle :)
Küll meil Sebastianiga on hea meel, et Arvol neid mõtteid ikka jagub, kuidas meie ellu rõõmu, kogemusi ja elamusi tuua. Ma tean jah, koguaeg on kiire ja kõik tööd vajavad tegemist ja aega ei ole, aga kui väga oluline on aega võtta! Ainult läbi selle võetud aja saame tagasi vaadata ja mõelda, et oli tore. Anne ütleb ikka, et neid häid asju oleks nii palju, et need varjutaks kõik olnud halvad asjad :) Arvo on väga paljudele halbadele asjadele head asjad peale laotanud.... Kuidagi kergem on :)
Ülehomme sõidan Seebuga Soome võistlustele. Nii et - hoidke pöidlaid, et meil kõik hästi läheks! Viis päeva võõras keskkonnas ja võõraste toitudega.... oeh....Selles kõigest aga juba järgmiste kirjutamisteni!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar