Hobulaiutamine

Igal aastal, umbes 1. augustil, juba 17 aastat järjest, pakime me oma sada asja kokku ja läheme Hobulaiule kolmeks päevaks puhkama. On see nüüd puhkus või ei ole, on igaühe enda otsustada, sest tõenäoliselt näiteks söögitegemisele kulub küll kordades rohkem aega kui kodus olles, kuid see ei ole primaarne. Igatahes pakkisime me see aasta jälle need sada asja kokku ja läksime sinna inimtühjale saarele puhkama. Minu pere ja kõikvõimalikud Luhtarud mestis. Kuidagi pooljuhuslikult oli mul aja broneerimisega broneeritud ka imeilus suveilm, mis on Hobulaiul lausa vältimatu, sest mis Sa seal asustamata saarel teed, kui hommiksut hilisööni, ja öösel muidugi ka, sajab vihma? 

Minul on Hobulaiuga kahetised tunded. Mulle see saar kohutavalt meeldib ja ma tahaksin nii väga ühel ilusal päeval sellele saarele kõndides ringi peale teha (jajah, armas abikaasa - see on võimatu :) ). Mulle meeldib selle saare rahu, vaikus, nutivabadus, elektripuudus, isegi kuivkäimla on omal kohal. Mulle meeldib, kui keegi on mingeid mänge välja mõelnud või lihtsalt maalida, kui Liivi on seda teha võtnud. Mulle meeldib, et nõusid peab pesema pesukausis (mulle tuleb siis alati meelde minu Udriku vanaema kodu). Mulle meeldib taimede liigirohkus ja hommikune pääsukeste laul. Siis, kui kõik alles magavad, ja mina istun teki sees ja koon sokki aidatrepil. Päike paistab täpselt peale ning on soe ja turvaline. Mulle päriselt meeldib, et õhtul tuleb taskulambi valgel sauna juurest aida juurde minna ja mulle meeldib seal paljajalu ringi lipata. Mulle meeldib, kui päike merre vajub ja meeldib, kui ta kirsipuude tagant üles tõuseb. Mulle meeldib, et kõik kordub - igaüks teab, mida ta tegema peab ja koos tehes saavad kõik asjad kenasti tehtud. See on see hea osa Hobulaiust, see, mis sinna igal aastal tagasi viib. 

Halb osa jääb minu teada, sest see ongi halb minu meelest. Ja kuna see on ainult minu meelest halb, siis pole mõtet seda üldse arutada. 

Sellel aastal võtsin mängude osa enda kanda ja tõdesin, et järgmine aasta annan teatepulga kellelegi teisele üle. See on raske. Kui paluda lastel moodustada rivi ja lugeda neljaks, siis see on kerge, aga kui paluda täiskasvanud inimestel moodustada rivi ja lugeda neljaks, siis see on katastroof :) Ma korra isegi mõtlesin, et las olla... Tegelikult võib seal saarel niisama ka molutada. Pole mingisugust vajadust teha mingeid kellegi tobedaid asju, mis ta on välja mõelnud, et natuke vaheldust päevadesse tuua. Robinil läks kaka nii keema, et luges huupi kõik neljaks ja karjatas, et no kui raske see olla saab siis? Saime kõik neljaks: Vapper Nelik,  Teised, Tuubad ja Ilge Kamm. Andsin neile esimeseks ja teiseks ülesandeks fotojahi ja muinasjutu.  Iga meeskond sai 7 foto, mis tuli võimalikult täpselt järgi teha (soovitavalt samu inimesi kasutades, kes õigel fotolgi on) ja muinasjutu ma joonistasin neile paberile, mille järgi nad siis pidid oma loo looma. Fotojaht sujus täitsa kenasti, oli näha, et kõik tõesti üritasid ja andsid endast parima, aga muinasjutu asi läks untsu. Sain ainult kaks muinasjuttu - üks eepose mõõtu ja teine kondikava. Kaks meeskonda jätsid selle üldse kirjutamata, millest on siiralt kahju ja kõige rohkem on mul kahju sellest, et ma ei kuulnud, kui need olemasolevad muinasjutud ette kanti, sest see jäi nii öösse ja ma olin liiga väsinud, et oodata nende ette kandmist. Pilt ise oli järgmine:

See on üks Soome muinasjutt kuningast. Võid ka proovida muinasjuttu kirjutada ja siis näita ikka mulle ka :) Ma panen väljamõeldud muinasjutud siia üles - väidetavalt olid kõik hirmsasti naerda saanud. Mul on väga kahju, et ma sellest osa ei saanud, sest teate - lugude rääkimine ei olegi nii lihtne, kui tunduda võib. Võistkonnad "Tuubad" ja " Ilge kamm" said igatahes ülesandega kenasti hakkama. 

"Ilge kamm" versioon:

Elas kord üks Raisa, kes oli kuninga kokk. Ühel ilusal päeval otsustas Raisa kuningale hernesuppi keeta. Supp aga oli käärinud ning kuningas sai sellest mürgituse. Kuningas lamas mitu päeva voodis. Kuningas oli nii haige, et ta hakkas nägema hallutsinatsioone. Ta näeb, et tibu + piim= neli kajakat. Seejärel tuleb kohale kuningapoeg ja nõid ning nad viskavad Raisa välja. Raisa hakkab puu all poolduma. Samal ajal haige kuningas, kuningapoeg ja nõid hakkavad keetma suströmmingu suppi. Kuningas annab selle supi pärast saba ning nõid ja kuningapoeg said uuteks bossideks. Lõpp hea, kõik hea (väljaarvatud supp). 

"Tuubad" versioon (tegelikult on see Liivi isikutöö): 

Elas kord Soomes üks kuningas, kes oli kõhn kui piitsavars. Ei maitsenud talle söök ei jook, mida lossis alati külluses oli. Kuningas unistas vaid magusast saiast vahukoorega, mida ta oli kord võõrale maale reisides maitsta saanud. Tolle võõra maa kuningas oli olnud prullakas ja rõõmus. Soomemaa kuningas unistas sellest, et ka tema enda kuningriigis oleks selline maiuspala, mis nõnda hästi maitseks, mida võõrad lähedalt ja kaugelt maitsmas ning imetlemas käiksid. 

Seitse aastat vähkres kuningas öösiti rahutult oma asemel, nägi kummalisi unenägusid...kuni ühel hommikul ärgates teadis ta täpselt, missugune saab olema tema kuningriigi maiuspala. Ta kutsus enda juurde Lapu targa Varraku, kes oskas lindude keelt. Üheskoos tegid nad plaani, kuidas saada enda valdusesse Põhjala emanda Louhi kaljukoopasse aheldatud Sampo ning panna see soola, raha ja jahu asemel jahvatama linnupiimabatoone. 

Plaan õnnestus ning Soomemaa kuningas oli peagi üle ilma kuulus. Tema linnupiimabatoone käidi ostmas lähedalt ja kaugelt. Kuningas ise oli rõõmus ja rahul ning kosus ühe prullakamaks nõnda, et ta lossist üha vähem väljas viitsis käia. Kuningriik käis aga tasapisi alla. Hooned lagunesid, lossi aias ei kasvanud enam kaunid roosid, vaid maltsad ja ohakad, jäägrid ei viitsinud enam jahil käia ja kogu riigis luusisis ohtlikud metsloomad ringi. Inimesed käisid räbaldunud riietes, sest kangrud ei vaevunud enam kangaspuude taga istuda. Nii möödus seitse aastat. 

Teated kuningriigi allakäigust jõudsid ka kuninga kõrvu ja ta otsustas minna asja uurima. Ta võttis kaasa Lapu targa ja oma I ministri ning läks oma riigis väikesele ringkäigule. Igal pool, kuhu nad läksid, vedelesid inimesed jõude ja sõid maitsvaid linnupiimabatoone. Paljud pikutasid ja näisid olevat justkui unne vajunud, kuid käsi oli uue batooni järele välja sirutatud. Kokad ei valmistanud enam toitu, sest tavaline toit ei maitsenud enam mitte kellelegi. 

Sarnane olukord valitses ka paljudes Soome kuninga naaberriikides. Idapoolses tohutult suures kuningriigis tarvitati linnupiima maiusega koos ka palju hundijalavett. Selles riigis olid asjad täitsa käest lastud, lisaks tikkusid nad alatihti oma naabritele kallale, et oma batoonivarusid suurendada. 

Kuningas oli hämmastunud sellest, mida ta nägi. Ta otsustas reisida üle mere sellele maale, kus elasid Kalevite järeltulijad. Kahe maa kuningad ei olnud ammu kohtunud. Selle põhjuseks oli iidne vaen, mis algas siis, kui Kalevite kange poega Soome sepa pojal pea maha lõi. Sepp pani seepeale Kalevipoja mõõgale needuse, mistap mõõk Kalevipojal jalad alt lõikas. 

Soome kuninga otsustas vana vaenu unustada ja naabritele külla sõita. Ta võeti lahkesti vasu ning pakuti maitsvat kalasuppi. Kuningas oli toidust vaimustatud, polnud ta ju ammu enam lihtsat toitu söönud. Inimesed olid selles riigis rõõmsad ning virgad, elu edenes hästi. Soomemaa kuningas imestas väga ja küsis, kas naabrid ei ole tema linnupiimabatoonidest midagi kuulnud. Selgus, et kuuldused imemaitsvast maiusest ei olnud tõesti üle mere Viru randa veerenud. Siin mõisteti veel tavalisest lihtsast toidust ja töötegemisest lugu pidada. 

Peagi selgitas Lapu tark Varrak kohalike lindude abiga välja, et lisas tarkuseterale - ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormat, tuleb tarkust tunnistada - oli Kalevipoeg oma retkelt kaugele põhjalasse toonud kaasa väikese tüki ja joonised kuulsast Sampost. Kõvasti täiustatud ja 3D-prinditud Sampo jahvatas nüüd täiskäigul kõike head ja paremat: armastust, õnne, tervet mõistust, pealehakkamist, töökust, tugevat tahet, heasüdamlikkust ja abivalmidust. Juurde installitud lisadest sai soovikorral alla laadida ekstra annuse positiivsust ja üksmeelt. Üksmeele allalaadimise serverid olid riigipühade ja laulupidude ajal nii ülekoormatud, et selleks oli loodud veel eraldi mobiiliäpp. 

Kõik, mida Soome kuningas kunglarahva juures nägi, pani teda väga imestama. Ta tänas lahke vastuvõtu eest ja kiirustas tagasi koju. Külakostiks kaasa võetud linnupiimabatoonid jättis ta targu üle andmata. Mõned raasukesed pudenesid siiski tema taskust ja nõnda oli hiljem ka muidu üsna usina ja virga kunglarahva hulgas unimütse ja laiskvorste leida. 

Kui Soome kuningas koju jõudis, laskis ta esimese asjana Sampo ümber seadistada ja palus Kalevite kantsist kaasa võetud kokal endale maitsvaid ning tervislikke roogasid valmistada. Kuningas muutus iga päevaga kõhnemaks ja rõõmsamaks. Elu kuningriigis hakkas taas ülesmäge minema, peagi ei mäletanud enam keegi halli linnupiima aega. Kui nad surnud ei ole, siis elavad nad veel praegugi. 

* Soomlaste mõningane aeglus ja uimasus on aga märk sellest, et see vana lugu võib tõesti tõsi olla.

Algne muinasjutt:

Maailma parim maiusroog - linnupiima juust

Elas kord kuningas, kes oli paks ja ümmargune nagu vastlakukkel. Ta nina ja põsed olid punased nagu maasikad. Kui ta naeris, siis nii vägevasti, et toolid põrandal hüplesid. See suur ja paks kuningas oli suur maiasmokk nagu võibki arvata. Ta muudkui istus oma söögilaua ääres ja pistis põske igasugu imetaolisi maiusroogasid, mida kokameistrid talle köögis valmistasid. 

Aga oli kuidas oli, kuningas sõi ja sõi, ahmis head ja paremat. Vahepeal magas ka ja siis jälle sõi. Aga siis juhtus, et kuningal läks söögiisu hoopis ära. Talle ei maitsenud enam miski, isegi rõõsas koores keedetud kanapojad! Ja pannkoogid moosiga - neid ei tahtnud ta mitte nähagi. Mitte millegi järele polnud tal enam isu. Ja võib isegi arvata, et haigeks see kuningas jäi. Hea tuju ja lõbus meel olid kadunud. Kuningas muutus kahvatuks ja kurvaks. Muidugi kutsuti kohale parimad tohtrid. Valmistati võidu igasuguseid pille ja pulbreid, ja sunniti kuningat neid sisse võtma, aga abi ei midagi.  Isegi sauna viidi kuningas, targad lugesid loitse ja valuvõtuvärsse. Aga kuningas jäi aina haigemaks. 

Siis sattus sinna kuningalinna muinasjutuvestja. Ja too jutustas kuningale laiskademaast, kus mäed on riisipudrust ja teed suhkrupräänikutest ja kus iga päev süüakse maailma parimat maiusrooga - linnupiimajuustu mandlitega.!

Seda kuuldes hakkas kuningal suu vett jooksma. Muinasjutuvestja kinnitas, et maailmas pole midagi paremat, kui just linnupiimajuust, tundis kuningas, et ta just seda juustu tahakski. Aga kuningalinna kokad seda haruldast maiusrooga valmistada ei osanud, seepärast tuli minna Laiskademaale. Ja kuningas asuski teele. 

Reis sinna polnud kerge. Teekond oli pikk, päevad palavad ja maantee tolmune. Kuningas oli kaasa võtnud oma kojanarri teed näitama. Narr sibas oma peenikestel jalgadel ees ja kuningas tatsas tema taga. Narr hakkas mõtlema, et  kui niigi laisk kuningas viia Laiskademaale, siis ta seal jääb veel laisemaks. Ja nii juhatas ta kuninga hoopis Virkademaale. Nad muudkui läksid ja läksid, aga riisipudrumägesid polnud ikka veel näha. Tee kõrval olid haritud põllud ja aiad. Nad muudkui sammusid, kuni viimaks kuningas kurtma hakkas, et tema kõht on juba hirmus tühi. Ja nad seadsid sammud lähima talumaja poole. Seal oli kodus vana perenaine. Kuningas, kes arvas, et nad ongi Laiskademaal, käsutas kohe:"Linnupiimajuustu! Seda kõige paremat rooga paluks!Ja mandlitega!"

"Linnupiimajuustu! Eluilmaski pole sellest midagi kuulnud, " imestas eideke. "Aga kui härradel nälg on, siis pakun seda, mida mul on: silgud ja kartulid on kohe valmis."

Ega muud üle jäänudki. Matkamehed istusid ootama. Kui silgud ja kartulid keenud olid, tõi perenaine need lauale. Nad sõid ja rüüpasid hapupiima peale. Kõhu täis söönud, kiitis kuningas:"Silgud, kartulid ja hapupiim - no küll maitses hea! Ei tea, kas too linnupiimajuust ongi kõike seda väärt, mida meie täna sõime". Narr vastas:"Olen alati teadnud, et parim toit on see, mida taluinimesed ja töötegijad söövad!" - "Miks Sa mulle seda öelnud pole?" - "Aga Sa pidid enne seda proovima parimat söögiisu rohtu  - jalgsi matka Virkademaale!".

Nad tulid koju tagasi, meeled rõõmsad. Ja kuninga lemmikuks jäidki silk ja kartul - maailma parim maiusroog! 

Niimoodi olid lood siis nende kuningalugudega :)

Köögis leiduvaid kuivaianeid tundsid kõik meeskonnad ja bing-bongi palli suutis veetopsi visata vist ainult kolm inimest. Kõik olid tublid, kes kaasa tegid, mõtlesid, naersid ja laulsid. 

Mina panen nüüd ameti maha mõneks aastaks ja jätan lõbustamise kellegi teise kanda. Peamine põhjus selleks on minu liigvaikne hääl ja suutmatus kogu seda seltskonda end kuulama panna :) Ja eks värske veri ja uued ideed on ju alati teretulnud. 

Ööd on jahedad, ka aidas magades... Sirtsud siristavad ja hommikul on udu. Pihlakad on juba punased. Sügis hiilib vaikselt ligi... 

Mölkky oli sel aastal tegija

...las ta siis hiilib. Võibolla kõik hakkabki olema hoopis teistmoodi... eks näib. Tundub, et on aeg uksest välja minna....

Järgmine aasta saaretame jälle. Saaretame poiste pärast, enda pärast, sugulaste pärast, saare pärast. Olen ikka ootel selle inimese järgi, kes teeks minuga sellele saarele ringi peale. On see siis nii ilmvõimatu missioon? Oled see Sina? Siis broneeri 1.-3. august 2020 ennast ära :) Minu jaoks :)

Fotojahist pajatan mõni teine homme...pole veel kõiki piltegi saanud ja eks see uue ja vana kokku panemine võtab ka aega, aga mul praegu aega eriti pole. Näpud muudkui töötavad. Ja Saaremaa, Peetrijooks Kevini aitamiseks, Rakvere ööjooks... Kõik vajab tegemist. Kuskile peab mahtuma Kivi-Õli seikluspark, kuskile päevane SPApuhkus Ruthiga (me oleme selle sajaga ära teeninud kõikide nende medalite eest, mis me sel suvel kogunud oleme). Kodu, kassid, rotid, laps, kasvuhoones vist on mingeid tomateid ka... ei tea, pole olnud mahti vaadata :) 

Teie Ennike