Sebastian ja Tallinna Vaba Waldorfkool

Meie lapsed sünnivad meie ellu alati mingil kindlal põhjusel, eesmärgil. Keegi tuleb meid õpetama, keegi tuleb elule mõtet andma, keegi tuleb meid tingimusteta armastama, keegi kurja eest ära hoidma, keegi käestminevat noorust pikendama. Sebastian on tulnud päris kindlasti meid õpetama. Kui ta sündis ei osanud me eladeski aimata, kui keeruline saab olema tema kasvatamine ja koolitamine. Loomulikult ongi laste kasvatamine üks täppisteadus, kuid mõni laps justkui kasvab natukene keerulisemalt. Sebastian just selline ongi. 

Ta oli nelja-aastane, kui talle panid autismi diagnoos. Mäletan, et saatsin  tol õhtul oma kõige vanemale õele sõnumi oma ahastusest ja ta vastas, et ma ei laseks end väga heidutada dignoosist. Olen püüdnud seda teha. St suhtuda temasse ikka ja alati nagu täiesti tavalisesse lapsesse lihtsalt arvestades tema eripäradega. Sebastiani kasvades on väga paljud asjad läinud paremaks, st ta on õppinud oma autismiga elama. Seda justkui varjama teiste eest. Õnneks on Sebastian norm intellektiga, äärmiselt arukas, taibukas ja heasüdamlik laps. Tema elus ei esine vihahooge ega vägivallatsemist, ta on alati kõigega nõus ja täidab alati kõik palved ja käsud vastu vaidlemata. Olen tema elu jooksul ainult loetud korrad pidanud tema peale pahandama, sest ta lihtsalt ongi nii hea laps, et temaga ei ole vaja pahandada. Mõnikord olen mõelnud, et võibolla ta on liiga hea.... ja liiga vastutulelik, surudes seega alla oma soove ja tahtmisi, seetõttu püüan ikkagi kaugemale vaadata ja ikka endale meelde tuletada, et ma pean jälgima, et ta oma heatahtlikkusega endale liiga ei teeks. Muidugi ei ole kõik iga päev roosiline. On igasuguseid erinevaid asju, mis me oleme pidanud ümber mängima, selleks, et Sebastianil oleks hea olla. Üks selline ümbermängimise koht on sellel õppeaastal kooli vahetus, sest ma sain kevadel aru, et sedasi, nagu siiani oli, enam edasi minna ei saa. Ma nägin oma lapse pealt, et me lõhume ja laseme lõhkuda tema isiksust, et tal on ebamugav sel hetkel tema õpetajaks olnud inimesega ühte ruumi jagada, et tema elus on liiga palju erinevaid kontrolltöid ja liiga vähe loomingulisust, et kool on tema jaoks täiesti ebameeldiv koht. Kuna tema loomuses on aegade algusest saadik olnud ära teha kõik, mis tal käsitakse, siis loomulikult käis see ka kõikide õpetaja poolt ette laotud ülesannetega samamoodi. Isegi, kui ta tuli koju ja küsis minu käest, et ütle palun, milleks ma sellist asja tegema pean? Ma ei teadnud vastuseid. Olen ise õpetajaks õppinud neli aastat ja ma ei saanud väga paljudest asjadest aru ning olin ikka ja jälle ahastuse äärel, sest ma nägin, et see hindele õpiku kirjastajale orienteeritud õppemeetod lõhub meie igapäeva elu ja tervist. Sebastian oli muidugi ülitubli ja lõpetas neljanda klassi viitega, kuid selle hind oli liiga kõrge: igapäevane sosistamine, enda haigeks valetamine, närviline ja pahur suhtumine kogu õppeprotsessi, loobumine trennist, et pääseda koolist (näiteks väitega, et tal pea valutab), sundkäitumine (asjade"sirgeks" panemine). 

Suvevaheaja hakul helistas mulle kooli psühholoog, kes küsis, kas Sebastian oleks valmis minema nüüd väikeklassi ja rääkis, kuidas see siis välja hakkaks nägema: iga tund erinevas klassis erineva aineõpetajaga ja lapsed ka kõik erinevas vanuses. Mu senini isegi üsna habras koolisüsteemi maailm kukkus kolinal kokku, sest ma sain aru, et see oleks absoluutselt täiesti ristivastupidine, mida Sebastianil vaja on. Sebastianile on oluline kord ja korrapärasus, kindel ajakava ja turvaline ruum, vaikus ja rahu ilma üleliigse mürata, paindlik õppetegevus ja arvestamine tema jõudlusega, vastupidavusega ja tervisega (peale autismi diagnoosi on tal ikkagi  ju magediabeet ka). Olin sellel õppeaastal näinud juba niigi korduvalt, et last püütakse sobitada süsteemile sobivaks, mitte ei püütud süsteemi kohandada lapsele sobivaks. Kuna tegu on väga alalhoidliku ja kõigega nõustuva lapsega, siis ei olnud õpetajal just ülemäära keeruline teda süsteemi sobitada. Mis muidugi andis tugevalt tunda tema füüsilises tervises, eriti esimesel poolaastal. 

Suvel, kui poisid olid Rootsis turniiril, olime me nädal aega Liiviga kahekesi koos. Me tegime igasugu asju: maalisime, jalutasime, tegime koos süüa ja hoidsime kodu korras, Liivi jutustas mulle lugusid, rääkisime palju waldorfkooli õppemeetodidest ja sellest, milline on Steineri pedagoogika lapsest lähtuvalt. Milline on lapse roll selles koolis ja milline on õpetaja roll. Kuidas erinevate meelte kaudu õpitakse uusi asju, kogetakse uusi asju ja antakse edasi uusi asju. Ühel päeval küsis Liivi mu käest, et mis mina arvan, et kui tema oleks Sebastiani õpetaja, kas siis Sebastian töötaks temaga kaasa? Ma ütlesin talle, et muidugi töötaks - ta teeb jua alati kõik asjad nii, kuidas kõik teised inimesed käsivad, paluvad, tahavad, ütlevad. 

Poisid tulid Rootsist koju. Liivi jäi. Ta tegi Sebastiani teadamata temaga igasuguseid asju! Ikka igasuguseid asju. Ta pani meid isegi kõiki koos (mina, Seebu, Robin ja Mart) maalima, ta jutustas Sebastianile ära peaaegu kogu põhjamaade muistendite raamatu, nad meisterdasid vibu, nooled ja roikad kahevõitluse jaoks. Mina ei teadnud ka siis veel, et mis värk on. Liivi ei olnud kunagi meiega nii palju aega koos veetnud ja nii palju igasuguseid asju Sebastianiga teinud. Aga nüüd ma muidugi tean, et see oli selline salajane katse, proov, vaade, et kuidas oleks siis, kui Liivi oleks Sebastini õpetaja. 

Ühismaalimine sellest, mis oli ennem, kui maailm loodi

Ja siis küsiski Liivi minu ja Arvo käest, et kas me ei tahaks panna Sebastianit Tallinna Vabasse Waldorfkooli ja kas me ei tahaks, et temast saaks Sebastiani õpetaja? Ta rääkis kõigest, kuidas ta seda näeb ja kuidas seda teostada ning me Arvoga teadsime kohe, et see on midagi sellist, mida meil väga vaja on. Mida meie lapsel väga vaja on. Liivi hakkas asju ajama, läbirääkimis pidama, plaane koostama, ajakava paika panema ja nii juhtuski, et alates käesoleva aasta 1. septembrist kuulub Sebastian Tallinna Vaba Waldorfkooli sõbralikku kooliperre.

Mida see täpsemalt tähendab?

Jätkub üks-ühele õppevorm. Liivi käib kolm päeva nädalas meie juures ja annab Sebastianile erinevaid tunde. Läbitud on kolmenädalane geograafiaepohh ja käsil on eesti keele epohh, mis siis toimub iga päev. Lisaks inglise keel, harjutustund, kunst ja muusika. Käsitööd annan mina ja puutööd Arvo. Kehaline kasvatus on Raplamaa Jalgpallikooli kanda. Neljapäeviti käime meie Sebastianiga Tallinnas koolis ja Sebastian on koos klassiga, aga seda me ei ole saanud eriti praktiseerida veel (kõigest ühe korra), sest kõikide muutuste taustal põeb Sebastian kahjuks hetkel puukborrelioosi ja tema õppevõime on tugevalt langenud ning ta vajab rohkem puhukus, stabiilsust ja turvalisust. St tema põhiline aur läheb hetkel keha tervendamisele, seega on kõik muud pingutust nõudvad asjad pisut tahaplaanile seatud. Ikka selleks, et oleks jaksu paraneda. 

Sebastiani kodused koolipäevad kulgevad vägagi Sebastiani elurütmi arvestavalt. Ta saab hommikul kaua magada, sest õppetöö algab alles kella ühe ajal. Kui Liivi tuleb, on ta kenasti puhanud. Koolipäeva juhatab sisse päevasalm, millele järgnevad eurütmiaharjutused (palliga, kaigastega, oma kehaga), oluline on korratavus ja korrapärasus, kordus. Siis algab põhitund, mis kestab 1,5 tundi. Alustasid geograafiaga, nüüd õpivad eesti keelt. Geograafia meeldis Sebastianile väga! Talle on alati meeldinud erinevaid maakaarte uurida ja igasugust infot koguda erinevate maade kohta. Kõik põhitunnid mööduvad kirjutades, lugedes, jutustades, lauldes, pilli mängides, õppekäikudel käies. Tegevusi on väga palju ja need vahetuvad, et ei tekiks igavust ja tüdimust. Sebastian ei saa ise arugi, kuhu see 1,5 tundi kaob, sest koguaeg on mingi asi käsil. Samamoodi nagu põhitunnis, on ka kõikides teistes tundides - nad laulavad, mängivad pilli, loevad, kirjutavad, jutustavad, kordavad õpitut, seovad õpitut eluga, igapäevaga, Sebastiani endaga, meie perega, joonistavad ja maalivad. Olulisel kohal on esteetiline ilu ja rütm. Siinkohal on suureks probleemiks Sebastiani käekiri, mis vajab järjepidevat tööd, sest sellele ei ole varem erilist tähelepanu pööratud. Peale 1,5kuud Liiviga õppimist on käekiri muutunud palju korralikumaks, sirgemaks, loetavamaks, selgemaks. Samas nad ikka kirjutavad väga palju kahasse, et koormus ei oleks liiga suur, kuna kirjutamine on Sebastianile üsna vastumeelne ja raske tegevus. Liivi ütles eile just, et sellist vihaga kirjutamist esineb palju vähem kui alguses, mis on ju hea progress. Waldorfkoolis ei ole õpikuid ega töövihikuid, lapsed kujundavad oma vihikud ise (Sebastian siis koos õpetajaga) valgetesse vihikutesse. Kogu vajaminev info pannakse kirja ja illustreeritakse. Epohhi lõppedes oleks justkui peatükk raamatust valmis saanud. Mind hämmastab ikka ja jälle see, kuidas Sebastian vaatamata vastumeelsusele siiski kõik asjad kaasa teeb nii, kuidas Liivi ütleb. Näiteks flöödi mängimine. See oli alguses VÄGA raske, ta puhus vihaga sinna sisse ja tema sõrmed ei teinud temaga koostööd, kuid eile näiteks suutis ta juba üsna kenasti Liiviga koos ühe loo alguse ära mängida. Ei teinud vihaga, kuigi ohkis ja puhkis. Tegi kohusetundest ja püüdlikusega, saavutades ilusa tulemuse.

Merevaade akvarellidega (kolm põhivärvi)

Peale rabamatka sügisese rabamaastiku maalimine vahakriitidega

Sügisene õunapuu vahakriitidega

Tegelikult Sebastianile sobib see ühe põhiaine õppimine paremini, kui iga päev erinevad tunnid. Tal on kuidagi kergem keskenduda ja asjas sees olla. Muidugi on ta tänaseks surmani tüdinenud eesti keelest (just selle pärast, et seal peab üsna palju kirjutama), kuid samas näen mina, kuidas ta suudab ikkagi ennast mobiliseerida ja tunnist korralikult osa võtta. Mulle väga meeldib, et Liivi teda kirjutamises abistab, sest ta näeb, et see on Sebastianile raske. Võibolla vahest on see 1,5 tundi järjest ühe aine õppimist natukene raske ja tüütav, kuid pikemas perspektiivis on ühele ainele keskendumine mitme nädala jooksul efektiivsem, kui koguaeg kõike korraga õppida. Selline epohhipõhine õppimine aitab palju paremini keskenduda ja kaasa mõelda, sest sa oled iga päev selle ühe ja sama asja sees ehk siis iga uus info on kohe eile omandatud infoga sobituv ja kergem meelde jätta, kõik on väga loogilises seoses.  Näiteid vihikutest: 

Muusikatunnis on Sebastian vabalt valmis Liiviga igasugseid laule laulama, sest ta on ju pisikesest peale alati koos Liiviga laulnud erinevatel matkadel, Hobulaiul, ööbimiste lmetsas jne. Isegi siis, kui muusika oli tema kõrvadele väga vastumeelne laulis ta Liiviga valitud laule kaasa. Hetkel nad laulavad erinevaid laule eesti, inglise, soome ja läti keeles. Sebastian on saanud mängida kitarri, flööti, väikekannelt ja veel ühte pilli, mille nime ma ei tea. Natukene on nad nuusutanud ka noodikirja, kuid seda ka läbi joonistamise ja abistamise. 

Kunstis on olulisel kohal vormijoonistus. Sebastian teeb hetkel I ja II klassi vormijoonistust, sest see toetab tema käekirja, rütmilisus arendab aju ja igasugused sirged ja kaared on eeltööks III ja IV klassi vormijoonistusele, millest edasi peaks ta uue poolaasta alguseks jõudma vabakäe geomeetriani, aga see on minu jaoks hetkel nii müstiline teema, et ei kujuta ette ka, kuidas ta nii lühikese ajaga sinna jõudma peaks. liivi kindlasti teab, kuidas ja millisel moel see saavutada - usaldan teda täielikult. Lisaks vormijoonistsele on mjuidgi ka maalimine, mida Sebastian ei armasta, sest ta väidab, et ta ei oska, kuigi minu meelest teeb ta küll väga ilusaid töid koos Liiviga. Enamus kunstitöid on tehtud kas vahakriitide või akvarellidega ja põhitoonid on ikka kollane, punane ja sinine ning nendest siis segatakse erinevaid värve. 

Mina teen Sebastianiga nädalas kuus tundi: 2 käsitööd (mida ta vihkab, aga sellest ma tahan eraldi postituse teha), 2 harjutuse tundi ja 1,5 tundi põhitundi. Kõik tunnid toimuvad samadel alustel nagu Liivi tunnid ehk siis lähtudes waldorfpeadgoogikast ja Steineri õpetusest. Terve reedene koolipäev on minu kanda ja kõik algab täpselt samamoodi nagu Liiviga : päevasalmid, eurütmiaharjutused jne. ainult pilli me ei mängi, sest mina lihtsalt ei oska :) Põhitunni valmistab Liivi mulle ette ehk siis ma ei saa midagi eriti mööda panna. Käsitöös oleme valmis tikkinud ja õmmelnud vahakriitidele koti (näitan teile tulemust peatselt), hetkel õpime ristpistes tikkimist, mis on talle väga, väga raske. Arvoga teeb Sebastian puutööd, kus nad praegu meisterdavad kabelauda koos nuppudega üllal eesmärgil õppida kabet mängima :) Puutöö meeldib Sebastianile väga ja ta ütles, et isa on lahe, sest laseb igasuguseid erinevaid masinaid ja asju proovida, teises koolis ei lubatud midagi, põhiline töö oli liivapaberiga lihvimine. Aga käsitööst ja puutööst ma kirjutan millalgi eraldi. Igatahes on meil ka oma lapse õpetamisel oluline roll kanda ja mõneti on see väga hea - Sa pead ise ka koguaeg asja sees olema, ei saa rongist maha jääda. Mõneti on see ka raske, sest Sebastian tahaks viilida (oma ema-isa ikkagi), aga siis pead ise selgrooga olema ja kui ikka on ette nähtud päeva alustav ja päeva lõpetav salm, siis nii ongi :)

Kõik ei ole nii kerge, kui paistab. Sebastian on sellest väga intensiivsest õppetööst üsna väsinud (eks haigus teeb ka oma töö) ja ootab vaheaega väga. Ta on saanud väga palju erinevaid asju kogeda ja tunda, proovida ja kustutada :) Ta on pidanud harjuma, et tema armas tädi Liivi on ühtäkki hoopis tema õpetaja ja kuigi ta viskab nalja ja võibolla tunneb end üsnagi koduselt kodus õppides, on Liivi kõik selle aja, kui ta on Sebastiani elus õpetaja, Sebastiani jaoks autoriteet. 

Nagu öeldud, peaksime me neljapäeviti käima ka sotsialiseerumas tavaklassiga, aga see on meil õnnestunud ainult ühe korra Sebastiani viletsa tervise või minu suutmatuse tõttu. Nii et sellest ma ei oska praegu midagi kirjutada ega mõelda - peale seda ühte väsitavat koolipäeva Sebastiani pea valutas ja ta magas mitu tundi ja nagu ikka - oli väga, väga tubli. Vahest ehk liiga tubli?

Ma olen enam kui kindel, et koolivahetus oli ainuõige otsus. Isegi, kui mõni asi on nüüd raskem kui ennem oli (näiteks kirjutamise ja flöödi mängimise (waldorflased mängivad kõik flööti) osa). Võibolla mulle vahest tundub, et tunnid on natukene liiga intensiivsed ja väsitavad, võibolla vahest ehk liiga tegusad, olen ma ikkagi veendunud, et Sebastian on selle peaaegu ühe veerandiga õppinud kolm korda rohkem, kui ta eelmises koolis õppinud oleks. Mulle meeldib väga, et Liivi on nii toetav ja mõistev. Et me räägime väga tihti protsessist ja tulemustest. Et ma saan kohe märku anda, kui midagi on liiga palju või midagi saaks ehk teisti teha, kuigi jah...ega mul ei olegi vaja midagi väga öelda. Liivi saab ise väga hästi aru, kui on aeg natukene rahulikumalt võtta ja näiteks põhitunniks hoopis jõe äärde sõita (ilma vihikute ja pliiatsiteta). Mul on selle võrra lihtsam, et ma usaldan Liivit 100%. Ma tean ja tunnen, et ta lähtub Sebastianist ja tema jõudlusest, vajadustest, eripäradest ning peale kõige muu ja ametliku - ta ju armastab Sebastianit kui oma vennapoega väga :) Kas saaks veel parem olla? Ei usu küll.... 

Raske on. Ja põnev on. Iga päev toob midagi uut ja huvitavat, ma näen selgelt, kuidas mu laps areneb ja saab targemaks. Samas on kõik väga intevnsiivne ja see väsitab teda (lisaks ju haigus ka veel). Aga ta on nii vapper ja tubli! Me oleme saanud kõik asjad paika: koolitunnid, trennid, võistlused jne. Mingisugune rütm hakkab tekkima ja kord looma. Alguses oli kõik väga segane ja ise ka ei saanud aru, kus see laps parasjagu olema peaks, aga nüüd on juba natukene kergem. Sa ei tule näiteks kohe selle peale, et kui põhitund läbi saab, siis paned juba trenniriided selga, et kohe peale ainetundi ema saaks Su bussi peale viia, et Sa saaksid trenni minna... sellised väikesed asjad. Kuidas aega kokku hoida, kuidas kõike planeerida nii, et ei kannaks üks ega teine. Ma olen enda elu pidanud täiesti ümber mängima, alustades rohtude võtmise kellaaegadega ja lõpetades õhtul magama minemise ajaga. Aga kõik on mingisugusesse rütmi loksunud ja kõik  ei tundugi enam nii utoopiline, kui alguses oli. Liivi on lausa super olnud! Tal on tohtu töökoormus ja ma ei ole veel kordagi märganud, et ta ei jaksaks või ei saaks. Ta on alati heas tujus ja väga kannatlik, lähtudes justnimelt ainult ja ainult Sebastianist. Ma emban teda iga päev tehtu eest ja tänust, et ta niimoodi meie ellu tuli :) Et ta oli valmis Sebastianit sellisel moel enda kanda võtma.....

Me lähme muudkui edasi :) Ikka sammukese võrra, sest teate, vanaisa ütles ükskord ühed kuldsed sõnad:

Kuidagi peab ju targaks saama!

Teie Ennike