Segaste õpituba

Meie imelises Eestis elab imeline Marju Veeret, kes korraldab heeglhoolikutele salajasi õpitubasid, kus ta on eelnevalt siis välja mõelnud ja valmis heegeldanud ühe eriti segase tegelase ja siis hakatakse seda salapärast tegelast koos heegeldama. Sa ei tea, kelle või millega on tegu, kuni lõpuni välja. Alustuseks tuleb nimekiri, mis kõik tuleb heegelatatava jaoks endale rõõmustada ja siis ei jää muud üle, kui oodata, millal saab esimese õpetuse. 

Esimese õpetuse pani ta salajasse gruppi üles 27. oktoober ja ma olin kohe suuremat sorti vaimustuses, sest need valminud käed olid lihtsalt nii suured, võimsad, karvased, imeliste küüntega ja kuna kogu käsi sõrmeotsteni on traaditatud, siis igatepidi painduv ja erinevatesse asenditesse pandav. Ma ei ole kunagi varem sellise näputööga tegelenud ja kõikide nende karude, Brunode ja elevantide vahele oli väga põnev salaja heegeldada :) 

Kahjuks langes mul kogu see salajane värk kokku kahe erineva heategevusprojektiga (Tähtvere Avatud Naistekeskuse ja Seebu ujumise toetamise projektiga) ja ma olin koguaeg hädas ajapuudusega. Ärkasin mõnikord 5.30, et saaks ikkagi võimalikult palju heegeldatud. Ma tahtsin kindlalt saada iga uue õpetuse ennem valmis, kui järgmine tuleb, aga samas tiksusid kuklas koguaeg näiteks Seebu toetuseks vajaminevad öökullid.... Igatahes valmisid järgmiseks ebaloomulikult suured ja mustade küünealustega (sest väidetavalt pidavat too tegelane, keda hakati nimetama Tüübiks, päevad läbi paljajalu ringi käima ja siis ju ikka lähevad küünealused mustaks) jalalabad :)

Ja siis tuli maailma kõige armsam punnkõht! Ausõna, ma ei oleks arvanud, et ühe tõeliselt suure punnkõhu tegemine käib nii lihtsalt. Ma olen juba pikka aega oma pead vaevanud erinevaid mänguasju internetiavarustes vaadates, et mismoodi nad küll neid eriti suuri punnkõhte teevad?! Ja nüüd ma oskan seda ise teha! Igatahes olin ma kaelani jõudmiseks oma Tüüpi jäägitult armunud. Isegi see ei kohutanud mind, et ta oli lihtsalt ilmvõimatult suur. Juba ilma peatagi. Aga ausõna - see oli alles algus...

Pepu on sama unnis peaaegu kui kõhtki :)

Järgmiseks valmis kotiraua abiga ilmatult suur suu.... Kui nüüd päris aus olla, siis ma hakkasin juba natukene kartma.... Püüdsin guugeldades leida oma Tüübile nägu, aga kuna mul ei olnud õrna aimugi, kellega tegu on, siis ma ei leidnud nägu... Oli ainult punnkõht ja suured huuled sügava suuga. 

Ja nüüd läks juba õudsaks. Ei, mitte heegeldamise mõttes - sellega mul raskusi ei tekkinud, sest Marju oli tõesti väga selged ja arusaadavad õpetused kokku pannud - seal lihtsalt ei olnudki võimalik eksida. Aga see, mis valmima hakkas tundus õudne. Nii suur pea ja nii suured punnis silmad (silmade paigaldamine oli omaette ooper, kus Arvo kasutas veinipudelit, mingit toru ja lihahaamrit :) ), et ma ei kujutanud ette, mis sellest kõigest välja tuleb... Ma hakkasin mõtlema, et ei tea, kas talle tulevad mingid kõrvad? Või midagigi, mis muudaks teda armsamaks, sest selles punktis ta nägi välja vaatamata oma armsale punnkõhule ja nunnudele sõrmedele-varvastele....kole... Just.... Täitsa kole :(

Ja siis tuli viimane õpetus, kus tuli valmistada kuus erinevat osa ja me saime lõpuks teada, kellega on tegu. Booba. Jah, mina ei tunne teda ikkagi, sest ma ei olnud sellest idanaabrite multifilmist midagi kuulnud ega näinud, aga näiteks meie pere Jako tunneb Boobat väga hästi. Ja mina.... Ma armusin uuesti. Ma ei oleks iialgi uskunud, et lõpuks midagi nii armast ja nii suurt välja tuleb (Booba kogupikkus on 63cm!!!) Ja need kulmud ja saba ja kõrvad ja.... Ta on tõesti armas :) Eriti vahva on ta selle pärast, et teda saab istuma panna ja tema käsi saab erinevatesse asenditesse panna ja et ta on üleni kraasitud ja.... No kõik temas on üliarmas :)

Annan teile vaadata ka multifilmi, et te näeksite ja teaksite, kellega tegu on

LINK MULTIFILMILE

Minul võttis Booba tegemine aega 19 päeva. Mõtlen siin juba pikemat aega, mis saab Boobast edasi? See on minu esimene traaditatud mänguasi (jätame väikesed konnanikerdised mängust välja) ja tuli tõesti suur ja uhke ja aus. Kas sellele oleks tahtjat? Tunned Sina kedagi, kes Boobast suurt rõõmu tunneks? Juhata siis ta minuni või õigemini...Boobani. Niimoodi üksi aknalaual istudes tundub ta kuidagi... raisatuna... 

See oli minu esimene igas mõttes. Esimene salaheegeldamine (loodetavasti mitte viimane), esimene traaditamine, esimene kotiraudade kasutamine, esimene kraasimine, esimene ni isuurte silmade paigaldamine, kus taguste kinnitamine ei ole lihtsalt sõrmedega võimalik.... Nagu oleks oma lapse valmis saanud :)))) aga hea, et meil ikkagi sugulus puudub, sest vaatamata sellele, et ta näeb jube armas välja... No mulle meeldib enda peegelpilt ilma nende kõrvadeta ja sabata ikkagi hetkel rohkem :)

Teie Ennike