Oioi, see koer on pidanud viimastel päevadel väga palju üksi kodus olema...palun vabandust, armsad naabrid! Aga on kohti, kuhu teda kaasa võtta ei saa...
Nagu ikka jõulude ja uue aasta vahel käime me Pärnus restoranis ja teatris. Ei olnud see aastagi selles suhtes erinev. Liisu ostis piletid ja mina broneerisin laua Gastronoomi. Tõotas tulla väga äge väljasõit. Kolmveerand neli asusimegi teele ja jõudsime Gastronoomi pisut vaem kui laud oli broneeritud. Juba väljast oli aru saada, et inimesed on pingutanud mulje loomisega, sest ukse kõrval oli ehetes jõulukuusk ja säravad tuled. Sisse astudes võttis meid vastu väga meeldiva olekuga teenindaja ja kõik oli hubane ja ilus. Me ei ole varem Gastronoomis käinud ja olime väga äraootaval seisukohal, sest polnud kindlad, kas toidud on maitsvad. Eelmine aasta sama tripi ajal pidime söökides üsna pettuma, kui käisime restoranis KUU.
Kõige alustuseks tellisime snäkivaagna jagamiseks. Hind oli üsna krõbe, aga see oli seda hinda väärt. Kõik olid väga head maitsed ja järgi jäid ainult rohelised paprikad, mis ei kõnetanud kedagi. Lisaks toodi lauda maja enda tehtud rukkileib koos trühvlivõiga. Leib oli väga hea! Nii hea, et Raivo tellis lisa :D Alguses tundus, et see vaagen on natuke väike, aga tegelikult oli kõike parasjagu viiele, sest muidu oleks kõht liiga täis saanud. Minule maitses kõige rohkem sibulamoos ja mingi asjaga ära tehtud kreeka pähklid. Sebastianile meeldis pardifilee ja veisesink. Liisu sõi peaaegu üksi ära krevetid, mis olid majoneesikastmes. Igatahes see vaagen tõotas head, sest maitsed olid tõesti väga suurepärased.
Pearoogade valimine oli keerulisem, sest valik ei olnud just väga suur. Risotot ja pastat me kindlasti ei tahtnud ja nii osutusid valituks meestel aeglaselt küpsetatud tallekael ning meie Liisu ja Sebastianiga võtsime pardikotletid. Mõtlesin küll korra, et kes läheb restorani kotletti sööma, aga ülejäänud asjad ei kõnetanud. Praed olid küllaltki suured ja toitvad, aga kotlet on kotlet. Maitsed olid väga head, kõike oli nii hästi tehtud, et tegelikult oli isegi kotlet täiesti restoranivääriline. Ainuke jama oli selle kausiga, mille sees see pardikotlet serveeriti. See oli nii sügav, et seda maitsvat kastet oli päris raske kätte saada. Maitsesin Arvo tallekaela ka ja olin rahul, et seda ei võtnud, sest sellel oli ikka üsna spetsiifiline lamba maitse. Tekkis arutelu, kust see lammas pärit on ja küsisime järgi - oli Uus-Meramaalt, mida ka Raivo arvas, sest Eesti lambal sellist maitset pole. Aga mehed sõid oma praed ära ja olid rahul.
Desserdiks valisime nagu üksmees kunagi toffekoogi lisadega ja Sebastian võttis vaniljejäätist kaks palli. Alguses, kui magustoit lauda toodi, siis ma mõtlesin küll, et Liisu on pettunud, sest kook oli pruun ja ta ei armasta šokolaadikooke, aga tegelikult see ei olnud šokolaadikook. Magustoit oli imemaitsev! Kõik asjad sobisid omavahel nii hästi kokku ja no magusaisu sai täielikult rahuldatud. Sebastiani jäätis oli ka väga ilusasti serveeritud ja no isetehtud vaniljejäätis on alati suurepärane valik. Poe kraamiga ei anna võrreldagi. Meie kookidel oli ka lisandina seesama jäätis ja see oli väga siidine ja vaniljene - tõesti väga maitsev.
Me jäime Gastronoomiga väga rahule ja ilmselt külastame seda restorani teine kordki. Pole ühtegi halba sõna öelda. Absoluutselt kõik maitses suurepäraselt, teenindus oli väga sõbralik ja kiire ning interjöör hubane ja ilus. Julgeme soovitada ka teistele :)
Ja siis me läksime Endla teatrisse, kust me peale esimest vaatust tahtsime ära minna, aga kuna Raivo ütles, et tema tahab ikka lõpuni vaadata, siis pidime ka teise vaatuse üle elama. Ja ausõna - see oli üle elamine, sest midagi nii viletsat pole me kunagi vaatamas käinud. Etendus oli siis Tiit Palu lavastatud "Üle noatera", kus kandvat rolli mängisid Andrus Vaarik, Carita Vaikjärv ja Piret Laurimaa. Thornton Wilderi Pulitzeri draamapreemia võitnud tragikomöödia „Üle noatera“ on ajatu allegooria inimkonna vastupidavusest, relvitukstegevast optimismist ning oskusest kohaneda, ellu jääda ja selle kõige käigus ka enese üle naerda. Ja nüüd tuleb see koht, kus me mitte üks raas ei saanud aru, kus oli komöödia. See oli täielik jama suurel laval, kus pool etendust tuli kõrvad kinni hoida, sest mikrofoni karjutud tekst oli nii vali, et kõrvadel oli valus. Ma saan aru jah, et see rääkis inimkonna vastupidavusest jääajale, sõjale ja maailma lõpule, kuid eeldada, et kui mängus on Andrus Vaarik, siis saab nalja, on täielikult vale. Ma muigasin täpselt ühe korra. Ja no Liisu poolest me oleksime tõesti poole etenduse ajal lahkunud, kuid jah... Seekord siis niimoodi. Igatahes me ei soovita seda vaatama minna, sest päriselt ka - see ei olnud seda väärt. Nalja ei saanud, nutta ei saanud, mõtlema ei pannud ja tegelikult oli kergendus, kui läbi sai.
Selline väljasõit seekord. Tore oli koos olla ja maitseelamused olid tõesti head. Ei kahetse, et käisime. Etendusega ainult läks natuke viletsasti, aga sisukirjeldusest ei lugenud ju välja, et selline asi võib juhtuda. Meile kellelegi ei meeldinud ja see ütleb juba nii mõndagi. Kusjuures inimesed päriselt läksid ära vaheaja ajal... Ei saagi aru, kuidas seda etendust nii kaua on mängitud...
Jaanuaris juba jälle sama teekond ees, loodetavasti on etendus parem kui seekordne. Liisu nimelt kinkis mulle, Arvole, Triinule ja Marekile (endale ja Raivole ka) jõuludeks etenduse piletid. Nii et - on, mida oodata. Liisu ütles, et muidu tundub see talv nii pikk ja trööstitu ja eks tal on selles suhtes õigus.
Selleks aastaks on kõik käimised käidud. Vana aasta viimasel päeval koguneme kõik koos Hardasse, et valmistada pidulik peolaud ja tantsida hommikuni. Soovin kõigile head vana aasta lõppu! Sööge ja tantsige!
Teie Ennike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar