Puutöö isaga

Waldorfkoolis õpivad kõik lapsed, olenemata soost, nii puutööd kui käsitööd. Ma võtan täna ette Sebastianile meeldiva osa - puutöö. Las see käsitöö veel laagerdub päeva kaks, kuigi näidata oleks juba päris palju :) 

Kogu Sebastiani tunniplaan on igatepidi ära jaotatud nelja erineva inimese peale. Liivi annab põhitunnid, inglise keele, kunsti, muusika. Mina annan käsitööd, harjutustundi ja ühel päeval ka põhitundi. Ja et kõik oleks aus ja võrdne, siis Arvo annab sellest sügisest Sebastianile vajalikke teadmisi puutöö vallas. 

Nad ei saanud algul vedama. Arvol oli koguaeg kole kiire ja päevad lendasid niimoodi mööda nädalavahetustel, et lihtsalt ei leidnud seda 2x45 minutit vaba aega vanaisa töötoas tohkendamiseks ja mingisugust head ideed justkui ka ei tulnud peale. Kuklas ainult koputas, et on vaja teha, vaja teha, vaja teha.... Ja siis oligi sobiv hetk käes, ma söötsin neile idee ette ja töö läks käima, sest vajadus kasvas juba väga suureks. 

Mul on koguaeg olnud selline seesmine tunne, et iga inimene peaks mõistma natukene kabet mängida (võibolla mul oleks malega sama tunne, kui ma seda oskaksin). Meil oli kodus mingi sada aastat vana kabelaud, aga nupud olid kõik kadunud ja siis ma ütlesingi neile, et tehke uued kabenupud, siis saame Sebastianile ka selle mängu selgeks õpetada. 

Oi, nad saagisid ja lihvisid! 28 nuppu! Ühesuurust! Arvo meisterdas Sebastinile abivahendi, et Sebastianil oleks kergem ühejämedusi nuppe välja saagida ja siis meisterdas talle abivahendi, millega oli kergem nuppe lihvida. Ja siis arvas Arvo, et kui neil juba on oma nupud, siis peaks ikkagi oma laua ka tegema. Algas jälle hullumeelne saagimine - 64 ruudu välja saagimine! Heledamast ja tumedamast puidust. Heledad nupud sarapuu, tumedad nupud tamm, heledad ruudud kuusk ja tumedad ruudud tamm. 

 Kui nupud ja ruudud olid külmas töötoas valmis tehtud, sai vanaisa soojas köögis hakata kabelauda kokku liimima. Ikka törts liimi ja ruut paika, törts liimi ja ruut paika. Andis ikka liimida, ennem, kui valmis sai. Kabelaud läks vanaisa "kolituppa" kuivama. Järgmisel nädalavahetusel avastasid Arvo ja Sebastian, et laud oli banaaniks kuivanud. Liimisid selle siis veel ühe aluse peale ja lootsid, et kuivab sirgeks.... Ei kuivanud, sest Arvo oli teinud saatusliku vea : ruudud valepidi kiudu välja saaginud. Tuli uued ruudud saagida ja uus laud kokku liimida. Õnneks sai nüüd kõik õige ja enam mingisugust banaani ei tekkinud. Arvo lubas Sebastianil lihvijaga laua ära lihvida ja töö saigi valmis. 

Töö tuli aus ja ilus. Nupud libisevad piisavalt palju, nii et saab nipsukabet ka mängida :) See meeldibki Sebastianile rohkem. Kuigi ka esimesed kabemängud on peetud ja põhilised reeglid hakkavad selgeks saama. Aega võtti, aga asja sai! Minu hingerahu on olemas - Sebastian oskab ka natukene juba kabet mängida. 

Eks on keeruline kõigi tööde ja toimetuste kõrval leida aega puutöötoas nikerdamiseks, kuigi peab tunnistama, et Sebastianile meeldib väga isaga puutööd teha. See pidavat olema tema lemmiktund. 

Igatahes saab meie kodus nüüd isetehtud kabelaua ja isetehtud nuppudega kabet mängida! Olete oodatud! 

Teie Ennike