Nagu viimased 15 aastat on olnud, käisime ka sel suvel tiiru Hobulaiul ära :) Kui Sebastiani käest, kes on 11aastane, küsida mitu korda ta on Hobulaiul käinud, saab ta vastata, et 11 korda. Saarel ta ütles, et kui ühel suvel Hobulaiule ei saaks, oleks suvi täiesti mõttetu. Eks ta ei kujuta ettegi, et asjad võiksid olla hoopis teisiti, sest tema jaoks on see saarelkäik nii loomulik suve osa, et muud moodi ei kujuta ettegi. Ausalt öeldes ei kujuta isegi ette suve ilma Hobulaiuta ja kui ma peaksin pikemalt peatuma teemal Arvo ja Hobulaid, siis need kaks oleks justkui kokku loodud :)
Minu ja Arvo jaoks hakkab Hobulaid alati juba palju varem, kui minekupäeval, sest kõik inimesed tuleb kokku arvestada ja söögid välja arvutada - õnneks on meil Arvo geniaalne exceli tabel. Ütlen ausalt, et mingeid erisoove toitlustamise osas me ei arvesta (v.a. taimetoitlane Liivi) - püüame ikkagi teha nii, et oleks võimalikult taskukohane, mitmekülgne ja lihtne valmistada. Kes ei talu üht või teist toiduainet, leiab kindlasti võimaluse midagi ikka hamba alla leida. Jagasime vajaminevate toiduainete nimekirjad perekondadele laiali ja jäime lootma, et kõik sujub nagu alati.
Minekupäeva hommikul olime Arvoga juba viiest üleval, ärevuses ja meeliülendavas ootuses. Mina tegin veel trenni ja Arvo pakkis viimaseid asju. Pakkimisenimekiri on tal olemas, et midagi maha ei jääks. Ei jäänudki :) Nagu alati. Arvo on teatud asjades täielik perfektsionist, tal on viimane kui detail läbi mõeldud. See annab meile väga suure eelise pakkimisel, sest korraldajana peame me olema varustatud kõigega - alates patareidest ja lõpetades esmaabikotiga. Sadamasse jõudes oli ilm natukene tuuline, aga ei midagi hullu. Ülesõit läks Sebastiani õnnetuseks, kes ootas äikesetormi, väga ladusalt ja kell kaksteist olimegi saarel.
Hobulaiul on kõik teistmoodi, kui kodus. Seal ei ole elektrit ja vesi tuleb kaevust või merest. Seal ei istu keegi nutiseadmes, ei mängi raadio, söögid on keldris, tualetiks on välikäimla, magatakse narides, nõusid pestakse kausis ja punktist A punkti B minnakse kondiaurul. Hullult äge on see, et ka noored oskavad ja tahavad seda erinevust nautida. Triin oli Hobulaiul esimest korda, ma natukene kartsin, et kuidas ta kogu selle igivanasuse vastu võtab, aga minu kartus oli asjatu - ta oli väga vapper ja sai kõikide asjadega suurepäraselt hakkama :) Robin ja Mart olid saarel viieteistkümnendat korda järjest - nende jaoks on see pigem taaskohtumise rõõm ja kõik ebamugavused saarel käigu osa, milleta see saar ei olekski see saar.
Kõik asjad sujusid nagu õlitatult. Köögitoimkond oli alati valmisolekus, saunakütjad ja veetassijad toimetasid sissekäidud radu pidi, vihameistrid Robin ja Mart teavad juba peast, kust saab hea viha teha ja kust selle tegemiseks vajalikud asjad leiab. Abitöölised hakkasid, ajasid vardasse või resti vahele, koorisid ja puhastasid peakokk Arvo juhendamisel kõik vajaminevad toiduained. Menüü oli rikkalik ja valikuvõimalused suured. Keegi ei passinud niisama, kõik panid käed külge ja asjad said tehtud kiiresti ja hästi. Seda ikka selleks, et passimise aega saaks rohkem.
Viimased aastad on meie Hobulaiul käik olnud väga tegvusterohke. On erinevaid mänge ja muid tegevusi. Ausalt öeldes on plaanitud tegevusi nii palju, et kõiki asju ei jõuagi ära teha. Robin ja Triin soovisid sel aastal organiseerida ise seltskonnamängud ja meil ei olnud midagi selle vastu, kuna minul ja Arvol oli olnud väga palju muid tegevusi ja me polnud jõudnud atraktsioonide peale mõelda ning Liivi ütles ka, et tal pole midagi mullistavat välja mõeldud, sobis noorte pakkumine nagu rusikas silmaauku.
Üsna ruttu saarele jõudes moodustasid nad kaks meeskonda. Kuna kolm inimest polnud nõus mängudes osalema, siis jäin ka mina välja ja sain auväärse fotograafi rolli enda peale. Mängud olid naljakad, kuid mõned neist ka pisut ebamugavad, kui arvestada seda, et saarel viibis vähemasti kaks autisti ja üks täiesti tundmatu inimene ehk Liis. Porinat oli kuulda, aga kõik mängud said mängitud. Esimesel päeval kuus ja teisel päeval neli ning lõppseis jäi sõbralik viik :) Ma olen eriti uhke meie Sebastiani üle, kes sai hakkama ka ebameeldivate mängudega. Näiteks oli vaja lasta endal ja panna teisel inimesel lusikas ülevalt läbi riiete alla välja. See on otseselt väga intiimtsooni minev mäng, kuid abistades sai ta selle ülesandega hakkama. Samuti oli talle keeruline lõhkuda ära oma kehaga kaasmängija selja peale kinnitatud õhupall. Taaskord - väga isiklikus tsoonis olev mäng. Sama raske, nagu oli Sebastianil, oli ka Aivaril neid mänge mängida - nad on ikka VÄGA sarnased :) Tundsin lausa füüsiliselt, kuidas nad oleksid tahtnud loobuda, aga nad said ikkagi hakkama ja see on põhiline :)
Eraldi mainimist tahavad kaks mängu. Ühes mängus pidid meeskondadest välja astuma kaks kõige kangemat meest ja selle tulemusena seisid kõrvuti Arvo ja Mart. Kui need kaks kanget oleks teadnud, mida nad tegema peavad, oleksid nad kindlasti olnud madalamad kui muru :) Nad pidid suuga kausi seest, kuhu oli pandud kilo jahu ja 7 Komeedi kommi, need kommid välja õngitsema. Issand jumal, ma arvasin, et mu mees lämbub ära. Ausõna. Kogu nende suu oli taigent täis ja hingamisteed olid jahuga täidetud. Aga kätte nad need kommid sai ja Mart võitis ühe kommiga. Arvo arvas, et ku iedaspidi peab mõnes mängus kõige kõvem mees olema, siis ta jätab selle rolli oma meeskonnas olevale Priidule :)
Teine mäng, mis väärib ära märkimist, oli ülesanne, kus võistkonnad pidid etteantud sõnadega (Hobulaiu, meri, päike, puhkus, saar, paat, rõõm, saun, sõbrad, suvi) looma 8-realise luuletuse. Valmisid kaks väga ägedat luuletust. Esimese luuletuse autorid on Liivi, Priit, Liisu, Katariina ja Arvo. Teise luuletuse autorid on Aivar, Sebastian, Mart, Kristiina ja Liis.
Ma tahaksin siinjuures kiita Robinit ja Triinu mängude korraldamise eest. Selliste tegevustega kaasneb alati kõrvale hiilijaid ja porisejaid, aga nad said vaatamata sellele oma rolliga ehk juhendamisega väga hästi hakkama. Kasuks tuli kindlasti Triinu konkreetne hääletoon. Kuna nende mängud olid üles ehitatud paarisarvulistele meeskondadele, aga lõpuks olid meeskonnad ikkagi paarituarvulised, siis nad pidid joostes mänguplaane muutma. Tegelikult on sellise ettekava enda peale võtmine väga suur vastutus ja ma kiidakski nende julgust lisaks pealehakkamisele.
Äge oli! Kõik sujus probleemideta ja täpselt nii, nagu alati on sujunud. On juba sissekujunenud, kes mida teeb ja kõik teavad, kuidas ja millal nad oma asju tegema peavad. Paljud asjad, mida plaanisime ette võtta, jäid tegemata ja jäävad ootele. Ootama uut Hobulaidu. Mul on väga hea meel kõikide nende inimeste üle, kes meiega koos saarel käisid ja oma panuse kõige õnnestumisesse andsid. Alati ei olegi vaja midagi konkreetselt teha, piisab, kui olla koos ja tunda ennast hästi.
Ma igal aastal natukene muretsen selle saare peale minemise pärast ja igal aastal ma võin südamerahus öelda, et kõik läks suurepäraselt. Nii ka sel aastal. Ma ei tea, kas on üldse midagi, mis oleks võinud teitsmoodi olla. Vahest ehk see, et oleks võinud jõuda teha Liivi kunstiülesannet - need on alati nii ägedad. Aga ju siis jõuab tuleval aastal :) Sööginimekirjas tegime muudatused ja parandused ära - seda ikka selleks, et üle- ja puudujääke oleks võimalikult vähe, kui jälle Hobulaiule läheme. Tagasiside on olnud ainult ja ainult positiivne - ka Triinult ja Liisilt, kes olid saarel üldse esimest korda. Ja mina ei tea, mis värk see on, aga nii palju, kui palju meie sellel saarel käinud oleme, oleme me alati ilusa ilma saanud - ja nii oli ka see kord. Hirmus nüri oleks see saarel passimine, kui hommikust õhtuni sajaks vihma.
Ma olen teile kõigile tänulik, kes te meie rõõmsasse seltskonda kuulusite ja loodan, et tuleval suvel kohtume saarel jälle! Aitäh kaasa tegemast ja rõõmuks olemast!
Minekupäeva hommikul olime Arvoga juba viiest üleval, ärevuses ja meeliülendavas ootuses. Mina tegin veel trenni ja Arvo pakkis viimaseid asju. Pakkimisenimekiri on tal olemas, et midagi maha ei jääks. Ei jäänudki :) Nagu alati. Arvo on teatud asjades täielik perfektsionist, tal on viimane kui detail läbi mõeldud. See annab meile väga suure eelise pakkimisel, sest korraldajana peame me olema varustatud kõigega - alates patareidest ja lõpetades esmaabikotiga. Sadamasse jõudes oli ilm natukene tuuline, aga ei midagi hullu. Ülesõit läks Sebastiani õnnetuseks, kes ootas äikesetormi, väga ladusalt ja kell kaksteist olimegi saarel.
Hobulaiul on kõik teistmoodi, kui kodus. Seal ei ole elektrit ja vesi tuleb kaevust või merest. Seal ei istu keegi nutiseadmes, ei mängi raadio, söögid on keldris, tualetiks on välikäimla, magatakse narides, nõusid pestakse kausis ja punktist A punkti B minnakse kondiaurul. Hullult äge on see, et ka noored oskavad ja tahavad seda erinevust nautida. Triin oli Hobulaiul esimest korda, ma natukene kartsin, et kuidas ta kogu selle igivanasuse vastu võtab, aga minu kartus oli asjatu - ta oli väga vapper ja sai kõikide asjadega suurepäraselt hakkama :) Robin ja Mart olid saarel viieteistkümnendat korda järjest - nende jaoks on see pigem taaskohtumise rõõm ja kõik ebamugavused saarel käigu osa, milleta see saar ei olekski see saar.
Kõik asjad sujusid nagu õlitatult. Köögitoimkond oli alati valmisolekus, saunakütjad ja veetassijad toimetasid sissekäidud radu pidi, vihameistrid Robin ja Mart teavad juba peast, kust saab hea viha teha ja kust selle tegemiseks vajalikud asjad leiab. Abitöölised hakkasid, ajasid vardasse või resti vahele, koorisid ja puhastasid peakokk Arvo juhendamisel kõik vajaminevad toiduained. Menüü oli rikkalik ja valikuvõimalused suured. Keegi ei passinud niisama, kõik panid käed külge ja asjad said tehtud kiiresti ja hästi. Seda ikka selleks, et passimise aega saaks rohkem.
 |
| Nõudepesu |
Üsna ruttu saarele jõudes moodustasid nad kaks meeskonda. Kuna kolm inimest polnud nõus mängudes osalema, siis jäin ka mina välja ja sain auväärse fotograafi rolli enda peale. Mängud olid naljakad, kuid mõned neist ka pisut ebamugavad, kui arvestada seda, et saarel viibis vähemasti kaks autisti ja üks täiesti tundmatu inimene ehk Liis. Porinat oli kuulda, aga kõik mängud said mängitud. Esimesel päeval kuus ja teisel päeval neli ning lõppseis jäi sõbralik viik :) Ma olen eriti uhke meie Sebastiani üle, kes sai hakkama ka ebameeldivate mängudega. Näiteks oli vaja lasta endal ja panna teisel inimesel lusikas ülevalt läbi riiete alla välja. See on otseselt väga intiimtsooni minev mäng, kuid abistades sai ta selle ülesandega hakkama. Samuti oli talle keeruline lõhkuda ära oma kehaga kaasmängija selja peale kinnitatud õhupall. Taaskord - väga isiklikus tsoonis olev mäng. Sama raske, nagu oli Sebastianil, oli ka Aivaril neid mänge mängida - nad on ikka VÄGA sarnased :) Tundsin lausa füüsiliselt, kuidas nad oleksid tahtnud loobuda, aga nad said ikkagi hakkama ja see on põhiline :)
Eraldi mainimist tahavad kaks mängu. Ühes mängus pidid meeskondadest välja astuma kaks kõige kangemat meest ja selle tulemusena seisid kõrvuti Arvo ja Mart. Kui need kaks kanget oleks teadnud, mida nad tegema peavad, oleksid nad kindlasti olnud madalamad kui muru :) Nad pidid suuga kausi seest, kuhu oli pandud kilo jahu ja 7 Komeedi kommi, need kommid välja õngitsema. Issand jumal, ma arvasin, et mu mees lämbub ära. Ausõna. Kogu nende suu oli taigent täis ja hingamisteed olid jahuga täidetud. Aga kätte nad need kommid sai ja Mart võitis ühe kommiga. Arvo arvas, et ku iedaspidi peab mõnes mängus kõige kõvem mees olema, siis ta jätab selle rolli oma meeskonnas olevale Priidule :)
Teine mäng, mis väärib ära märkimist, oli ülesanne, kus võistkonnad pidid etteantud sõnadega (Hobulaiu, meri, päike, puhkus, saar, paat, rõõm, saun, sõbrad, suvi) looma 8-realise luuletuse. Valmisid kaks väga ägedat luuletust. Esimese luuletuse autorid on Liivi, Priit, Liisu, Katariina ja Arvo. Teise luuletuse autorid on Aivar, Sebastian, Mart, Kristiina ja Liis.
Hobulaid, saar nii väike
siin alati ei paista päike.
Puhkus on kuid puhas rõõm
mereõhku väike sõõm.
Siis kui kütte pandud saun
suus on värske hernekaun,
paat on merel, sõbrad koos
suvi nüüd on täies hoos.
Kui on kätte jõudnud suvi
sõpradel on kohe huvi
sõita koos üle mere
viia sinna kogu pere.
Hobulaiul mõnus puhkus
igamehe mõnus uhkus
rõõmuks saun ja päike
saar on suur ja paat on väike
olgu vihm või olgu äike.
Ma tahaksin siinjuures kiita Robinit ja Triinu mängude korraldamise eest. Selliste tegevustega kaasneb alati kõrvale hiilijaid ja porisejaid, aga nad said vaatamata sellele oma rolliga ehk juhendamisega väga hästi hakkama. Kasuks tuli kindlasti Triinu konkreetne hääletoon. Kuna nende mängud olid üles ehitatud paarisarvulistele meeskondadele, aga lõpuks olid meeskonnad ikkagi paarituarvulised, siis nad pidid joostes mänguplaane muutma. Tegelikult on sellise ettekava enda peale võtmine väga suur vastutus ja ma kiidakski nende julgust lisaks pealehakkamisele.
Mina olin sel aastal väga kaval. Kuna eelnevatel aastatel on jäänud saarele kaasavõetav kook minu küpsetada, siis ma panin laiska ja mõtlesin välja imekavala plaani, kuidas kõik saavad kooki süüa ja mina ei pea selleks mitte midagi tegema :)))) Ma panin noored toimkonda :) St ostsin kaasa kõik toorained kahe küpsisetordi tegemiseks. Noored siis jagasid end paaridesse (Robin ja Triin, Mart ja Kristiina) ning valmistasid kaks küpsisetorti. Eks nad natukene protesteerisid ka, aga ma ei lase ennast sellest üldse häirida, sest üks kõigi eest ja kõik ühe eest :)
Eriline kiitus läheb meie Sebastianile, kes tegi non-stop jalgpalli kaks päeva järjest. Ma ei kujuta ette, kui suur oli selle lapse päevane kalorikulu ja sammude arv.... Ta mängis vahetpidamata jalgpalli kõigiga, kes vähegi ohvriks olid nõus olema. Ta jalad on nii sinised ja väike varvas täiesti paistes, aga meel on rõõmus, sest mis oleks Hobulaiu ilma jalgpallita? Toon siinkohal ära kõikide ohvrite kaadrid :) Puudu on Katariina ja Sebastiani võitluslik lahing. Eks kõige rohkem sai vatti Aivar, aga ma arvan, et see oli pigem vabatahtlikuse alusel, sest kedagi ju vägisi mängima ei sunnitud. Kui välja oleks jagatud esimene koht jalgpallis, siis see oleks kuulunud Sebastianile :) Vastupidavuse eest.
Kui ei olnud vaja toimkonnas olla tehti erinevaid asju. Liisu näiteks luges peaaegu ühe raamatu läbi. Margus käis aardeid otsimas ja oli muuseas sealjuures täiesti edukas. Õhtuti käisime saunas ja pillimehed Bassu ja Liivi mängisid kitarri ja ülejäänud jorutasid laulda. Meie Sebastian on suur laulumees ja esimesel õhtul kõik tema lemmiklaulud ka ära lauldi. Kõik noored laulsid ka, mis on väga suurepärane - järeltulev põlvkond läheb meie sissekäidud radapidi.... Rannas käisime ja paadiretki tegime. Liivi ja Priit olid nimelt ostnud kummipaadi ja kõik soovijad said proovida. Vaprad käisid ujumas ka, kuigi meri oli ikka suhteliselt külm. Mina vaprate hulka ei kuulu....kahjuks. Minust jäi seekord meri puutumata, sest mul hakkas viimati SPAs 34 kraadises mullivannis külm :)))) - no kuidas ma sinna merre siis veel saama oleks pidanud?
Sai pikutada ja jalutada (tegin kohaoleku päeval sellel olematul saarel üle 10 000 sammu - ei teagi, kuidas :) - huvitav, kui palju samme tegi Sebastian? ). Sai lobiseda ja aidatrepil "vorstida". Noored tegid oma käike ka. Käisid majaka juures ja tegid paadininalt merrehüppeid, istusid liivarannal lõkkepaistel. Kuigi neil olid omad tegemised, olid nad ikkagi väga palju ka ülejäänud seltskonnaga koos ja selle üle on mul jube hea meel. See näitab seda, et meie tehtud asjad on õiged asjad :) Suured laululinnud on Triin ja Kristiina - mõlemal on väga ilus hääl! Ja julgus laulda. Isegi Kata laulis... Ma ei olnudki seda kunagi Hobulaiul kuulnud.
Sai pikutada ja jalutada (tegin kohaoleku päeval sellel olematul saarel üle 10 000 sammu - ei teagi, kuidas :) - huvitav, kui palju samme tegi Sebastian? ). Sai lobiseda ja aidatrepil "vorstida". Noored tegid oma käike ka. Käisid majaka juures ja tegid paadininalt merrehüppeid, istusid liivarannal lõkkepaistel. Kuigi neil olid omad tegemised, olid nad ikkagi väga palju ka ülejäänud seltskonnaga koos ja selle üle on mul jube hea meel. See näitab seda, et meie tehtud asjad on õiged asjad :) Suured laululinnud on Triin ja Kristiina - mõlemal on väga ilus hääl! Ja julgus laulda. Isegi Kata laulis... Ma ei olnudki seda kunagi Hobulaiul kuulnud.
 |
| Marguse aardejahi tulemus |
 |
| ISegi habe sai aetud :) |
 |
| Kellele see kuulub? |
 |
Üks, kaks, kolm ja korraga!    |
Äge oli! Kõik sujus probleemideta ja täpselt nii, nagu alati on sujunud. On juba sissekujunenud, kes mida teeb ja kõik teavad, kuidas ja millal nad oma asju tegema peavad. Paljud asjad, mida plaanisime ette võtta, jäid tegemata ja jäävad ootele. Ootama uut Hobulaidu. Mul on väga hea meel kõikide nende inimeste üle, kes meiega koos saarel käisid ja oma panuse kõige õnnestumisesse andsid. Alati ei olegi vaja midagi konkreetselt teha, piisab, kui olla koos ja tunda ennast hästi.
Ma igal aastal natukene muretsen selle saare peale minemise pärast ja igal aastal ma võin südamerahus öelda, et kõik läks suurepäraselt. Nii ka sel aastal. Ma ei tea, kas on üldse midagi, mis oleks võinud teitsmoodi olla. Vahest ehk see, et oleks võinud jõuda teha Liivi kunstiülesannet - need on alati nii ägedad. Aga ju siis jõuab tuleval aastal :) Sööginimekirjas tegime muudatused ja parandused ära - seda ikka selleks, et üle- ja puudujääke oleks võimalikult vähe, kui jälle Hobulaiule läheme. Tagasiside on olnud ainult ja ainult positiivne - ka Triinult ja Liisilt, kes olid saarel üldse esimest korda. Ja mina ei tea, mis värk see on, aga nii palju, kui palju meie sellel saarel käinud oleme, oleme me alati ilusa ilma saanud - ja nii oli ka see kord. Hirmus nüri oleks see saarel passimine, kui hommikust õhtuni sajaks vihma.
Ma olen teile kõigile tänulik, kes te meie rõõmsasse seltskonda kuulusite ja loodan, et tuleval suvel kohtume saarel jälle! Aitäh kaasa tegemast ja rõõmuks olemast!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar