101,1km

Krista kisendas facebookes välja, et kas keegi tema sõpradest on valmis temaga Laitsesse ja tagasi sõitma. Mina mõtlesin kohe, et ratas = trenn ja muidugi ma tahan Laitsesse minna. Mis sest, et ma olen kristaga varem ainult ühe korra kohtunud Niidiaias hommikut tervitamas. Ma siis kirjutasin talle, et mina tahan. Siis jäin mõtlema, et Laitse...kus see asub üldse? Siis tuli meelde, et oleme Arvoga seal korra teatris käinud, see oli ikka Kernust veel edasi. Küsisin Kristalt, et palju kilomeetreid on, ta ütles, et umbes 44km. Pahhhhh... päriselt? Ühe päevaga 88km? Aga kuna ma juba nii agaralt valmis olin kaasa minema, siis ma ei pidanud kõlblikuks loobumist. Esmaspäeva õhtul Robin pani rattale tuled külge, rattakoti külge ja teisipäeva hommikul asusime Kristaga teele. 

Mina kartsin kõige rohkem seda Tallinn-Pärnu-Ikla maanteel sõitmist, sest see on nii jube, kui rekkad ja suured bussid või hirmkiirustel sõitvad Audid Sinust mööda vuhisevad. Võtab kohe ratta võbelema. Selgus, et Krista jaoks on ka see kõige hullem osa. Seega keerasime Vaimõisas kruusateele ja sõitsime edasi Russalu, Pajaka, Riisipere kaudu Laitse poole. Juma, ma mõtlesin, et ma suren seal kruusateel. Viimast oli alles hiljuti hööveldatud ka ja nii raske oli! Jalgevahe oli ikka täitsa haige, kui lõpuks asfalitele jõudsime. Kruusateed on ikka tõsiselt keha ja ratta lõhkujad, aga rekkad on peaaegu nagu enesetapp. Mul telefon taskus muudkui rääkis. Tädi ütles, et mitu kilomeetrit sõitnud oleme ja onu rääkis seda, kuidas 600 meetri pärast keerake vasakaule tänavale teele  nr 4 tänavale teele. Kes selle mehe sinna mapsi pani? Vigases eesti keeles juhtnööre jagama? Riisipere pealt keerasime Haapsalu maanteele ja sõitsime Laitse suunas. Laitsesse jõudes nägime väga ilusat lossi, aga ei leidnud Krista sõbranna kodu üles, sest hiljem selgus, et see sõbranna elas Kaasiku külas ja kui aus olla, siis Laitse on väga pikk küla. 

Lõpuks leidsime ikka selle Krista sõbranna kodu üles ja istusime seal paar tundi. Sõime (mina oma moonakotiga), jõime kohvi ja ma kuulasin, kuidas naised rääkisid. Ja mõtlesin, et appikene - ma pean täna veel sõitma 20km kruusateel... Uh, see tundus lausa uskumatult kohutav, aga ega muud tagasiteed ka polnud. Oleksime võinud Talinn-Pärnu-Ikla maanteed mööda minna, aga no see oli psüühiliselt veel raskem teha. Koduteel me tegime palju seisakuid, sest me otsustasime, et meil on ikka vaja mõned pildid ka teha. Kõige pealt me pidasime kinni Laitse lossi juures, kus oli Tuhande tuti mägi ehk labürent. Kõik oli ilus ja äge ja hästi välja mõeldud, aga meie küll labürenti läbitud ei saanud, sest kust Sa siis lähed, kui mõlemas tee otsas nii vasakul kui paremal on põõsas ees? Astud üle, eks?

Siis me nägime tee ääres ägedaid triibulisi silorulle. Selliseid polnudki varem näinud. Need me pidime igal juhul pildile püüdma. Krista tahtis roosade rullide juures ka pilti teha :) Ja nagu te allolevalt pildilt näete, siis turvalisus ennekõike, eksole. Isegi, kui tee viib läbi tunne oma kodukohta külavaheteede, siis helkurvest on üll. 

Riisiperes tegime peatuse bussijaama ja kiriku juures. Uhke kirik, kahju, et sisse ei näinud. Üldse jäi meie teele palju ilusaid ja huvitavaid maju, suvekodusid, üles mukitud talusid. Igastühest pilti ei teinud, aga silmaga oli ilus vaadata. Kiriku juures oli väga ilus pink ka. Me ei istunud. Sest eriti ei kannatanud istuda :D Ja tal olid ratturi püksid... Mida mina siis veel pidin tundma....

Vaimõisas on Neitsipere allikas ja selle me otsustasime ka üles otsida. Njaaa..... Solgineeva, mitte allikas. Kopsik oli küll, millega juua, aga mida polnud, polnud allikat. Igatahes minul oli vesi otsas ja lisa ei saanud - see oli natukene frustreeriv. Ja kruusatee ka ei olnud veel lõppenud. Issand, ma arvan, et ma vihkan kruusateid. Eriti, kui ma olen rattaga. Vähemasti sellel päeval oli mul selline tunne. Täna ma mõtlen, et võibolla oleks võinud rahulikumalt sõita, siis poleks ehk nii hull ka olnud. Aga kuna mul jalgratturi pükse pole (miks ometigi?), siis mu jalgevahe oli ikka nii haige juba, et ikka oli. Mu ainuke soov oli saada asfaltidele rekkade juurde. 

Asfalti peal küll jalgevahe puhkas, aga see psüühiline pinge oli nii suur, et lausa raske oli taluda. Ma tõesti kardan neid rekkaid, aga siis ma mõtlesin, et mis saab kõige hullem olla? Et ta riivab mind, ma lendan kraavi, tõenäoliselt surnuna ja siis nii ongi. Küll oli hea Olerexi juurde jõuda ja rattateele pääseda! Ma ei taha vist tükil ajal Tallinn-pärnu-Ikla maanteel sõita.... Seal on ikka nii olematud teeperved jäetud jalgratturite jaoks, et hirmuhigi oli seljal. 

Kokku sõitsime 101,14 km, aega selleks kulus 6 tundi ja 32 minutit (igas pausis ma ei pannud endomondot pausi peale), millest võib julgelt oma 15 minutit kindlasti maha arvata. Raske oli. See on mu isiklik rekord ka - ma ei ole kunagi ühe päevaga nii palju rattaga sõitnud.  Ma ei saa öelda, et ei olnud raske - oli küll! Oli tõesti raske, aga kogemuse suhtes vägev saavutus. Minu enda jaoks küll. Ma ei tea, kas ma niipea tahaksin nii rasket retke ette võtta, aga nagu näha on, siis ma saan hakkama küll, kui ikka väga tahan ja tagant nügijaid leidub. 

Tänud Kristale kutsumast ja palju kilomeetreid! Rattasõit on äge! 

Teie Ennike