Kui me sõitsime Hobulaiule, siis ma mõtlesin Haapsalu linna äärest läbi sõites, et me ei tea tegelikult Haapsalust mitte midagi. Me oleme sealt ainult läbi sõitnud ja ei ole külastanud isegi mitte Haapsalu Piiskoplinnust. Võtsin endale plaani, et peame tegema ühe Haapsalupäeva, kui ilma, tahtmist, aega ja raha on. Ja nüüd see päev tuligi kätte, sest selle suve vähesed soojad päevad lihtsalt tuleb ära kasutada maksimaalselt. Kutsusin Robinit ja Triinu ka, aga nad ei olnud huvitatud ja nii me Arvo ja Sebastianiga teele asusimegi.
Ma olin oma peas ja paberi peal valmis teinud plaani, mis järjekorras ja mis kohti me külastame. Esimene suund oligi Piiskoplinnus. Olime varem käinud ainult Kuressaare linnuses, seega olime põnevil, mida näha saab. Linnuse tuntuim legend on Valge Daami legend, mille ümber kogu see muuseumgi on üles ehitatud. Algsest linnusest ei ole tegelikult kuigi palju säilinud, aga see, mis on on, on vaatamist väärt. Ma ei tea ainult, kas piletihind on pöördvõrdelises seoses nähtuga... Võrreldes Kuressaare linnusega on näha ikka väga palju vähem.
Sebastianile meeldis kõige enam ikka võimalikult kõrgel olla või siis päris keldris. Käisime läbi kõikvõimalikud tornid ja rõdud. Trepid olid jubedad :) ja isegi mind ajas hingeldama. Kõige hullem trepp oli see, mis viis kellatorni, sest see läks lõpuks nii kitsaks, et suuremad inimesed sealt küll päris üles välja ei saa minna. Kellatornis olid suured kellad, suurim neist kaalus 380 kg. Vana kell oli niisama, aga uued kellad helisesid iga 15 minuti järelt. Kellatornist oli vaade Haapsalu linnale ja merele, mis oli väga ilus. Sebastian ütles, et tema meelest oli kõige jubedam koht selles linnuses just kellatorn. Küllap tal on natukene parakad erinevate rõvedate treppidega, sest ühest ta on oma elu jooksul alla sadanud ja see oli ikka kohutav juhtum. Ta oli seda treppi käies ikka üliettevaatlik ja ohkas iga natukese aja tagant, et issand, kui jube.
Keldrikorrus ja Valge Daami vangikong olid natukene spuukid :) Seal ei olnud üldse päevavalgust ja muusika oli sünge. Ereda päikese käest pimedusse minnes võttis ikka tükk aega aega, et silmad harjuksid ja hakkaks midagi nägema. Üks kamber oli selline, kus legend oli, et piiskopid olid ülirikkad ja neid taheti koguaeg röövida, aga keegi ei julgenud seda teha, sest linnust valvas taldrikusuuruste silmadega koer. Arvo katsus mingisugust ketast ja siis hakkas pimeduses kostma kohutav koera haukumine ja urisemine. Sebastianil tõmbas korra ikka hinge kinni :) Valge Daami vangikongis oli optiline illussioon naisest, keda sai siis väikese ava kaudu vaadata - jällegi väga kõhedust tekitav. Sebastianile väga ei meeldinud nendes pimedates ruumides viibida, kuigi ta ise ütles hiljem, et tal lihtsalt hakkas igav. Ma ei olnud varem tuttav ka Valge Daami legendiga. Lihtsalt ja kiirelt kirjutades oli tegu ühe piiskopi lihaliku armastusega ühe tütarlapse vastu, kuigi piiskop pidi elama täielikus tsölibaadis. Kui nende kiindumus avalikuks sai, heideti piiskop vangikongi nälga surema ja neiu müüriti elusast peast ühe torni seina sisse, kus ta siis piinarikkasse surma suri. Daami hing aga rahu ei leidnud ja käib seetõttu lossiaknal kummitamas.
Põhilised asjad, mida muuseumis eksponeeriti olid relvad, kuulid, raudrüüd, terassärgid, olid iga piiskopi (neid oli olnud 22) kirjeldused. Ära olid toodud ka kõik Euroopas asuvad piiskoplinnused ja fotod nendest - osad olid ikka väga hästi säilinud või restaureeritud. Sebastian eriti lugeda ei viitsinud, mõndasid asju ei saanudki, sest need olid inglise keelesed.
Muuseumi olulisemaks vaatamisväärsuseks on linnuse lõunatiivas asuv katedraal, mida on esmakordselt kirjalikult mainitud juba aastal 1279. aaastal. Toomkirik on ehituselt 15,5 m kõrguste kuplitaoliste domikaalvõlvide ja 425 m² pindalaga üks suuremaid ühelöövilisi kirikuid Põhja- ja Baltimaades. .Kirik sai kannatada 23. märtsil 1688 toimunud tulekahjus, 1726. aasta tormis hävis kiriku katus uuesti. Kirik taastati alles 19. sajandi teisel poolel. Aastatel 1886–1889 toimunud taastamistööde käigus muudeti hoonet, romaanistiilis portaal asendati pseudogooti astmikportaaliga, kaeti kinni seinamaalingute säilinud fragmendid, hauaplaadid viidi kirikust välja. 15. oktoobril 1889 peeti kirikus esimene jumalateenistus ja pühitseti see pühale Nikolausele, tänapäeval on Toom-Niguliste kirik EELK Haapsalu Püha Johannese koguduse kirik (Vikipeedia)
Peale Piiskoplinnuse külastust läksime Raudtee- ja Sidemuuseumisse. Eksponaadid on seal välja pandud kahes erinevas osas, lisaks välieksponaadid. Esimeses saalis olid erinevad sidevahendid alustades väga vanadest sidevahenditest lõpetades nutitelefonidega. Ma olin juba ära unustanud selle etapi meie elus, kus helistada sai kõnekaartidega avalikes telefoniputkades :) - tuli silme ette, kuidas ma haiglas olles selle kaardi abil emale helistasin. Äratundmisrõõm oli oranži kettaga telefoni osas - meil oli kunagi isakodus samasugune. Sebastianile see muuseum eriti huvi ei pakkunud, sest sidevahendid ei ole tema jaoks olulised - vahemärkusena võin öelda, et tal ei ole veel mobiiltelefoni :), aga ta oskab minu oma kasutada, kui selleks vajadus peaks olema. Seda vajadust muidugi ei ole veel selle 11 aasta jooksul, mis ta siin ilmas elanud on, tekkinud :) Aga tal tulevadki kõik asjad pigem hiljem, küll jõuab siin elus helistada ka.
Teises muuseumi otsas oli üles seatud jaamaülema kabinet, kus viisakas jaamaülem kordas iga natuke aja järel: "Teretulemast!" Nägi jaamatöötajate univorme ja kõiki neid asju, mis olid vajalikud rongipiletite müümiseks ja augustamiseks. Oli üles seatud ka rongi ootamise ooteruum, mõned nõud, kätepesuvalamu. Ühe auruveduri makett ja erinevad arvutamise riistapuud (näiteks arvelaud), mille kasutamisest meil Arvoga polnud õrna aimugi. Näidatud oli ka, kuidas vanasti pakke saadeti.
Õues olid erinevad auruvedurid, elektrirong, kaubavagunid ja muud hirmsad kolakad, millest kohta ma ei soka suurt midagi kirjutada, sest ma pole mingi masinateadlik inimene :) Kui Arvot ei oleks olnud, ei oleks mina osanud küll midagi rääkida nendest masinatest Sebastianile, aga Arvo oli väga vaimustuses. Osadel masinatel oli tutvustav kiri peal, aga väga paljudel oli see kas eemaldatud või lõhutud. Mõned vedurirattad olid nii suured, et isegi Arvo pikkusest jäi väheks selle suuruse mõõtmiseks.
Meessoost isikutele oli see muuseum huvitavam, kui naissoost isikutele :) Aga nüüd on see nähtud, ühteist meelde ka jäetud ja järgmine kord, kui Hobulaiule läheme, siis ei pea mõtlema, et peaks ikka seal muuseumis ka ära käima. Sebastian oli väga vapper, kuigi mulle aegajalt tundus, et tal ikka oli nats igav. Linnuses mul sellist tunnet ei tekkinud.
Peale muuseumikülastust läksime sööma. Mina olin välja mõelnud ühe söögikoha (Müüriääre kohvik), aga hetk ennem Haapsalusse minekut teatas Sebastian, et tal on ikkagi palju parem söögikoht varuks, kus ta kindlasti oma kõhu täis saab - "Restoran Kärme Küülik", sest tal on kõik juba välja valitud ja läbi mõeldud. Ma ei hakanud vastu vaidlema ka, sest kui see laps ikka ütleb, et tal on seal midagi süüa, siis ma võtan selle midagi rõõmuga vastu. Igatahes läksime "Kärmesse Küülikusse", kus meid võeti lahkesti vastu ja juhatati lauda. Seoses ilusa ilma tõttu einestasime loomulikult väliterassil. Sebastian teadis juba, mida ta sööb ja Arvo teadis ka üsna ruttu, et ta sööb sama, mida Sebastian :) Mina tegin aga midagi täiesti mitteminulikku :) Arvo ja Sebastian sõid "Põrsakülg, ahjukartulid, tomati-sibulamoos ja munavilja-porgandisalatit", mina tellisin endale "Pizza Peconi", lisaks võtsime "Marineeritud aedviljad". Toodi ka sooja leiba :) Jummel, kui hea see oli!
Sebastian sõi oma prael kõik kartulid ja liha ära, viimse tükini ja ainult mõmises rahulolevalt. Talle maistes see üüratu lihatükk (oma 300 g kindlasti) väga ja tal oli jube hea meel, et me just sinna sööma läksime. Arvo sõi ja oigas - kuna me olime eelnevalt need soojad leivad peaaegu kõik ära söönud, siis kõht täitus kiiremini, kui ta oleks soovinud. Maitsesin nende liha - oli väga hästi maitsestatud ja pehme, kondi küljest tuli suuema vaevata lahti. Minu pizza oli.... suur. Ma ausõna ei usu, et keegi jaksaks selle pizza korraga ära süüa, eriti naised. Ma ei olnud aastaid pizzat söönud ja see maistes.... taevalikult :) Kõik see tomatipasta, basiilik, mozarella, peekon, sibul ja pehme pizzapõhi - ma sain täieliku pizzaelamuse. Aga nii täieliku, et ega ma enam tükk aega seda ei taha ka :)
Magustoitu sõime ka, kuigi ega kõhus eriti ruumi ei olnud. Sebastian sõi "Limoncello jäätist" (jajah, gramm alkohli oli seal sees, aga see vähemasti oli valge jäätis), mina valisin "Mascarpone- besee jääkook" ja Arvo "Cremee Brulee". Mõnusad väikesed ampsud. Kuna mina maitsesin kõkide omi, siis võin öelda, et Seebu jäätises alkoholi tunda polnud, Arvo kreem oli natukene liiga magus ja põhjast pisut vedelavõitu ja minu kook - ideaalne sooja suvepäeva :)
Jäime oma õhtusöögiga väga rahule. Aga ma natukene tahaksin ikkagi viriseda ka. Söögid olid väga hästi maitsestatud, mitmekesised ja huvitavad. Suur rõhk oli pandud tõenäoliselt kohalikule toorainele, kõik, mis taaldrikule jõudis, oli värske väljanägemisega. Magustoidud olid mõnusa suurusega - just parasjagu väike hõrgutis magusameelele. Aga. Üks asi, mis nats häiris, oli see, et praed olid nii suured. Olgu, nad pakkisid järelejäänud pizza kaasa, aga minu meelest, kui menüü pakub nii eel-, pea - kui ka järelroogi, siis need võiksid olla sellised portsud, et inimene jaksab neid erinevaid käike endale sisse mahutada. Ausõna, magustoit oli ikka väga viimane piisk, mis minu kõhtu mahtus (kusjuures pizzat jätsin veerandi jagu alles). Üldjoontes anname "Kärmele Küülikule" igati kõrge hinnangu, sest teenindus oli 5+, söögi ette toimetamine ülikiire (ootasime vast 10 minutit oma praade) ja me läheme sinna kindlasti veel kunagi sööma.
Peale nii suurt söömaaega oli mõnus ette võtta veel üks viimane käik Haapsalus - läksime Promenaadile jalutama, sest kuidas Sa ikka niimoodi Haapsalus ära käid, et Tšaikovski pink jääb nägemata :) Ma olin kuulnud jutte antud Promenaadist, aga ma ei kujutanud endale ette, et see kõik nii ilus on. Meri oli peegelsile, päike hakkas juba vaikselt loojuma, inimesi peaaegu ei olnudki, sest kõik olid vanalinnas Valge Daami Festivalil, mis sel päeval just parasjagu algas, paadisillad, luiged poegadega, värvikirevad roosipeenrad, väga soe õhtu... Ajasime juttu, rääkisime päevast ja elust ja kõndisime kolm kilomeetrit niimoodi, et ei saanud arugi, kuhu see aeg kadus. Sebastian oli natukene ülevas meeleolus, turnis ja jooksis ja muudkui rääkis, kui tore päev tal on olnud :) Istusime paadisillal ja rääkisime, millise linna päeva me veel peaksime tegema.
Meil oli tõesti tore päev! Kõik sujus nagu plaanitud. Kõik kohad, mida tahtsime külastada, saime külastatud, ilm oli super ja seltskond mulle sobilik :) Täisulikkusest olid puudu ainult Robin ja Triin, aga ma lohutan end mõttega, et ühel päeval nad kindlasti jälle ühinevad meiega. Ma olen selles täiesti kindel! Õnneks nad ei passinud sel päeval niisama kodus, vaid matkasid Sipa jõe ääred, lõid sinna kämpi üles, ööbisid jõe ääres ja grillisid vorste - igaleühele oma :) Aga ikkagi ma tahaksin, et nad ikka meiega koos ka tahaksid ringi käia ja ilma näha....
Sebastian jäi kõigega väga rahule ja eriti meelt mööda oli talle see, et ta sai väljas süües kõhu täis :)))) Villa Ammendele pandi ikka niimoodi "puid alla", et see ei kannata isegi rääkimist. Ma muidugi pean mainima, et Sebastian on alati valmis käima matkamas, trippimas, kondamas, uudistamas, jalutamas, seiklemas - ta on alati väga rahul ja õnnelik, kui me midagi vahvat ette võtame.
Nüüd on puhkus läbi, Arvo sõidab täna tööle. Ma ei usu, et suvetegemised läbi on, aga rahulikumaks läheb kõik ikkagi. Oleme sel suvel päris palju käinud ja näinud, kogenud ja pildistanud. Mõtled küll, et suve nagu pole olnudki, aga tegelikult on ikkagi nähtud ja tehtud. Iga tegemine on kogemine ja just nende tegemiste najal on sootuks kergem minna vastu pimedale talvele. Jah, alati saab vinguda ilma kallal, aga siis tulebki neist vähestest ilusatest ilmadest võtta maksimum. Meil on see sel suvel õnnestundu 100%. Oleme rahul!
Haapslau kohta veel nii palju, et võtke aega, et vaadata. Äärelinn ei ole võrreldavgi vanalinnaga, kus puitehitiste nikerdused panevad ahhetama ja ohhetama. Vanalinn on tõesti ilus oma arhidektuuriliste vaatamisväärsustega. Kõik kokku: vanalinn, Piiskoplinnus, Promenaad oma kümmnete nimeliste pinkidega, meri.... Tasub minna! Igasugustel matkaradadel on ka tore, aga vahest peab ikka midagi muud ka tegema - ikka kogemuse saamiseks :) Ja lastele peab näitama, kui ilus on.... Kui jube ilus on see meie Eestimaa :)
Teises muuseumi otsas oli üles seatud jaamaülema kabinet, kus viisakas jaamaülem kordas iga natuke aja järel: "Teretulemast!" Nägi jaamatöötajate univorme ja kõiki neid asju, mis olid vajalikud rongipiletite müümiseks ja augustamiseks. Oli üles seatud ka rongi ootamise ooteruum, mõned nõud, kätepesuvalamu. Ühe auruveduri makett ja erinevad arvutamise riistapuud (näiteks arvelaud), mille kasutamisest meil Arvoga polnud õrna aimugi. Näidatud oli ka, kuidas vanasti pakke saadeti.
Õues olid erinevad auruvedurid, elektrirong, kaubavagunid ja muud hirmsad kolakad, millest kohta ma ei soka suurt midagi kirjutada, sest ma pole mingi masinateadlik inimene :) Kui Arvot ei oleks olnud, ei oleks mina osanud küll midagi rääkida nendest masinatest Sebastianile, aga Arvo oli väga vaimustuses. Osadel masinatel oli tutvustav kiri peal, aga väga paljudel oli see kas eemaldatud või lõhutud. Mõned vedurirattad olid nii suured, et isegi Arvo pikkusest jäi väheks selle suuruse mõõtmiseks.
 |
| Ühte kaubavagunisse mahtus 40 inimest.... |
Meessoost isikutele oli see muuseum huvitavam, kui naissoost isikutele :) Aga nüüd on see nähtud, ühteist meelde ka jäetud ja järgmine kord, kui Hobulaiule läheme, siis ei pea mõtlema, et peaks ikka seal muuseumis ka ära käima. Sebastian oli väga vapper, kuigi mulle aegajalt tundus, et tal ikka oli nats igav. Linnuses mul sellist tunnet ei tekkinud.
Peale muuseumikülastust läksime sööma. Mina olin välja mõelnud ühe söögikoha (Müüriääre kohvik), aga hetk ennem Haapsalusse minekut teatas Sebastian, et tal on ikkagi palju parem söögikoht varuks, kus ta kindlasti oma kõhu täis saab - "Restoran Kärme Küülik", sest tal on kõik juba välja valitud ja läbi mõeldud. Ma ei hakanud vastu vaidlema ka, sest kui see laps ikka ütleb, et tal on seal midagi süüa, siis ma võtan selle midagi rõõmuga vastu. Igatahes läksime "Kärmesse Küülikusse", kus meid võeti lahkesti vastu ja juhatati lauda. Seoses ilusa ilma tõttu einestasime loomulikult väliterassil. Sebastian teadis juba, mida ta sööb ja Arvo teadis ka üsna ruttu, et ta sööb sama, mida Sebastian :) Mina tegin aga midagi täiesti mitteminulikku :) Arvo ja Sebastian sõid "Põrsakülg, ahjukartulid, tomati-sibulamoos ja munavilja-porgandisalatit", mina tellisin endale "Pizza Peconi", lisaks võtsime "Marineeritud aedviljad". Toodi ka sooja leiba :) Jummel, kui hea see oli!
Sebastian sõi oma prael kõik kartulid ja liha ära, viimse tükini ja ainult mõmises rahulolevalt. Talle maistes see üüratu lihatükk (oma 300 g kindlasti) väga ja tal oli jube hea meel, et me just sinna sööma läksime. Arvo sõi ja oigas - kuna me olime eelnevalt need soojad leivad peaaegu kõik ära söönud, siis kõht täitus kiiremini, kui ta oleks soovinud. Maitsesin nende liha - oli väga hästi maitsestatud ja pehme, kondi küljest tuli suuema vaevata lahti. Minu pizza oli.... suur. Ma ausõna ei usu, et keegi jaksaks selle pizza korraga ära süüa, eriti naised. Ma ei olnud aastaid pizzat söönud ja see maistes.... taevalikult :) Kõik see tomatipasta, basiilik, mozarella, peekon, sibul ja pehme pizzapõhi - ma sain täieliku pizzaelamuse. Aga nii täieliku, et ega ma enam tükk aega seda ei taha ka :)
Magustoitu sõime ka, kuigi ega kõhus eriti ruumi ei olnud. Sebastian sõi "Limoncello jäätist" (jajah, gramm alkohli oli seal sees, aga see vähemasti oli valge jäätis), mina valisin "Mascarpone- besee jääkook" ja Arvo "Cremee Brulee". Mõnusad väikesed ampsud. Kuna mina maitsesin kõkide omi, siis võin öelda, et Seebu jäätises alkoholi tunda polnud, Arvo kreem oli natukene liiga magus ja põhjast pisut vedelavõitu ja minu kook - ideaalne sooja suvepäeva :)
Jäime oma õhtusöögiga väga rahule. Aga ma natukene tahaksin ikkagi viriseda ka. Söögid olid väga hästi maitsestatud, mitmekesised ja huvitavad. Suur rõhk oli pandud tõenäoliselt kohalikule toorainele, kõik, mis taaldrikule jõudis, oli värske väljanägemisega. Magustoidud olid mõnusa suurusega - just parasjagu väike hõrgutis magusameelele. Aga. Üks asi, mis nats häiris, oli see, et praed olid nii suured. Olgu, nad pakkisid järelejäänud pizza kaasa, aga minu meelest, kui menüü pakub nii eel-, pea - kui ka järelroogi, siis need võiksid olla sellised portsud, et inimene jaksab neid erinevaid käike endale sisse mahutada. Ausõna, magustoit oli ikka väga viimane piisk, mis minu kõhtu mahtus (kusjuures pizzat jätsin veerandi jagu alles). Üldjoontes anname "Kärmele Küülikule" igati kõrge hinnangu, sest teenindus oli 5+, söögi ette toimetamine ülikiire (ootasime vast 10 minutit oma praade) ja me läheme sinna kindlasti veel kunagi sööma.
Peale nii suurt söömaaega oli mõnus ette võtta veel üks viimane käik Haapsalus - läksime Promenaadile jalutama, sest kuidas Sa ikka niimoodi Haapsalus ära käid, et Tšaikovski pink jääb nägemata :) Ma olin kuulnud jutte antud Promenaadist, aga ma ei kujutanud endale ette, et see kõik nii ilus on. Meri oli peegelsile, päike hakkas juba vaikselt loojuma, inimesi peaaegu ei olnudki, sest kõik olid vanalinnas Valge Daami Festivalil, mis sel päeval just parasjagu algas, paadisillad, luiged poegadega, värvikirevad roosipeenrad, väga soe õhtu... Ajasime juttu, rääkisime päevast ja elust ja kõndisime kolm kilomeetrit niimoodi, et ei saanud arugi, kuhu see aeg kadus. Sebastian oli natukene ülevas meeleolus, turnis ja jooksis ja muudkui rääkis, kui tore päev tal on olnud :) Istusime paadisillal ja rääkisime, millise linna päeva me veel peaksime tegema.
Meil oli tõesti tore päev! Kõik sujus nagu plaanitud. Kõik kohad, mida tahtsime külastada, saime külastatud, ilm oli super ja seltskond mulle sobilik :) Täisulikkusest olid puudu ainult Robin ja Triin, aga ma lohutan end mõttega, et ühel päeval nad kindlasti jälle ühinevad meiega. Ma olen selles täiesti kindel! Õnneks nad ei passinud sel päeval niisama kodus, vaid matkasid Sipa jõe ääred, lõid sinna kämpi üles, ööbisid jõe ääres ja grillisid vorste - igaleühele oma :) Aga ikkagi ma tahaksin, et nad ikka meiega koos ka tahaksid ringi käia ja ilma näha....
Sebastian jäi kõigega väga rahule ja eriti meelt mööda oli talle see, et ta sai väljas süües kõhu täis :)))) Villa Ammendele pandi ikka niimoodi "puid alla", et see ei kannata isegi rääkimist. Ma muidugi pean mainima, et Sebastian on alati valmis käima matkamas, trippimas, kondamas, uudistamas, jalutamas, seiklemas - ta on alati väga rahul ja õnnelik, kui me midagi vahvat ette võtame.
Nüüd on puhkus läbi, Arvo sõidab täna tööle. Ma ei usu, et suvetegemised läbi on, aga rahulikumaks läheb kõik ikkagi. Oleme sel suvel päris palju käinud ja näinud, kogenud ja pildistanud. Mõtled küll, et suve nagu pole olnudki, aga tegelikult on ikkagi nähtud ja tehtud. Iga tegemine on kogemine ja just nende tegemiste najal on sootuks kergem minna vastu pimedale talvele. Jah, alati saab vinguda ilma kallal, aga siis tulebki neist vähestest ilusatest ilmadest võtta maksimum. Meil on see sel suvel õnnestundu 100%. Oleme rahul!
Haapslau kohta veel nii palju, et võtke aega, et vaadata. Äärelinn ei ole võrreldavgi vanalinnaga, kus puitehitiste nikerdused panevad ahhetama ja ohhetama. Vanalinn on tõesti ilus oma arhidektuuriliste vaatamisväärsustega. Kõik kokku: vanalinn, Piiskoplinnus, Promenaad oma kümmnete nimeliste pinkidega, meri.... Tasub minna! Igasugustel matkaradadel on ka tore, aga vahest peab ikka midagi muud ka tegema - ikka kogemuse saamiseks :) Ja lastele peab näitama, kui ilus on.... Kui jube ilus on see meie Eestimaa :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar