Rakvere ööjooks ja Mesaveere kämping

Meil on Ruthiga koguaeg midagi teha :) Arvo juba küsis Ruthilt, et Sa kodus üldse ei püsi? Aga tegelikult olen ma ikkagi kordades rohkem kodus kui Arvo, seega - üks ööpäev ees või taga? Heade emotsioonidega ema, naine on ikka toredam, kui üksi konutav käsitööline. 

Seekord viis tee meid Rakverre Viking Line ööjooksule, mis algas 21.40. Ennem seda me käisime vaatasime oma ööbimise koha üle, sest muidu oleksime pidnaud hakkama öösel pimeduses ise otsima, kus on mis. Metsaveere külastuskoht on täiesti arvestatav ööbimiskoht väikese raha eest. Kämping oli soe, ka radiaatorivõimalus oli olemas. 1,5 inimese voodid ehk siis laiad voodid, voodipesu pehme ja soe. Naiste peale oli ka mõeldud - peegel oli seinal. Hoovi peal oli kraan, kus sai käsi pesta. Välikäimla oli kämpingutest natukene eemal, mis on loogiline - hais ei jõua tubadeni. Olemas oli ka väliköök, aga see oli üsna nigel. Seal sai vett keeta ja külmkappi kasutada - omad nõud ja asjad pidid olema. Meil oli õnneks see Ruthi gaasipliit ka kaasas, seega ei olnud häiriv, et nende elektripliit ei töötanud. Ühtegi nõud neil ka polnud. Ja seda ka - kui plaanid seal dušši võtta (täiesti normaalsed võimalused pesemiseks, isegi soe saun oli olemas), siis võta saunalina kaasa - neil olid seal ainult 30X30 rätikud :) Ma naersingi, et pean end sokiga kuivatama.... 

Ennem Rakverre minekut, käisime Viitna bistroos söömas. Ma olen ikka pirtsakas. Kartulipüree oli külm, kala ei tundudki seal paneeringu all, salat oli liiga õline ja pannkookide moos oli nii magus, et mul pidid hambad suust välja kukkuma. Kõige rohkem häiris ikkagi see, et toit oli külm. Eks need toidud said söödud, aga elamust polnud. Küsimus on muidugi, et kas alati peab elamus olema?

Ruthi kahekorde kook 

Edasi sõitsime Rakverre. Otsisime avatud apteeki, aga ei leidnud. Jooksuni oli veel mitmeid tunde aega. Kolasime niisama ringi, käisime mitu korda autoni ja tagasi, aelesime natukene aega staadioni murul, siis jälle patseerisime ringi. Trampisime niimoodi 7,6 km ära. Umbes üheksast algas suur jooksupidu! Ilutulestik, ühisoojendus, lainetus - fantastiline! Meie kuulusime 10km jooksjate gruppi ja saime soojendust lausa 35 minutit. Kõige ennem startisid poolmaratoonorid, siis 10km jooksjad ja lõpuks 5km jooksjad. Ja siis juhtus midagi imelikku - minu sõber Ruth, kes väidab mulle, et tema ei jookse, isegi mitte ei sörgi, hakkas stardipaugu andmisel sörkima. Ma piilusin silmanurgast, ei julgenud midagi kosta, endal oli hinges jõle hea tunne, sest ma räägin koguaeg, et 10t kilomeetrit kõndida on palju raskem kui sörkida. Mõtlesin, et ok, jookseb staadionil (ta ennemini kiitis seda pehmet pinnast), aga siis jõudsime tänavatele ja ta ikka sörkis. Juba tuli 1km ja Ruth ikka sörkis. Ma olin täitsa tasa :))))))) Vahepeal kõndis natukene aega kiiresti, väga kiiresti ja siis jälle sörkis. Mina tema kõrval muudkui sörkisin, ehk siis isegi, kui ta üritas kõndida, pidi ta kõvasti tööd tegema, sest mina ju sörkisin. Ja nii me need 10km ära sörkisime inimesega, kes ütles, et jooksmine ei ole kohe üldse mitte tema teema. Ma olin nii kuramuse uhke oma sõbra üle, et võtsin kõik julguse kokku ja embasin teda :) Loomulikult saime isikliku rekordi 10 km läbimisel koos: 1h 29min. Ja siitmaalt saab ainult paremaks minna. 

Ilusad medalid! Uhkelt võtsin oma medali vastu!

Siis sõitsime oma nännikotiga ööbimiskohta, kus pimeduses orienteerusime dušši alla ja siis voodisse. Emotsioon oli nii tugev, et ma ei saanud kohe undki. Hommikul ärkasime ilma äratuseta üheksa paiku üles, keetsime putru ja pakkisime end jälle kokku. Koduteel sõime Kernu puhkekeskuses meekooki ja siis sõitsime otse oma koju. 

See meekook..... minge sööma!

See oli selle hooaja viimane ööbimisega jooksuüritus. Nüüd on jäänud veel mõned sutsud, mis saab päeval ära tehtud ja siis koju tagasi tuldud. 

Mul on sellest ööjooksust väga tugevad emotsioonid. Kõige rohkem on mul hea meel selle üle, et Ruth võttis kõik julguse kokku ja sörkis. Ma ei tahtnud teda kuidagi tagant sundida ja minu poolest me võisime ka kõndijad olla, aga nüüd ma tean, et ma võin teda natukene tagant torkida, sest ta on rohkemaks võimeline kui ta ise teab. Ja no see ilus Tarvasega medal - uuel aastal lähme uut tooma :) Päris kindlasti. Ruthi mees küsis, mis me sellest saame? Sebastian küsis, kas tõesti mingi medal motiveerib nii palju, et sellistel massiüritustel käia? Ma saan vastata enda eest. Jah, ma mõnikord ei viitsi ja mõnikord on tuju paha, aga kui Sa oled juba selle sees, oled liikumises, kilomeetrid muudkui kaovad ja lõpuks keegi õnneliku näoga inimene paneb Sulle medali kaela ja ütleb, et Sa oled tubli, mis sest, et Sa ei ole esituhandeski mitte - minu väga suur probleem - olla kiidetud - saab jälle hingekosutust. 

Mõned pingutused veel, siis on hooaeg läbi. Tublid oleme, Ruth! Täitsa tublid!

Teie Enneike