Käisime Ruthiga kahel korral PÖFFi raames Tallinnas kinoelamusi saamas ja saime elamusi kohe tükiks ajaks seedimiseks.
Esimene film, mida vaatamas käisime, oli Islandi film "Lase mul kukkuda". Pealtnäha idüllilises peres, kus teismelise tüdruku Magne vanemad olid küll lahutatud, aga laps oli väga hoitud isakodus, kus oli tema põhielukoht, hakkasid hargenema kohutavad lood noore tüdrukuga, kellest sai heroiinisõltlane. Esimese doosi lasi ta endale süstida pärast raju pidu kodus, kust vanemad olid ööpäevaks lahkunud ja Magne otsustas seal suuremat sorti joomingu korraldada. Hommikul pohmellis ja alasti jagamas voodit ühe noormehe ja neiuga, palus ta, et viimased teeksid talle midagi ergutavat.... Edasi läks kõik allamäge. Magne ei käinud enam koolis, valetas vanematele oma asukohast, oli pidevalt teadmata kadunud, iga uue doosi saamiseks tehti mida iganes (varastati, lõhuti, seksiti). Ühel päeval, kui Magnel ja tema sõbrannal oli väga halb olla ja nad vajasid uut doosi heroiini, läksid nad ühe diileri juurde, kus sõbranna jättis oma doosi eest Magne sinna seksiorjaks. Viis päeva pidi Magne taluma peksu ja seksi, kuni tal lõpuks õnnestus kuidagi põgeneda ja ta leiti maantee äärest vihmas narkouimas, räigelt seksuaalselt kuritarvitatud, paljajalu, abituna. Magne keeldus rääkimast, kes temaga neid asju teinud oli, kuid vanemad leidsid omadel jõududel süüdlase ja karistasid teda omakohtuga.
Magne pandi võõrutuskliinikusse ja korraks oli isegi veel väikene lootus, et äkki ikkagi kõik läheb hästi.... Magne põgenes kliinikust koos noormehega, kes oli ka endine sõltlane, kuid oli leidnud Jumala ja jätnud narkootikumid. Usumees süstis Magnele heroiini ja "laenas" teda välja seksimiseks. Magne oli nõus mida iganes tegema, peaseegi, et oma doosi kätte saada. Usumees peksis, alandas, vägistas, sundis Magnet vägisi suuseksi tegema - Magnest oli alles ainult inimvare, kes elas selle nimel, et saada uus doos. Ta nägi lõpuks juba nii kohutav välja (räpane, nägu kahjustatud, igal poolt süstitud, lonkav, tuikuv, tasakaaluhäiretega, läbi pekstud), et temaga ei tahetud isegi tasuta seksida ja usumees viskas Magne oma valdustest välja, sest Magne muutus tema jaoks kasutuks. Magne põgenes isakoju, lubas narkootikumid maha jätta. Jõuluõhtul kaotas ta üledoosist teadvuse, isa viis ta süles EMOsse.
Filmi lõpus tapab Magne sõbranna ennast ära, sest ei suuda enam ise head elu elades ja puhas olles hakkama saada süümepiinadega, mis tekkisid tal naiste varjupaigas Magnet nähes selle pärast, et oli Magne tookord maha müünud.... Magne aga toimetati narkomaanide turvakodusse, sest tema vanemad ei suutnud seda kõike enam taluda... Film lõppeb sellega, kuidas Magne turvakodus järekordse doosi käes tõmbleb.
Kohutav film! Selles ei olnud peaaegu mitte midagi, mis oleks kasvõi korraks tekitanud tunde, et kõik saab korda. Kogu see vägisi seks, narkootikumid, peks, alandus, piinamine, valu, võigas narkouim - on kohutav mõelda, et inimeste elus on sellised asjad. Et ühe noore inimese elu lõppeb ühest süstlatäiest heroiinist... Ma ei suuda mõista inimesi, kes on valmis teisi inimesi, endast nõrgemaid ja väetimaid, niimoodi kohtlema, nagu selles filmis Magnet koheldi. Seda peksu ja vägistamist oli lihtsalt nii valus vaadata.... Ma olen sellest filmist siiani frustreeritud ja eriti süvendab seda tunnet teadmine, et tegu oli tõestisündinud loo põhjal tehtud filmiga..... Kui ma saaksin soovida ühe soovi, siis ma sooviksin, et maailmast kaoks igasugune vägivald naiste ja laste vastu....
Teine film, mida vaatamas käisime, oli Norra film "Fööniks", kus peategelane Jill pidi vaid 13aastasena olema koduhidjaks, emaaseaineks, ema hooldajaks ja rõõmustajaks, sest pereema Astrid põdes raskekujulist depressiooni. Filmist ei selgunud päris täpselt, miks Astrid haigestus, kuid mulle jäi mulje, et põhiline põhjus oli lahutus ja töökaotus. Astrid jõi, suitsetas ja võttis rahusteid/uinuteid. Ta ei koristanud, ei teinud süüa, ei hoolitsenud laste eest - ta ei teinud mitte midagi. Enamuse osa ajast oli ta voodis. Lihtsalt oli. Jill hoolitses väikevenna eest, tegi süüa, püüdis ema tuju üleval hoida. Astridi sõbranna soovitas Astridit ühele töökohale ja Jill püüdis teha kõik, et ema sellele töövestlusele läheks. Ta tõi emale isegi uue pluusi poest.... Ühel meeleheitehool lõikab Astrid Jilli silme ees pluusi ribadeks...
Sellel hommikul, kui Astrid pidi töövestlusele minema, tegi Jill talle hommikukohvi voodisse, harjas ema juukseid, enne kooliminekut kallistas ema ja soovis talle edu.
Koolist tulles on koduuks lahti, ema ei ole kusagil. Jill arvab, et ema peseb keldris pesu ja läheb ärevus hinges keldrisse. Üles riputatud pesude vahel näeb ta laes rippuva nööri otsas ema juukseid ja pesude alt paistavad rippumas ema kollased kummikud.... Ema on end üles poonud....
Jill põgeneb keerates ukse lukku ja minnes tuppa väikevenna eest hoolitsema. Isa tuleb nende juurde, sest Jillil on neljateistkümnes sünnipäev. Jill ei räägi kellelegi midag, teeb näo, et midagi ei ole juhtunud. Koristab, teeb süüa, vaatab väikevennaga multikaid, nad käivad isaga sünnipäeva tähistamas. Astridi sõbranna hakkab muretsema, et kuhu Astrid kadunud on, miks ta töövestlsuele ei tulnud - ta arvab, et peaks politseisse teatama. Jill ütleb, et ema on surnud. Sõbranna ütleb, et ei tasu kohe kõige hullemat arvata. Jill ei ütle rohkem mitte midagi. Vahpeal selgub, et perest lahus elav isa peab vangi minema kolmeks kuuks purjuspäi autojuhtimise eest. Jill ei räägi ka isale midagi.
Film lõppeb sellega, kuidas Jill ja väikevend Bo jäävad isa lahkudes üksinda ning keldris ripub ikka veel ema surnukeha, sest Jill ei ole kellelegi midagi rääkinud......
Järjekordne kohutav film. Pani mind isiklikult mõtlema, et mida on tundnud minu lapsed seoses minu haigusega. Mis on olnud neile kõige raskem ja hirmutavam? Millise jälje on jätnud see Robinile, et ta pidi hirmus vara suureks saama, et aidata hoolitseda oma haige ema eest? Mida on tundnud lapsed, kui nende ema ei ole nädalate kaupa söönud või kui nende ema on näinud asju, mida pole olemas olnud.... Või kui ma paljajalu talvel Seebule kooli järgi läksin..... Küsisin Robini käest, mis on olnud kõige hirmsam minu haigusega seoses. Ta vastas, et kõige raskem on teadmatus ja segadus. Ja see, et kunagi ei tea, kas on hea või halb päev. Mul hakkas oma lastest kahju ja kuigi ma ei ole peale Robini sündi mitte kunagi mõelnud, et ma võiksin või peaksin end ära tapma, siis ärakadumissoovi olen küll tundnud tugevalt. Robin ütles, et minu haigus on õpetanud teda mõistma depressiooni olemust - et see ei ole lihtsalt paha tuju... Vaid see haigus vajab ravimeid ja teraapiaid. Arvan, et peaksime poistega sellest kõigest pikemalt rääkima eelkõige selle pärast, et ei oleks hirmu. Näiteks ei peaks Sebastian tundma hirmu, kui ema paar päeva midagi süüa ei suuda. Ja hirmu Robinil - et tema ema võiks kollastes kummikutes lae all rippuda.... See film tuletas mulle tugevalt meelde, kui oluline inimene on minu elus Arvo, kes on vaatamata kõikidele raskustele jäänud minu kõrvale mind hoidma ja armastama.
Aitäh, Ruth, kinokülastuste eest! Teemad olid rasked ja hingekriipivad, kuid ma ei kahetse midagi. Ja hea oli argirutiinist ja -muredest eemale saada, kuigi vastu saime teiste inimeste valu ja vaeva. Loodetavasti ei pea järgmist PÖFFi ootama jääma (Artises on hetkel ja tulemas palju filme, mida tahaks näha :) )
Teie Ennike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar