Jõuluaeg

Minu jaoks algas see aasta jõuluaeg juba 1.detsembril, kui meil oli Ceresega esinemine Märjamaa Rahvamajas advendikontserdil ja õhtul tegime Anete ja Sebastianiga piparkooke.  Otsustasin see aasta, et ma ei võta endale mingisugust jõulustressi ja lasen ajal kulgeda, tehes just neid asju, mis mulle meeldib. Ja mulle meeldib piparkooke teha ja kaunistada :) Sel aastal on ikka kõvasti küpsetatud neid. Nagu juba öeldud algas see koos Anete ja Sebastianiga esimesel advendil, kui tegime Anete tehtud taignast piparkooke. Hea, et midagi kaunistamiseks jäi, sest Sebastian muudkui maitses :D Kodu oli jõululõhna täis ja me ausõna üritasime jõululauele ka kuulata, aga Sebastian oli DJ ja ükski laul ei kõlvanud. Igatahes võisid jõulud tulla vaatamata sellele, et Arvo oli alles tööhoos ja Sebastian pidi veel mõned nädalad koolipinki nühkima. Kuna mul selliseid kohutusi pole, võisin oma peas juba mõelda sellele, mida kõike ma jõuluks küpsetan :)

Piparkooke sai nendel jõuludel ikka palju tehtud: kodus, Liisu juures, Sipas koos Aiku ja Luhtuga, Raplas Piretiga. Ühed ilusamad kui teised. Enamik kordi tegime ikka isetehtud taignast, sest need poe taignad ikka pole päris see. Neil on vähe vürtsi ja kuidagi kõvad tulevad. Kodus tegime ainult Anete või minu tehtud taignast, Piretiga tegime Pireti tehtud taignast, Liisu juures ja Sipas siis olid poe taignad. Ma ei tea, kui palju peaks piparkooke tegema, et need kohe otsa ei saaks :D Ilmselt ikka väga palju. Igatahes on täna esimene jõulupüha ja meil ei ole ühtegi piparkooki :) Mina sõin viimase täna hommikul ära. Kõige hullem avastus oli poe glasuuri koostist lugedes ja mul oli hea meel, et me kodus ikka teeme ise glasuuri, sest lugege - see on ikka päris õudne, mis nendes poeglasuurides sees on. Kuivavad kiiresti küll jah, aga tegelikult ei peaks sellist asja sööma. Otsustasime perega, et järgmine aasta teeme kolmekordse taignakoguse, et oleks Liisu juures ja Sipas ka enda taigen ning glasuuri teen ikkagi ise kui vähegi võimalik. Selleks aastaks on paiparkookidega kõik. Päriselt ka. 

Ma olin sel aastal väga laisk... Ma ei teinud ühtegi kingitust ise. Ei tänuks ega rõõmuks. Ma ei teagi, ei tulnud sellist tunnet peale. Ühele inimesele olen küll südamest tänulik, kuid ta ei tundu selline inimene, kellele meeldiksid mingid ise tehtud asjad ja nii jäigi. Kuni sinnamaani, kui küsisin oma armsa õe käest, mis ma võiksin talle jõuluks kinkida? Liisu ütles muidugi, et ära võta endale üldse stressi, sest tal ei ole midagi vaja. Ma ikka pinnisin edasi, sest tunne oli, et midagi oleks vaja kinkida. Küsisin, kas tal oleks mingit nipsasja vaja või midagi sooja ja pehmet või midagi praktilist ja siis tuli midagi üllatavat - ainult minu õde tuleb selle peale, et öelda paar päeva ennem jõule, et ta tahaks villasied sokke. Päriselt. Liisu ja villased sokid ja jõulud... Tundus nii imelik, et... Ma hakkasin mõtlema, kust ma sokilõnga saaksin, sest tellida enam ei jõudnud ja mina ei tea, kas Märjamaal kuskil müüjakse sokilõnga. Õnneks aitas Riina mu hädast välja ja müüs mulle kaks dokki sinisekirjut sokilõnga, millele ma Arvo peaaegu öösel järgi saatsin. Ja siis ma kudusin igal võimalikul hetkel jõulutoimetuste vahel sokke, sest ma tahtsin need ikkagi õigeks ajaks valmis saada, sest õde ju ütles, et ta tahab villaseid sokke. Jõuluks. No ja ega ma endale armu ei andnud ja sokid said valmis. Armastusega. Oma kallile õele :)

Arvo ja Sebastian tõid kuuse. Sellise väikse ja ilusa ning oh imet - see aasta ei olnudki ägedat diskussiooni, kuidas ja millega kuuske ehtida. Arvo oli toonud linnast uued jõulumunad ja meie kuusk tuli sel aastal selline tagasihoidlik ja hele, ilma värviliste munadeta. Just meile meeldiv ja meienäoline. Arvo ja Sebastian ehtisid kuuse koos ära, mina olin kõrvaltvaataja ja pildistaja :D Jõuluhommikuks oli päkapikk mõned kingitused ka kuuse alla toonud :), mis me ära jagasime sel ajal, kui päkapikkude lemmikpuder pliidil podises. Seda pudruriisist putru koos õnnemandliga olen ma ka juba sellest ajast teinud, kui poisid veel väiksed olid. Puder on väga hea, aga põhiline on ikkagi see, kes õnnemandli leiab. No Arvol peaks tulema järgmine aasta eriti õnnetoov, sest just tema kaussi oli sel aastal mandel sattunud. 

Ma olen juba aastaid jõuluks pasteeti teinud ning saia ja leiba küpsetanud. Ei olnud see aastagi midagi teistmoodi. Arvo muidugi arvas, et pasteeti võiks topeltkoguse teha, aga ma laitsin selle mõtte maha, sest ma tegelikult ei viitsi seda üldse teha :D Aga kuna alati on soov nii suur, siis võtsin Arvo väntajaks ja nõudepesijaks ja tegin ikka pasteeti ka. Jagus meile ja Robinile ja naabritele. Ma ei tea, kas Anete üldse sööb pasteeti... Aga ma ikka andisn neile ka ühe kausikese. Minu teha oli ka kook ja et Sebastian saaks ka kooki süüa, tegime õunakoogi, mis pole üldse traditsiooniline jõulukook. Ise oleks midagi kohupiimaga või toorjustuga teinud, aga mul ei ole mõtet enda ja Arvo jaoks kooki teha... Me lihtsalt ei sööks seda ära. Aga kuna Sebastian ei ole väga magusamees ja sööb ainult valitud küpsetisi, siis tegin Pariisi õunakoogi. Rohkem ma ei küpsetanud midagi. Ülejäänud jõulutoitudel olin pigem abikokk ja nii see on alati olnud. Ah jaaa...kartulisalati tegin ka mina. Sooja laua tegi Arvo. Kõike oli liiga palju, nagu alati :D Ilmselt sööme kaks päeva veel jõulutoite.... 

Jõululaupäeva hommikul ärgates oli rõõm suur, sest maa oli valge. Ma küll olin endale sisendanud, et sellest ei ole midagi, kui lund pole, aga ikkagi oli nii hea meel näha, et õues oli valge ja hele. Käisime Arvo ja Sebastianiga väikesel jalutuskäigul (Mira muidugi ka) ja rääkisime väga huvitavatel jututeemadel. Meil on nii äge selles mõttes, et kui me jutusoonele satume, siis meil on väga ägedaid teemasid, mis meid kõiki käima tõmbavad ja juttu jagub kauemaks. Koju jõudes olid veel viimased ettevalmistused ja siis sõimegi õhtust. 

Peale õhtusööki läksime Märjamaa kirikusse jõulujumalateenistusele. Ja otsustasime ühiselt, et järgmine aasta külastame kas Rapla või Kullamaa kirikut... Eks see põhisõnum on igas kirikus jõuluõhtul saama ehk jõuluevangeelium, aga kõne peaks igal pool erinev olema. Otsustasime, et on viimane aeg mõne teise kirikuõpetaja jõulukõnet kuulda. Märjamaa kirikus läheb pool kõne kuhugi kaduma, sest õpetaja räägib mikrofoni ja see nii hirmsasti kajab, et kohati on raske aru saada, mida ta räägib. Või on diktsioon halb, ma ei teagi. Sebastian juba arvas, et äkki tal on kõrvakuulmine halvemaks läinud :D aga siis oli hea meel, et me ka ikka ei kuulnud hästi seda kõne. 

Robin ja Anete olid ka kirikus, sain nad üle kallistada, sest meie juurde nad jõululaupäeval ei jõudnudki. Peale kirikut läksime Arvo ja Sebastianiga Liisu juurde, kus olid kõik minu sugulased koos jõule tähistamas. Seal oli ka kuuse alla päkapikk kingitused toonud, mida ei osanud oodatagi.... Aitäh päkapikkudele! Väga kaua me ei saanud olla, sest meil oli Luhtarudega kokku lepitud, et kell üheksa kohtume surnuaias ja viimae küünlad kõikidele neile, keda enam meiega pole. Sellest kujunes umbes tunnine jalutuskäik küünaldemeres surnuiaias. Nii ilus oli! Küünalid oli tõesti palju ja me viisime 60 lisaks. Sellel aastal oli see käik kuidagi nukker.... Vanaisa surmast on alles nii vähe aega möödas, et kurbus puges hinge... Aga kõik hauad, mis oli vaja läbi käia, said käidud ja kõigile häid jõule soovitud. 

Peale surnuaeda tulime Arvo ja Sebastianiga koju ning mängisime lauamänge südaööni. Oli vaikne ja ilus õhtu. Kahju ainult, et Robin ja Anete meiega ei olnud... Aga küllap Anete oli pikast päevast väsinud. Muuseas, ta kõhuke on nii armsasti kasvanud :) Ma ei näinud teda poolteist nädalat ja selle ajaga on kõht nii nunnult paisunud. Enam ei jää kellelegi märkamatuks, et ta on lapseootel. 

Täna läheme maale, kus kõik Luhtarud saavad kokku, et koos olla, lauamänge mängida ja saunas käia. On ilus aeg. Rahulik ja vaikne ning näeb kõiki neid inimesi, kes on kallid. Eile minu omad, täna Arvo omad. Kõik saavad nähtud ja üle kallistatud. Homme on juba uued tegemised :) Soovin kõigile kaunist jõuluaega! Olge koos nende inimesetaga, kellelga teil on hea koos olla. Tehke neid asju, mida teile meeldib kõik koos teha! Ja pidage meeles - nüüd hakkab päev kukesammu võrra pikemaks minema. Vähehaaval, aga hakkab. Ja see annab nii palju jõudu! 

Teie Ennike